Teie ostukorv on tühi.
Jõhvikas Suureviljaline "Koroleva Sada"
Oxycoccus macrocarpus (Aiton) Pursh.
Suureviljane jõhvikas "Aia kuninganna" - Vaccinium macrocarpon (Oxycoccus macrocarpus).
Igihaljas haruline, roomav, 20-30 cm kõrgune põõsas. Lehed nahkjad, tumerohelised. Õied valkjas-roosad. Marjad suured, tumepunased, massiga 1,7-1,9 g, hapud. Sisaldavad 6-7% suhkruid, 16-17 mg askorbiinhapet. Ühelt põõsalt võib saada 0,2-0,5 kg marju.
Sordi väärtus: vastupidavus madalatele temperatuuridele.
Enne külvi leotatakse seemneid 2 ööpäeva, vahetades iga 6-8 tunni tagant vett, töödeldakse 20-30 minutit nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega. Ja uhutakse veega.
Külvatakse niiske kõrgsooturbaga täidetud lillepoti pealispinnale, kaetakse klaasiga ja pannakse 30 - 80 päevaks külmkappi temperatuurile +3+5°С stratifitseerimiseks, vahepeal ei tohi seemned kuivada. Seemned idanevad temperatuuril +15+21°С, tõusmed ilmuvad 18-25 päevaga.
Need marjad erinevad mõnevõrra tavalisest jõhvikast: suureviljaline on magusam – nendes on rohkem vett ja vähem askorbiinhapet (kuni 40 mg 100 g marjade kohta, aga soomarjades on kuni 70 mg). Bioloogiliselt aktiivsete ainete koostiselt on marjad võrdsed, kuid osade komponentide (katehiinid, flavonoolid, süsivesikud ja klorogeenhape) hulga poolest on suureviljaline jõhvikas rikkalikum. Suureviljalise kalorsus on 26 cal, tavalisel 35,4 cal 100 g marjade kohta. Suureviljaline on saagikam ja marjad suuremad – kuni 2,5 cm läbimõõdus. Neis on rohkem ka pektiini ja süsivesikuid. Põhja- Ameerikas viljeletakse suureviljalist jõhvikat juba ligi 180 aastat. XX sajandi lõpuks oli istanduste pindala üle 15 tuhande hektari, iga-aastane saak 250 000 tonni. Tänaseks on teada vähemalt 200 sorti, mis erinevad kuju, värvuse ja marjade suuruse poolest. See on igihaljas põõsas oma peenikeste roomavate punakate üle 1m pikkuste võrsetega. Lehed ovaalsed või piklikud, suuremad kui soos kasvaval jõhvikal. Õied tumeroosad, longus. Juured pindmised, peenikesed, mükoriisaga. Eelistab happelist, väga niisket turbast pinnast. Armastab päikselist või poolvarjulist kohta.
* Haljastuses kasutatakse jõhvikat pinnakattetaimena. On pälvinud aiakujundajate tähelepanu, kuna on üsna pikaealine (looduses 60 aastat, aias vähemalt 30), kui kasvukoht on valitud õigesti.
Paigutus: kasvab paremini avatud, hea valgusega kohas, põhjaveetase 25 cm. Talub ebasoodsaid tingimusi, on erakordselt külmakindel, vastupidav ebapüsivale õhu- ja mulla soojusreþiimile, mineraalainete vähesusele, perioodilisele niiskuse puudusele või liiale. Suurte puude vari on aias jõhvikale kasulik: see säilitab võimaluse samas tempos kasvada, areneda ja kanda vilja siis, kui konkurendid hakkavad kolletuma.
Muld: happeline, harilikule jõhvikale sobib pH 2,5-6,5, suureviljalisele pH3,2-5. Vajalik on substraadi hea õhustus. Jõhvikas on üsna suure ökoloogilise plastilisusega ja võib kasvada üsna suurtes substraadi vee- ja õhuvarustuse piirides, mille optimeerimine toimub 2 viisil: põhjaveetaseme reguleerimisega või vihmutamisega. Täiesti sobivad on (ilma suuremate mulla vahetamiseta) maa-alad, mis on saadud endiste turbatootmisväljade taastamisel, aga ka looduslikud madalamad alad metsaäärsetel põldudel. Kui alal on muld teistsugune, siis suureviljalise jõhvika istutamiseks tuleb see 25-40 cm paksuselt asendada turbaga, lisades metsakõdu, lehemulda, liiva ja veidi poolkõdunenud okaspuude saepuru. Vastava pinnase tagamiseks puhul tuleb istutamisel teha drenaaþ ( võib kasutada plasttorusid). Soos kasvab jõhvikas puhtas turbasamblas, kus turbahorisondi paksus on vähemalt 50 cm. Jõhvikas lepib toitainetevaeste muldadega ja üleujutus teda ei kahjusta.
Istutamine: istutusmaterjal pole „pattudeta“. Kui ta on pärit metsast, siis on ta loomulikult ka umbrohtude allikaks, kui istandusest - siis on ta sama vastupidav haigustele ja kahjuritele kui metsik kaaslane. Üks on hea - istandusest pärit taimed on tavaliselt (sordid – veel enamgi) kindlate omadustega ja istutamise suhtes vähem kapriissed. Kogu substraati tuleb kasta nii, et põhjavee tase oleks 20-30 cm mullapinnast. Seejärel istutatakse taimed kahekaupa istutusauku. Skeem – 20x20, sügavus 10 cm. Pistikud võib istutada väiksed (5 cm): nad juurduvad hästi, kuid parem on istutada neid suurematena (nt 20 cm), sel juhul juurduvad nad sügiseks paremini, moodustavad 20-24 cm juurdekasvu. Teisel aastal jätkavad juurdunud pistikud aktiivselt kasvamist ja annavad juurdekasvu. Neljandal aastal hakkavad mõned juba õitsema ja viljuma, massiline õitsemine ja viljakandvus algab viiendal aastal, saagikus 500 g/m2. Pistikute tegemisel ja kultiveerimisel on jõhvika puhul olulisim optimaalse substraadi toitumis- vee-õhureþiimi loomine ning valgustatuse tagamine ja õigeaegne rohimine.
Hooldus: jõhvikas reageerib hästi pidevale niisutamisele. Esimesel 2-3 aastal tuleks stimuleerida võrsete kasvu. Väetiste kogust tuleb aasta- aastalt vähendada ja kolmandaks aastaks viia miinimumi. Selleks ajaks on võrsete massiline kasv peatunud. Nimelt, niikaua kui kasvab põõsas, saab anda talle kuju – kompaktset (eemaldades vertikaalvõrsed) või laiuvat (stimuleerides horisontaalsete võrsete kasvu ja moodustumist). Teine variant (laiuv põõsas) on vähem kindel, sest vajab talveks katet ja viljub hiljem vähem. Parem on kujundada kompaktne kõrge põõsas, seejuures eemaldada vähem talvekindlad roomavad võrsed ja stimuleerida ainult püstiste võrsete kasvu. Kõrgemate põõsaste moodustumiseks tuleb regulaarselt kärpida kõiki horisontaalselt kasvavaid võrseid. Mõnikord õnnestub moodustada vertikaalse skeletiga põõsas, see lihtsustab marjade korjamist. Ameerika suureviljalise jõhvika kasvatamisel on selgunud, et mineraalväetiste annus sõltub püstistest viljakandvatest võrsetest: mida pikemad võrsed, seda vähem väetist.
Paljundamine: loodsuslikes tingimustes paljuneb põhiliselt vegetatiivselt, moodustades lamavatel võrsetel lisajuuri. Kultuuris paljundatakse kõiki jõhvikaliike lihtsalt haljaspistikutega ja seemnetega. Haljaspistikud, mis võetakse võrsete intensiivse kasvu perioodil ja istutatakse juurdumiseks substraati, juurduvad 100 %. Pistiku pikkus 5 -20 cm, istutusskeem 2x5 cm, sügavus 2-3 cm. Seemned idanevad peale 5 kuulist stratifitseerimist +4C juures ühtlaselt. Parimaks substraadiks on allapanuturvas, 2 kuu pärast on seemik juba 10-20 cm pikkune.
Igihaljas haruline, roomav, 20-30 cm kõrgune põõsas. Lehed nahkjad, tumerohelised. Õied valkjas-roosad. Marjad suured, tumepunased, massiga 1,7-1,9 g, hapud. Sisaldavad 6-7% suhkruid, 16-17 mg askorbiinhapet. Ühelt põõsalt võib saada 0,2-0,5 kg marju.
Sordi väärtus: vastupidavus madalatele temperatuuridele.
Enne külvi leotatakse seemneid 2 ööpäeva, vahetades iga 6-8 tunni tagant vett, töödeldakse 20-30 minutit nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega. Ja uhutakse veega.
Külvatakse niiske kõrgsooturbaga täidetud lillepoti pealispinnale, kaetakse klaasiga ja pannakse 30 - 80 päevaks külmkappi temperatuurile +3+5°С stratifitseerimiseks, vahepeal ei tohi seemned kuivada. Seemned idanevad temperatuuril +15+21°С, tõusmed ilmuvad 18-25 päevaga.
Need marjad erinevad mõnevõrra tavalisest jõhvikast: suureviljaline on magusam – nendes on rohkem vett ja vähem askorbiinhapet (kuni 40 mg 100 g marjade kohta, aga soomarjades on kuni 70 mg). Bioloogiliselt aktiivsete ainete koostiselt on marjad võrdsed, kuid osade komponentide (katehiinid, flavonoolid, süsivesikud ja klorogeenhape) hulga poolest on suureviljaline jõhvikas rikkalikum. Suureviljalise kalorsus on 26 cal, tavalisel 35,4 cal 100 g marjade kohta. Suureviljaline on saagikam ja marjad suuremad – kuni 2,5 cm läbimõõdus. Neis on rohkem ka pektiini ja süsivesikuid. Põhja- Ameerikas viljeletakse suureviljalist jõhvikat juba ligi 180 aastat. XX sajandi lõpuks oli istanduste pindala üle 15 tuhande hektari, iga-aastane saak 250 000 tonni. Tänaseks on teada vähemalt 200 sorti, mis erinevad kuju, värvuse ja marjade suuruse poolest. See on igihaljas põõsas oma peenikeste roomavate punakate üle 1m pikkuste võrsetega. Lehed ovaalsed või piklikud, suuremad kui soos kasvaval jõhvikal. Õied tumeroosad, longus. Juured pindmised, peenikesed, mükoriisaga. Eelistab happelist, väga niisket turbast pinnast. Armastab päikselist või poolvarjulist kohta.
* Haljastuses kasutatakse jõhvikat pinnakattetaimena. On pälvinud aiakujundajate tähelepanu, kuna on üsna pikaealine (looduses 60 aastat, aias vähemalt 30), kui kasvukoht on valitud õigesti.
Paigutus: kasvab paremini avatud, hea valgusega kohas, põhjaveetase 25 cm. Talub ebasoodsaid tingimusi, on erakordselt külmakindel, vastupidav ebapüsivale õhu- ja mulla soojusreþiimile, mineraalainete vähesusele, perioodilisele niiskuse puudusele või liiale. Suurte puude vari on aias jõhvikale kasulik: see säilitab võimaluse samas tempos kasvada, areneda ja kanda vilja siis, kui konkurendid hakkavad kolletuma.
Muld: happeline, harilikule jõhvikale sobib pH 2,5-6,5, suureviljalisele pH3,2-5. Vajalik on substraadi hea õhustus. Jõhvikas on üsna suure ökoloogilise plastilisusega ja võib kasvada üsna suurtes substraadi vee- ja õhuvarustuse piirides, mille optimeerimine toimub 2 viisil: põhjaveetaseme reguleerimisega või vihmutamisega. Täiesti sobivad on (ilma suuremate mulla vahetamiseta) maa-alad, mis on saadud endiste turbatootmisväljade taastamisel, aga ka looduslikud madalamad alad metsaäärsetel põldudel. Kui alal on muld teistsugune, siis suureviljalise jõhvika istutamiseks tuleb see 25-40 cm paksuselt asendada turbaga, lisades metsakõdu, lehemulda, liiva ja veidi poolkõdunenud okaspuude saepuru. Vastava pinnase tagamiseks puhul tuleb istutamisel teha drenaaþ ( võib kasutada plasttorusid). Soos kasvab jõhvikas puhtas turbasamblas, kus turbahorisondi paksus on vähemalt 50 cm. Jõhvikas lepib toitainetevaeste muldadega ja üleujutus teda ei kahjusta.
Istutamine: istutusmaterjal pole „pattudeta“. Kui ta on pärit metsast, siis on ta loomulikult ka umbrohtude allikaks, kui istandusest - siis on ta sama vastupidav haigustele ja kahjuritele kui metsik kaaslane. Üks on hea - istandusest pärit taimed on tavaliselt (sordid – veel enamgi) kindlate omadustega ja istutamise suhtes vähem kapriissed. Kogu substraati tuleb kasta nii, et põhjavee tase oleks 20-30 cm mullapinnast. Seejärel istutatakse taimed kahekaupa istutusauku. Skeem – 20x20, sügavus 10 cm. Pistikud võib istutada väiksed (5 cm): nad juurduvad hästi, kuid parem on istutada neid suurematena (nt 20 cm), sel juhul juurduvad nad sügiseks paremini, moodustavad 20-24 cm juurdekasvu. Teisel aastal jätkavad juurdunud pistikud aktiivselt kasvamist ja annavad juurdekasvu. Neljandal aastal hakkavad mõned juba õitsema ja viljuma, massiline õitsemine ja viljakandvus algab viiendal aastal, saagikus 500 g/m2. Pistikute tegemisel ja kultiveerimisel on jõhvika puhul olulisim optimaalse substraadi toitumis- vee-õhureþiimi loomine ning valgustatuse tagamine ja õigeaegne rohimine.
Hooldus: jõhvikas reageerib hästi pidevale niisutamisele. Esimesel 2-3 aastal tuleks stimuleerida võrsete kasvu. Väetiste kogust tuleb aasta- aastalt vähendada ja kolmandaks aastaks viia miinimumi. Selleks ajaks on võrsete massiline kasv peatunud. Nimelt, niikaua kui kasvab põõsas, saab anda talle kuju – kompaktset (eemaldades vertikaalvõrsed) või laiuvat (stimuleerides horisontaalsete võrsete kasvu ja moodustumist). Teine variant (laiuv põõsas) on vähem kindel, sest vajab talveks katet ja viljub hiljem vähem. Parem on kujundada kompaktne kõrge põõsas, seejuures eemaldada vähem talvekindlad roomavad võrsed ja stimuleerida ainult püstiste võrsete kasvu. Kõrgemate põõsaste moodustumiseks tuleb regulaarselt kärpida kõiki horisontaalselt kasvavaid võrseid. Mõnikord õnnestub moodustada vertikaalse skeletiga põõsas, see lihtsustab marjade korjamist. Ameerika suureviljalise jõhvika kasvatamisel on selgunud, et mineraalväetiste annus sõltub püstistest viljakandvatest võrsetest: mida pikemad võrsed, seda vähem väetist.
Paljundamine: loodsuslikes tingimustes paljuneb põhiliselt vegetatiivselt, moodustades lamavatel võrsetel lisajuuri. Kultuuris paljundatakse kõiki jõhvikaliike lihtsalt haljaspistikutega ja seemnetega. Haljaspistikud, mis võetakse võrsete intensiivse kasvu perioodil ja istutatakse juurdumiseks substraati, juurduvad 100 %. Pistiku pikkus 5 -20 cm, istutusskeem 2x5 cm, sügavus 2-3 cm. Seemned idanevad peale 5 kuulist stratifitseerimist +4C juures ühtlaselt. Parimaks substraadiks on allapanuturvas, 2 kuu pärast on seemik juba 10-20 cm pikkune.
Eng.: Large cranberry, American Cranberry, Bearberry. Suom.: Amerikankarpalo (eli pensaskarpalo). Sven.: Tranbär. Bot. syn.: Oxycoccus macrocarpus (Aiton) Pursh.
