Teie ostukorv on tühi.
Püvilill kahkjas
Fritillaria pallidiflora
Kahkjas püvilill - Fritillaria pallidiflora.
Eufritillaria rühm.
Looduses kohtab teda Altai mägedes, Tjan-Shanis ja Hiinas. Kasvab subalpiinsetel niitudel, põõsastikes. Sibul on ümmargune, valge, lihakate soomustega, läbimõõt 2-3 cm. Õied on kuni 5 cm suured, kellukjad, helekollased, roheka varjundiga, seest tumerohelise mustriga, 2-6 kaupa õisikus. Õitseb mai II poolel umbes 2 nädalat. Viljub. Vili - tiivuline kupar. Kultuuris 1857. aastast. Kahkjas püvilill on üsna vähenõudlik ja võib kasvada aastaid samas kohas. Ei talu üleskaevamist. Samas vajab perioodiliselt ümberistutamist, sest vegetatiivselt paljunedes muutub tihedaks ja taimed jäävad väikeseks. Kuigi ta ei ole mulla suhtes eriti nõudlik ja võib kasvada ka savimullal, kuid valguse suhtes on vajalik, et koht oleks päikeseline või siis kergelt varjuline.
See liik paljuneb nii sibulate kui seemnetega. Seemnete külvist kuni õitsemiseni kulub 4-5 aastat. Võib ka naturaliseeruda. Talvekindluselt kuulub 4-9 tsooni.
Ladinakeelne perekonnanimi tuleneb sõnast „fritillus“ (ehk täringutoos) ja see on saadud õiekuju järgi. Kirjeldatud esmakordselt Carl Linnee poolt.
Fenoloogia. Õitseb mai keskel - juunis, viljub juulis.
Ökoloogia. Niidud, rähkjad nõlvakud, varjulised alad kaljude lähedal, keskmises ja kõrgemas mäestikuvööndis (1600-2400 m üle merepinna).
Kultiveerimine. Esimesena katsetati 1857.a. Peterburi botaanikaaias. Praegu kasvab edukalt, Moskvas, N-Novgorodis, Tartu botaanikaaias, samuti mitmel pool Lääne - Euroopas.
Praktiline väärtus. Väga dekoratiivne, perspektiivne taim haljasaladele ja alpinaariumitesse rühmaistutuseks, samuti lõikelilleks. Sibulad sisaldavad alkaloide. Viimastel aastatel on Altais käinud tema ebaseaduslik varumine lähedase liigi männas-püvilille (Fritillaria verticitlata) asemel. Tooret kasutatakse ravimi „Pei-mu-Szechuan“ valmistamiseks, seda kasutatakse hüpertoonia raviks.
Haigused ja kahjurid: püvilill on haigustele üsna vastupidav, õige agrotehnika korral pole pestitsiide vaja kasutada. Kõige mõjuvam on külvikorra vaheldus - perioodiline kasvukoha muutus, kus enne kasvatati teisi kultuure (ideaalis mitte sibullilli, lubamatu on ka perekonna teised esindajad). Kui osa sibulast on mädanikust kahjustatud, siis võib taime veel päästa, kui lõigata haige osa terve koeni välja ja seejärel töödelda fungitsiididega. Enamus püvililli on vastupidavad hahkhallitustele ja üldiselt viirushaigustesse ei nakatu – see on tavaliselt sibullillede nuhtlus.
Paljundamine: seemnetega ja vegetatiivselt. Niisugune järjekord pole juhuslik. Asi on selles, et seemnetest paljundamine on universaalne ja sobib kõikidele liikidele, vaja on vaid kahte üht liiki õitsvat taime. Peale tolmlemist (putukate abil või kunstlikult) moodustub seemnekupar, mis vastavalt valmimisele võtab vertikaalse asendi. Vars pikeneb ja muutub tugevaks. Seemneid saab korjata peale kupra vaheseinte kuivamist. Mõnikord, eriti vihmadega, on kasulikum kuprad varem ära murda ja kuivatada tuulutatavas kohas. Enamuse püvilillede seemneid on seenhaigustele vastupidavad. Külvata soovitatakse kohe peale kogumist, korralikult ettevalmistatud maa-alale, mis on tublisti orgaanilist väetist saanud, sest seemikud peavad samal kohal kasvama aastaid ning väetist peab selleks ajaks jätkuma. Mineraalväetisi antakse igal aastal pealtväetistena, arvestades arengujärke: kasvu algul, sibula moodustamise ajal.
Külvatakse veidi kõrgendatud peenrale (drenaaþ!) 6-10 cm laiustesse vagudesse, ridade vahe sama suur. Külvisügavus kuni 1cm. Kohe peale külvi multšitakse peenar kuni 2 cm paksuse turbakihiga. Tõusmed ilmuvad järgmise aasta kevadel ja kujutavad endast vaid ühte paarisentimeetri kõrgust lehekest.
Idanevus varieerub ka ühe liigi piires aastati. See on põhjustatud enamasti ilmastikutingimustest, millal seemned valmisid. Seemikud on vastupidavamad maa külmumise ja ka teiste ebasoodsate faktorite suhtes. Meie kliimas on peamine probleem, kuidas kaitsta kuiva kliimaga aladelt pärit püvilille seemikuid suvise mullaniiskuse eest. Juba kaheaastasi taimi on mõtet kaevata peale vegetatsiooniperioodi lõppu välja hoida suvel kuivas kohas.
See on üsna vaevanõudev, sest sibulad on väga väikesed ja tavaliselt osa neist läheb kaotsi.
Kasutamine: püvililled püsivad lõikelillena vaasis hästi, kuid nende peamine eesmärk on aia ilmestamine. Istutatakse neid üht liiki rühmadena, mis imiteerivad looduslikku kasvurühma. Kõrged liigid sobivad ka üksikistutuseks, seda enam, et õitsevad varem kui teised dekoratiivtaimed. Madalad liigid sobivad hästi alpiaeda. Tasub ära märkida ka väiksekasvuliste püvilillede kasvatamist pottides. Tavaliselt istutatakse ühte potti mitu taime. Väga oluline on drenaaþ. Kasvuperioodil on vajalik õige temperatuur (jahedam- nagu ikka kevadeti). Taimed olgu kas tuututatavas kasvuhoones või toas. Klaasverandal või lodþal võivad olla taimed aastaringi pottides. Ümber istutatakse kord kahe aasta jooksul.
Naabrid: pojengid, nartsissid, tulbid.
Eufritillaria rühm.
Looduses kohtab teda Altai mägedes, Tjan-Shanis ja Hiinas. Kasvab subalpiinsetel niitudel, põõsastikes. Sibul on ümmargune, valge, lihakate soomustega, läbimõõt 2-3 cm. Õied on kuni 5 cm suured, kellukjad, helekollased, roheka varjundiga, seest tumerohelise mustriga, 2-6 kaupa õisikus. Õitseb mai II poolel umbes 2 nädalat. Viljub. Vili - tiivuline kupar. Kultuuris 1857. aastast. Kahkjas püvilill on üsna vähenõudlik ja võib kasvada aastaid samas kohas. Ei talu üleskaevamist. Samas vajab perioodiliselt ümberistutamist, sest vegetatiivselt paljunedes muutub tihedaks ja taimed jäävad väikeseks. Kuigi ta ei ole mulla suhtes eriti nõudlik ja võib kasvada ka savimullal, kuid valguse suhtes on vajalik, et koht oleks päikeseline või siis kergelt varjuline.
See liik paljuneb nii sibulate kui seemnetega. Seemnete külvist kuni õitsemiseni kulub 4-5 aastat. Võib ka naturaliseeruda. Talvekindluselt kuulub 4-9 tsooni.
Ladinakeelne perekonnanimi tuleneb sõnast „fritillus“ (ehk täringutoos) ja see on saadud õiekuju järgi. Kirjeldatud esmakordselt Carl Linnee poolt.
Fenoloogia. Õitseb mai keskel - juunis, viljub juulis.
Ökoloogia. Niidud, rähkjad nõlvakud, varjulised alad kaljude lähedal, keskmises ja kõrgemas mäestikuvööndis (1600-2400 m üle merepinna).
Kultiveerimine. Esimesena katsetati 1857.a. Peterburi botaanikaaias. Praegu kasvab edukalt, Moskvas, N-Novgorodis, Tartu botaanikaaias, samuti mitmel pool Lääne - Euroopas.
Praktiline väärtus. Väga dekoratiivne, perspektiivne taim haljasaladele ja alpinaariumitesse rühmaistutuseks, samuti lõikelilleks. Sibulad sisaldavad alkaloide. Viimastel aastatel on Altais käinud tema ebaseaduslik varumine lähedase liigi männas-püvilille (Fritillaria verticitlata) asemel. Tooret kasutatakse ravimi „Pei-mu-Szechuan“ valmistamiseks, seda kasutatakse hüpertoonia raviks.
Haigused ja kahjurid: püvilill on haigustele üsna vastupidav, õige agrotehnika korral pole pestitsiide vaja kasutada. Kõige mõjuvam on külvikorra vaheldus - perioodiline kasvukoha muutus, kus enne kasvatati teisi kultuure (ideaalis mitte sibullilli, lubamatu on ka perekonna teised esindajad). Kui osa sibulast on mädanikust kahjustatud, siis võib taime veel päästa, kui lõigata haige osa terve koeni välja ja seejärel töödelda fungitsiididega. Enamus püvililli on vastupidavad hahkhallitustele ja üldiselt viirushaigustesse ei nakatu – see on tavaliselt sibullillede nuhtlus.
Paljundamine: seemnetega ja vegetatiivselt. Niisugune järjekord pole juhuslik. Asi on selles, et seemnetest paljundamine on universaalne ja sobib kõikidele liikidele, vaja on vaid kahte üht liiki õitsvat taime. Peale tolmlemist (putukate abil või kunstlikult) moodustub seemnekupar, mis vastavalt valmimisele võtab vertikaalse asendi. Vars pikeneb ja muutub tugevaks. Seemneid saab korjata peale kupra vaheseinte kuivamist. Mõnikord, eriti vihmadega, on kasulikum kuprad varem ära murda ja kuivatada tuulutatavas kohas. Enamuse püvilillede seemneid on seenhaigustele vastupidavad. Külvata soovitatakse kohe peale kogumist, korralikult ettevalmistatud maa-alale, mis on tublisti orgaanilist väetist saanud, sest seemikud peavad samal kohal kasvama aastaid ning väetist peab selleks ajaks jätkuma. Mineraalväetisi antakse igal aastal pealtväetistena, arvestades arengujärke: kasvu algul, sibula moodustamise ajal.
Külvatakse veidi kõrgendatud peenrale (drenaaþ!) 6-10 cm laiustesse vagudesse, ridade vahe sama suur. Külvisügavus kuni 1cm. Kohe peale külvi multšitakse peenar kuni 2 cm paksuse turbakihiga. Tõusmed ilmuvad järgmise aasta kevadel ja kujutavad endast vaid ühte paarisentimeetri kõrgust lehekest.
Idanevus varieerub ka ühe liigi piires aastati. See on põhjustatud enamasti ilmastikutingimustest, millal seemned valmisid. Seemikud on vastupidavamad maa külmumise ja ka teiste ebasoodsate faktorite suhtes. Meie kliimas on peamine probleem, kuidas kaitsta kuiva kliimaga aladelt pärit püvilille seemikuid suvise mullaniiskuse eest. Juba kaheaastasi taimi on mõtet kaevata peale vegetatsiooniperioodi lõppu välja hoida suvel kuivas kohas.
See on üsna vaevanõudev, sest sibulad on väga väikesed ja tavaliselt osa neist läheb kaotsi.
Kasutamine: püvililled püsivad lõikelillena vaasis hästi, kuid nende peamine eesmärk on aia ilmestamine. Istutatakse neid üht liiki rühmadena, mis imiteerivad looduslikku kasvurühma. Kõrged liigid sobivad ka üksikistutuseks, seda enam, et õitsevad varem kui teised dekoratiivtaimed. Madalad liigid sobivad hästi alpiaeda. Tasub ära märkida ka väiksekasvuliste püvilillede kasvatamist pottides. Tavaliselt istutatakse ühte potti mitu taime. Väga oluline on drenaaþ. Kasvuperioodil on vajalik õige temperatuur (jahedam- nagu ikka kevadeti). Taimed olgu kas tuututatavas kasvuhoones või toas. Klaasverandal või lodþal võivad olla taimed aastaringi pottides. Ümber istutatakse kord kahe aasta jooksul.
Naabrid: pojengid, nartsissid, tulbid.
KAS TEATE, ET… kõige suurema sibulaga on Eduardi püvilill (Fritillaria eduardii), mille sibul kaalub kuni 1 kg. Mitte ammu kasutati veel mitmeid liike ka toiduks. Kuivatatud ja peenestatud Severtsovi püvilille (Korolkowia (fritillaria) sewerzowii) sibulatest saadi tärklist, mida lisati jahule, aga kuivatatud kamtšatka püvilille (Fritillaria camschatcensis) kasutati toiduks, mida eksporditi Ameerikasse kui „kirde riisi“.
For the rockgarden. April-Mai. Z3-Z7. 30 cm. AGM, light yellow with dark veines.
Eng.: Pale-flowered Fritillary. Sven.: Blek klocklilja. Suom.: Kalvaspikarililja. Bot. syn.: Fritillaria bolensis G.Z.Zhang et Y.M.Liu, Fritillaria halabulanica.
