Kitsalehine rohtlaliilia "Perfectus" Eremurus stenophyllus

Seemnest kasvatatult õitseb 3-4-l aastal. Paljuneb hästi vegetatiivselt. 
Kasvukoht: rohtlaliiliad on avatud kasvukohtade taimed. Ei vaja pidevat niiskust. Põhjavee lähedust ja liigniiskust ei talu – taim hukkub kiiresti, sellistel juhtudel hukkuvad isegi need liigid, mida looduses võib kohata suhteliselt niisketes kohtades- subalpiinsetel kõrge rohukasvuga aasadel. Seepärast valitakse rohtlaliilia istutamiseks päikseline ja soe koht. Tõendid selle kohta, et rohtlaliiliad ei talu tugevat tuult ja murduvad kergesti ning vajavad seetõttu tugesid, pole leidnud aga praktikas kinnitust. Nende õisikuvars on üsna tugev, et pidada vastu mistahes tuulele. Tänu tugevale juurestikule on taimed võimelised akumuleerima toitaineid pikki aastaid, mis võimaldab neil elada ja kiiresti kasvatada võimast maapealset osa isegi liivastel tühermaadel. Oleks nende valik, eelistaksid nad siiski rikkalikuma toitainetesisaldusega muldi. Niisugustes tingimustes kasvaksid ja areneksid nad kiiremini.
Nende kodumaa kliimat iseloomustab järsk temperatuuride langus ja erinev sademete hulk aasta jooksul, palav ja kuiv suvi ja jahe ning niiske talv. See määrab ka taime arengurütmi, nende vee-, soojuse-ja toitainetevajaduse.
Kevadel, kui muld soojeneb, alustavad nad kiiresti kasvu, vajades sel perioodil piisavalt niiskust, samuti nagu ka õitsemise ajal. Seemnete valmimine toimub aga kuival ja kuumal ajal. Seejärel saabub aga suvine puhkeperiood, mil maapealne osa täielikult hävib. Sügisel temperatuuride alanedes ja sademeteperioodi saabudes ärkavad mõningad liigid uuesti ellu: lõplikult moodustub talvituv pung ja peenikeste toitejuurte võrgustik. Osad liigid nagu Olga ja kitsalehine rohtlaliilia, moodustavad punga kevadel. Edasine ilmade jahenemine kutsub esile aga talvise puhkeperioodi, mille ajal talub taim isegi väga suuri külmi, kuni -20°C ja rohkem. Taimedele tehakse kõrged ja mis väga tähtis, hea drenaažiga peenrad. 
Kõige parem on drenaažiks lisada peenra põhjale peent killusikku või veerist, mida mööda siis liigne vesi ära voolab . Mullakiht ei tohiks olla alla 20 cm paks, parem oleks 40 cm. Mullareaktsioon peaks olema nõrgalt aluseline või neutraalne. Ideaaljuhul tehakse istutussegu värskest mättamullast, millele lisatakse 1/3 kasvuhoonemulda, komposti või kõdusõnnikut, millele omakorda lisatakse jämedat liiva või peenikest kruusa. 
Hooldus: sügisel antakse 30-40 g/m2-le superfosfaati. Varakevadel, lehtede aktiivse kasvu algul antakse NPK-väetisi 40 – 60 g/m2 –le ja hästi lagunenud sõnnikut või komposti, arvestusega 5-10 kg/m2-le. Toitainetevaestel muldadel võib lisada enne õitsemist ka 20 g/m2-le ammooniumnitraati. Kuid lämmastikväetiste ja sõnniku lisamisega peab olema ettevaatlik, sest nende liig vähendab taimede vastupanu haigustele ja talvekindlust.
Reeglina ei hävi Eesti tingimustes rohtlaliiliad külma tõttu. 10 cm paksune turba- või kompostikiht kaitseb kindlalt talviste külmade eest. Taimede hoidmine talvel kuivas liivas ja jahedas ruumis nagu teiste külmaõrnade kultuuride puhul, pole soovitatav. Rohtlaliiliad alustavad kasvu juba hästi varakult talve lõpupoole ja kurnavad end välja, jõudmata ära oodata maha istutamist.
Veelgi suurem oht on ees kevadel. Nad alustavad kasvu esimeste soojade ilmadega ja siis tavaliselt maikuised öökülmad kahjustavad lehti, samuti õisikuid. Et seda ei juhtuks, siis tuleb hilja sügisel, enne lume tulekut katta taimed kuuseokstega, õlgede vms. Kate võetakse ära kevadel, kui on osaliselt öökülmade oht juba möödunud, aga mai külmade puhul on vaja täiendavalt katta kuuseokstega või muu materjaliga. Kui aktiivse kasvu ja õitsemise perioodil - kevadest kuni suve keskpaigani, on palav ja kuiv ilm, siis on vajalik ka kasta. Pärast õitsemist ei vaja nad enam kastmist, neile piisab ka sademetest.
Kasutamine: väga hinnatud ja efektsed taimed, mis sobivad nii üksikult kui rühmana. Mõningad liigid sobivad hästi lõikeks. 
Seemnete idandamine: enne leotamist 2 nädalat stratifitseerida. Leotatakse spetsiaalses lahuses: 20 tilka kampripiiritust 150 ml vee kohta.

Bot.syn.: Ammolirion stenophyllum Boiss. et Buhse, Henningia stenophylla (Boiss. et Buhse) A.P.Khokhr.