Teie ostukorv on tühi.
Otsi artikleid
Hiidiisopi uus ampluaa.
Foto: Miglazova Elena (http://flower.onego.ru/annual/ena_0187.jpg)
Välismaises ajakirjanduses moodsate uudiskaujpade seas mainitakse üha sagedamini hiidiisopi (Agastache) erinevaid sorte. Aniisi-hiidiisopit (Agastache anisata (Pursh) O.Kuntze) (Lophanthus anisatus) loetakse traditsiooniliselt vürts-maitsetaimede hulka ja väga harva kasvatatakse lilleaedades.
Tänapäevane ladinakeelne perekonna nimetus - Agastache - on pärit kreekakeelsest sõnadest "agan" ("palju") ja "stachys"
Aga varasem ladinakeelne perekonna nimetus Lophanthus tõlgitakse kui "rist- õis" mis alguses viib mõnevõrra segadusse. Kuid siin tasub täpsustada: mitte lihtsalt rist, vaid eriline, mis paigutati küngastele risttee lähedusse või sõjamehe kiivrile. Siis muutub kõik arusaadavamaks kuna selline nimetus viitab õite iseloomulikule asetusele tihedates ümara tipuga kobarõisikutes.
Perekond Agastache kuulub Huulõieliste (Lamiaceae) sugukonda. Liikide kogus pole suur - kõigest 22-25. Peamine nende levipiirkond on Põhja-Ameerika läänepiirkond, Mehhikost Kanadani. Ja ainult üks liik - tiibeti hiidiisop, korea münt või kurd-hiidiisop (Agastache rugosa) - kasvab Kesk-Aasias, hiinaterritooriumi Tiibetis ja Himaalajas, Kaug-Idas.
Peale suure segaduse nimedega on ka mõningad probleemid perekonnasiseses süsteemis. Näiteks on olemas vähemalt kolm versiooni aniisi-hiidiisopi süsteemses paiknevuses. Ühed spetsialistid arvavad, et see kultuurvorm on liigivahelise hübridisatsiooni tulemus. Teised arvavad, et aniisi-hiidiisop - see on kurd-hiidiisop (Agastache rugosa) sünonüüm-nimetus. Aga kolmandad panevad enesekindlalt võrdusmärgi Agastache foeniculum ja Lophanthus anisatus vahele.
Jätame süsteemi pensuste täpsustusedd botaanikutele, teie jaoks on tähtis kõikide loetletud taimede morfoloogilised tinnused on küllaltki ühesugused: kõrged (kuni 1 m) "põõsakesed", ere taimestik, palju sirelillasid või kreemjaid küünalõisikuid, mis avanevad kogu suve vältel. Kas see pole mitte tõeline leid aiapidajale?! Boonusena veel eeterlike õliaroomide suur sisaldus mis annavad taime kõikidele maapealsetele osadele farmatseutide ja kulinaaride poolt ammusest ajast vääriliselt hinnatud omadused. On olemas mõned sordid, sellisec nagu: "Alabaster", "Honey Bee", "Blue Fortune", "Golden Jubilee". Viimasest sordist tahaks eriti rääkida. Lehed on kollakasrohelist eredat värvi ja kontrasteeruvad effektselt sinivioletsete õitega. Esimest korda oli see sort esitletud 2002 aastal kui tähistati Elisabeth II valitsemise kuldset juubelit ja sai ka oma nime selle sündmuse auks.
Hiidiisopi teised liigid ja tema hübriidide mis on ilmunud hiljaaegu aedadesse on veelgi effektsema välimusega. Näiteks, mägi-hiidiisop (Agastache rupestris), looduses on leitav New-Mehhiko kaguosast kuni Arizona lõuna-keskosani. Ümarad "põõsakesed" kõrgusega 45-90 cm on kaetud hallikasroheliste niiditaoliste ja väga aromaatsete lehtedega. Õite värvus võib olla heleroosast kuni lilla ja oranþini. Mägi-hiidiisopit erinevate õitevärvustega saab kasvatada külvates segu "Sunset". "Seemnemaailmas" saab osta mägi-hiidiisopit nime all mägimünt "Lõõmav loojang".
New-Mehhiko mägialadelt ja Texase lääneosast on pärit hall hiidiisop (Agastache cana), mis eristub vaarika-roosate õitega ja lehtede peene mündi-puuvilja lõhnaga. Kogu suve jooksul õitsevad 60 cm kõrged "põõsakesed" on väga kaunid kiviktaimlas.
Halli ja mägi hiidiisopi ristamise hübriidtaimed saadi nimetus "Desert Sunrise", kuna nende õitevärvus kordab taevavärvuseid kõrbe kohal päikesetõusu ajal (vähemalt nii väidavad need kes on näinud neid päikesetõuse) - oranþ, roosa, lavendel. See on üks kõrgemaid hiidiisope - nende kõrgus ulatub palaval suvel kuni 1,2 m. Samasugustes toonides on ka oranþ hiidiisopi (Agastache aurantiaca) sort "Apricot Sunrise", kuid taim on madalam - 60-70 cm.
Agastache mexicana Foto: Krat Dmit/image/catalog/blog/> Mehhiko hiidiisop (Agastache mexicana) - on suurepärane kaunistus igale lilleaiale päikesepaistelises aiaosas. Taime kõrgus on 60-80 cm ja nende laius vahest isegi suurem! Mehhiko hiidiisopi taimerühm on pärjatud paljude pikkade eredavärviliste õisikutega. Sordil "Lemon Scented" on õied puhasroosad, "Red Selection" - oranþikaspunased, "Carlile Carmine" - karmiinpunased. Sama pidulikud on hübriidtaimed (A. mexicana X A. barberi), saanud nimetuse "Tutti-Frutti" ja eristuvad õite vaarikapunase värvusega.
Agastache barberi
Leidub lileaedaes ka teisi hiidiisopi hübriide, vahest väga sassis sugupuuga. Nende nimetused räägivad iseenda eest ja märgitakse neidsamu meeldivaid taimeomadusi - aroom ja õite puhtad eredad värvused: "Summer Lustre", "Summer Breeze", "Pink Panthera", "Firebird". Kõik hiidiisopid armastavad päikest ja sealjuures on väga põuakindlad - kastmist nad praktiliselt ei vaja. Veel üks pluss - taim on kahjurikindel ja seenhaigustekindel, erandina väga palaval ja niiskel suvel (siin Eesti lillekasvataja ohkab kergendatult - selline suvi on meil haruldane).
Hiidiisopil on väga palju plusse kuid on ka miinuseid. Ja kõige suurem nendest on - vähene külmakindlus ja talviste sulade suhtes vastuvõtlik. Just sellepärast paljud hiidiisopid talvituvad meil halvasti. Et kergendada talvitumist, tuleb neid istutada lisatud liiva ja killustiku hea drenaaþiga pinnasega kõrgetele lillepeenardele. Sügisel peab taime multðima killustikukihiga ja katma kuuseokstega. Kuid tihtipeale on kõik ettevõtmine asjata ja kevadel tuleb meil vaid kurvastada kaotuse üle. Kuid kas see tähendab, et suvel me ei saagi imetleda hiidiisopi lopsakat õitsemist? Üldsegi mitte. Suurem osa hiidiisope on mitmeaastased mis õitsevad esimesel aastal pärast seemnete külvamist. Selleks on kõige parem kasvatada neid ette. Seemned külvatakse märtsis liiva sisaldavasse pinnasesse. Istikud vajavad täisväärtuslikuks kasvamiseks lisavalgust. Istutatakse välja mai lõpus kui on möödunud külmade oht. On olemas veel üks viis hiidiisopi säilitamiseks. Augustis võib lõigata pistoksad ja
juurutada neid kerges mitte liialt viljakas mullas. Pistikutest kasvanud taimed talvituvad hästi valgusküllasel ja soojal aknalaual.
Hiidiisopid näevad lilleaias ilusad välja kõrvuti välimuselt endale sarnanevate taimedega (salvei, naistenõges), samuti kõrrelistega, raudrohuga, monardaga. Kuna õitsemine kestab külmade saabumiseni, pole pahad kompanjonid neile mitmeaastased astrid ja kuldvitsad. Hiidiisopid on suurepärased konteinerites mis on paigutatud päiksepaistelistesse kohtadesse.
("viljapea"). See on antud taimele vastavalt ühele tema olulisemale välistunnusele - paljuõieline tähk kobarõisik mis paiknevad pea- ja külgvõrsetel.
* Kõik hiidiisopid - on suurepärased meetaimed. Need taimed pole vähem veetlevad ka liblikate jaoks. Kodumaal tiirlevad hiidiisopite ümber ka koolibrid kes tolmeldavad neid, sellepärast mõningaid taime liike nimetatakse ingliskeelselt "hummingbird s mint" (koolibri münt).
* Hiidiisopit peetakse väga effektiivseks ravimtaimeks. Temast tehtud preparaadid soodustavad immuunsuse tugevdamist ja suurendamist, taastavad jõudu pärast närvitalitluse häireid. On täheldatud, et lehetõmmised ravivad hästi nahahaigusi, mis on seentekitajast, aga samuti siluvad kortse ja säilitavad naha noorust.
* Aniisi-hiidiisopit nimetatakse vahest "kreeka teeks". Kuvatatud või värsketest hiidiisopi lehtedest (võib koos naistenõgese ja hibiskuse lehtedega) valmistatud tee pole mitte ainult maitsev ja aromaatne, vaid on ka külmetuse vastu ja rahustava toimega.
* Hiidiisopi noori lehti ja õisi lisatakse puuviljasalatitesse ja kõige erinevamatesse dessertidesse (moosid, kompotid, värskendavad joogid, þelee, küpsised). Kõige lihtsam on kalaroog, mis on maitsestatud hiidiisopi õitega ja lehtedega, muutub eksootiliseks kulinaarseks meistriteoseks. Aasia köök soovitab lisada seda maitsetaime sea- või lambahakklihasse.
Üks Ameerika artikli pealkiri hiidiisopist on "Lisage puuvilja aroomid ja sorbeti värvid suveaia paletti!". Paremini ei saagi hiidiisopi kohta öelda!
Agastache ru/image/catalog/blog/font>
Foto: Miglazova Elena (http://flower.onego.ru/annual/ena_0187.jpg)
Välismaises ajakirjanduses moodsate uudiskaujpade seas mainitakse üha sagedamini hiidiisopi (Agastache) erinevaid sorte. Aniisi-hiidiisopit (Agastache anisata (Pursh) O.Kuntze) (Lophanthus anisatus) loetakse traditsiooniliselt vürts-maitsetaimede hulka ja väga harva kasvatatakse lilleaedades.
Tänapäevane ladinakeelne perekonna nimetus - Agastache - on pärit kreekakeelsest sõnadest "agan" ("palju") ja "stachys"
Aga varasem ladinakeelne perekonna nimetus Lophanthus tõlgitakse kui "rist- õis" mis alguses viib mõnevõrra segadusse. Kuid siin tasub täpsustada: mitte lihtsalt rist, vaid eriline, mis paigutati küngastele risttee lähedusse või sõjamehe kiivrile. Siis muutub kõik arusaadavamaks kuna selline nimetus viitab õite iseloomulikule asetusele tihedates ümara tipuga kobarõisikutes.
Perekond Agastache kuulub Huulõieliste (Lamiaceae) sugukonda. Liikide kogus pole suur - kõigest 22-25. Peamine nende levipiirkond on Põhja-Ameerika läänepiirkond, Mehhikost Kanadani. Ja ainult üks liik - tiibeti hiidiisop, korea münt või kurd-hiidiisop (Agastache rugosa) - kasvab Kesk-Aasias, hiinaterritooriumi Tiibetis ja Himaalajas, Kaug-Idas.
Peale suure segaduse nimedega on ka mõningad probleemid perekonnasiseses süsteemis. Näiteks on olemas vähemalt kolm versiooni aniisi-hiidiisopi süsteemses paiknevuses. Ühed spetsialistid arvavad, et see kultuurvorm on liigivahelise hübridisatsiooni tulemus. Teised arvavad, et aniisi-hiidiisop - see on kurd-hiidiisop (Agastache rugosa) sünonüüm-nimetus. Aga kolmandad panevad enesekindlalt võrdusmärgi Agastache foeniculum ja Lophanthus anisatus vahele.
Jätame süsteemi pensuste täpsustusedd botaanikutele, teie jaoks on tähtis kõikide loetletud taimede morfoloogilised tinnused on küllaltki ühesugused: kõrged (kuni 1 m) "põõsakesed", ere taimestik, palju sirelillasid või kreemjaid küünalõisikuid, mis avanevad kogu suve vältel. Kas see pole mitte tõeline leid aiapidajale?! Boonusena veel eeterlike õliaroomide suur sisaldus mis annavad taime kõikidele maapealsetele osadele farmatseutide ja kulinaaride poolt ammusest ajast vääriliselt hinnatud omadused. On olemas mõned sordid, sellisec nagu: "Alabaster", "Honey Bee", "Blue Fortune", "Golden Jubilee". Viimasest sordist tahaks eriti rääkida. Lehed on kollakasrohelist eredat värvi ja kontrasteeruvad effektselt sinivioletsete õitega. Esimest korda oli see sort esitletud 2002 aastal kui tähistati Elisabeth II valitsemise kuldset juubelit ja sai ka oma nime selle sündmuse auks.
Hiidiisopi teised liigid ja tema hübriidide mis on ilmunud hiljaaegu aedadesse on veelgi effektsema välimusega. Näiteks, mägi-hiidiisop (Agastache rupestris), looduses on leitav New-Mehhiko kaguosast kuni Arizona lõuna-keskosani. Ümarad "põõsakesed" kõrgusega 45-90 cm on kaetud hallikasroheliste niiditaoliste ja väga aromaatsete lehtedega. Õite värvus võib olla heleroosast kuni lilla ja oranþini. Mägi-hiidiisopit erinevate õitevärvustega saab kasvatada külvates segu "Sunset". "Seemnemaailmas" saab osta mägi-hiidiisopit nime all mägimünt "Lõõmav loojang".
New-Mehhiko mägialadelt ja Texase lääneosast on pärit hall hiidiisop (Agastache cana), mis eristub vaarika-roosate õitega ja lehtede peene mündi-puuvilja lõhnaga. Kogu suve jooksul õitsevad 60 cm kõrged "põõsakesed" on väga kaunid kiviktaimlas.
Halli ja mägi hiidiisopi ristamise hübriidtaimed saadi nimetus "Desert Sunrise", kuna nende õitevärvus kordab taevavärvuseid kõrbe kohal päikesetõusu ajal (vähemalt nii väidavad need kes on näinud neid päikesetõuse) - oranþ, roosa, lavendel. See on üks kõrgemaid hiidiisope - nende kõrgus ulatub palaval suvel kuni 1,2 m. Samasugustes toonides on ka oranþ hiidiisopi (Agastache aurantiaca) sort "Apricot Sunrise", kuid taim on madalam - 60-70 cm.
Agastache mexicana Foto: Krat Dmit/image/catalog/blog/> Mehhiko hiidiisop (Agastache mexicana) - on suurepärane kaunistus igale lilleaiale päikesepaistelises aiaosas. Taime kõrgus on 60-80 cm ja nende laius vahest isegi suurem! Mehhiko hiidiisopi taimerühm on pärjatud paljude pikkade eredavärviliste õisikutega. Sordil "Lemon Scented" on õied puhasroosad, "Red Selection" - oranþikaspunased, "Carlile Carmine" - karmiinpunased. Sama pidulikud on hübriidtaimed (A. mexicana X A. barberi), saanud nimetuse "Tutti-Frutti" ja eristuvad õite vaarikapunase värvusega.
Agastache barberi
Leidub lileaedaes ka teisi hiidiisopi hübriide, vahest väga sassis sugupuuga. Nende nimetused räägivad iseenda eest ja märgitakse neidsamu meeldivaid taimeomadusi - aroom ja õite puhtad eredad värvused: "Summer Lustre", "Summer Breeze", "Pink Panthera", "Firebird". Kõik hiidiisopid armastavad päikest ja sealjuures on väga põuakindlad - kastmist nad praktiliselt ei vaja. Veel üks pluss - taim on kahjurikindel ja seenhaigustekindel, erandina väga palaval ja niiskel suvel (siin Eesti lillekasvataja ohkab kergendatult - selline suvi on meil haruldane).
Hiidiisopil on väga palju plusse kuid on ka miinuseid. Ja kõige suurem nendest on - vähene külmakindlus ja talviste sulade suhtes vastuvõtlik. Just sellepärast paljud hiidiisopid talvituvad meil halvasti. Et kergendada talvitumist, tuleb neid istutada lisatud liiva ja killustiku hea drenaaþiga pinnasega kõrgetele lillepeenardele. Sügisel peab taime multðima killustikukihiga ja katma kuuseokstega. Kuid tihtipeale on kõik ettevõtmine asjata ja kevadel tuleb meil vaid kurvastada kaotuse üle. Kuid kas see tähendab, et suvel me ei saagi imetleda hiidiisopi lopsakat õitsemist? Üldsegi mitte. Suurem osa hiidiisope on mitmeaastased mis õitsevad esimesel aastal pärast seemnete külvamist. Selleks on kõige parem kasvatada neid ette. Seemned külvatakse märtsis liiva sisaldavasse pinnasesse. Istikud vajavad täisväärtuslikuks kasvamiseks lisavalgust. Istutatakse välja mai lõpus kui on möödunud külmade oht. On olemas veel üks viis hiidiisopi säilitamiseks. Augustis võib lõigata pistoksad ja
juurutada neid kerges mitte liialt viljakas mullas. Pistikutest kasvanud taimed talvituvad hästi valgusküllasel ja soojal aknalaual.
Hiidiisopid näevad lilleaias ilusad välja kõrvuti välimuselt endale sarnanevate taimedega (salvei, naistenõges), samuti kõrrelistega, raudrohuga, monardaga. Kuna õitsemine kestab külmade saabumiseni, pole pahad kompanjonid neile mitmeaastased astrid ja kuldvitsad. Hiidiisopid on suurepärased konteinerites mis on paigutatud päiksepaistelistesse kohtadesse.
("viljapea"). See on antud taimele vastavalt ühele tema olulisemale välistunnusele - paljuõieline tähk kobarõisik mis paiknevad pea- ja külgvõrsetel.
* Kõik hiidiisopid - on suurepärased meetaimed. Need taimed pole vähem veetlevad ka liblikate jaoks. Kodumaal tiirlevad hiidiisopite ümber ka koolibrid kes tolmeldavad neid, sellepärast mõningaid taime liike nimetatakse ingliskeelselt "hummingbird s mint" (koolibri münt).
* Hiidiisopit peetakse väga effektiivseks ravimtaimeks. Temast tehtud preparaadid soodustavad immuunsuse tugevdamist ja suurendamist, taastavad jõudu pärast närvitalitluse häireid. On täheldatud, et lehetõmmised ravivad hästi nahahaigusi, mis on seentekitajast, aga samuti siluvad kortse ja säilitavad naha noorust.
* Aniisi-hiidiisopit nimetatakse vahest "kreeka teeks". Kuvatatud või värsketest hiidiisopi lehtedest (võib koos naistenõgese ja hibiskuse lehtedega) valmistatud tee pole mitte ainult maitsev ja aromaatne, vaid on ka külmetuse vastu ja rahustava toimega.
* Hiidiisopi noori lehti ja õisi lisatakse puuviljasalatitesse ja kõige erinevamatesse dessertidesse (moosid, kompotid, värskendavad joogid, þelee, küpsised). Kõige lihtsam on kalaroog, mis on maitsestatud hiidiisopi õitega ja lehtedega, muutub eksootiliseks kulinaarseks meistriteoseks. Aasia köök soovitab lisada seda maitsetaime sea- või lambahakklihasse.
Üks Ameerika artikli pealkiri hiidiisopist on "Lisage puuvilja aroomid ja sorbeti värvid suveaia paletti!". Paremini ei saagi hiidiisopi kohta öelda!
Agastache ru/image/catalog/blog/font>
