Tobiväät mandžuuria

Mandžuuria tobiväät "Roheline Süda" - Aristolochia mandshuriensis.
Kasvab Primorje krai lõunaosas, Hiinas ja Koreas, segametsades lagendikel, mägijõgede kallastel põõsastel ja puudel ronides. Suur ronitaim, mille pikkus ulatub 10-15 meetrini. See liik on ebatavaline ja huvitav. Lehed on suured, kuni 30 cm pikad, ümar-südajad, lõhnavad kampri järgi, moodustavad tiheda ja ilusa lehemosaiigi. Kevadel ja suvel on lehed helerohelised, noorena karvased, sügisel aga värvuvad kollastesse toonidesse ja peale öökülmi lähevad pruunikaks. Originaalsed on ka pruunid või pruunikaskreemid suured õied (1,5-3 cm), need meenutavad vesiroosi õisi. Ka viljad avaldavad muljet, need on mahukad ( 8x3 cm), rohekas–pruunikad, meenutavad kurki, 8-10,5 cm pikad ja neis on 50 kuni 130 seemet. Seemned valmivad oktoobri I poolel. Viljakandvus vähene ja pole regulaarne. Esimesel kolmel aastal kasvab aeglaselt. Õitseb igal aastal. Seemikud vajavad talvekatet.
Kasvab paremini toitaineterikkal, niiskel pinnasel varjulistes ja tuule eest kaitstud kohtades, reljeefi madalamates kohtades, ojade ääres, andes suve jooksul 2-3 meetrit juurdekasvu. Kindlasti vajab toestust !
Paljundatakse võrsetega ja seemnetest, mis külvatakse talve alla. Suhteliselt külmakindel. Sobib segarühmadena maastikuparkidesse, aga samuti võrestike, lehtlate haljastamiseks, sammaste ja seinte dekoreerimiseks. (1,0 g = 114 seemet).
Kultuuris 1909 aastast. Sankt-Peterburi botaanikaaiast on levinud ka teistesse botaanikaaedadesse ja Lääne-Euroopasse. Perspektiivtaim Euroopa lääneosa jaoks, kuid ei kasva kuivades piirkondades.

* Tobiväädiliste (Aristolochia) sugukond on suur ja mitmekesine: umbes 180 liiki, mis on levinud planeedi mõlemal poolkeral. Tobiväädiliste hulgas on nii rohtseid kui puitunud taimi, heitlehiseid ja igihaljaid taimi. Põhjapoolkeral kasvab 7 selle sugukonna esindajat, puitunud ronitaime. Üks nendest on mandþuuria tobiväät (Aristolochia manshuriensis), mille kasvatamist on järgi proovitud Venemaa keskvööndis ja ta on näidanud end parimast küljest.
Need ronitaimed on väliselt sarnased: nii mõõtmetelt, lehestikult ja mõningal määral ka õite ja viljade järgi. Kuid peamine sarnasus seisneb talvekindluses, mis võimaldab neid kasvatada meie aedades avamaal. Tobiväät on võimas, massiivne ronitaim, mis kasvab kuni 15-20 m pikkuseks. Üldiselt määravad taimede mõõtme hoopis nendele ehitatud toestikud. Peamine on, et see tugi oleks tugev ja vastupidav. Tobiväät moodustab aastatega mitte ainult üksteisega läbipõimunud võrsetest tiheda võra, vaid kasvab ka laiusse ja tal on terve hulk vanu tüvesid. Nende läbimõõt võib olla kuni 10 cm. Noored võrsed on peenikesed, rohekad, läikivad; vanad aga on kaetud sügavate heledate vagude võrgustikuga tumehallil või tumepruunil taustal. Mitu niisugust läbipõimunud tüve meenutavad üksteise haardes olevaid madusid.
Esimene, mis tobiväädi puhul suvel silma hakkab, on omapärane tihe võra, mis koosneb keerukast tihedast üksteise peal asetsevast lehemosaiigist. Tobiväädi leht ripub pika leherootsu küljes ja on väga suurte mõõtmetega, läbimõõt kuni 30 cm. Täiuslik on ka tema südamekujuline lehekuju, rangelt sümmeetriline, ühtlane, justkui hoolikalt väljalõigatud servaga. Lehe alumisel küljel on leheroodudest moodustunud silmapaistev võrgustik, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Lehelaba on tavaliselt matt, rohelist või helerohelist värvi, õhuke ja pehmekarvane. Niisugune roheline sein on võõraste pilkude jaoks täiesti läbipääsmatu. Kuid tobiväädi lehtedel on ka puudusi. Üks neist on nende pehme ja õrn faktuur: tuulistes kohtades võib tuul neid katki rebida ja hävitada kogu ilu. Seepärast tuleb aeda istutamisel seda omadust arvestada. Teine puudus on sügisvärvus, mis igal aastal ei pruugi esineda. Soojal sügisel on värvus märgatav. Lehed värvuvad kollaseks või helekollaseks. Kui suuremad öökülmad tulevad väga varakult, siis lehed muutuvad pruuniks ja jäävad ripnema.
Kolm tobiväädi liiki on eristatavad lehtede järgi. Viltja tobiväädi (Aristolochia tomentosa) lehelaba on pealt kaetud hõredate karvadega, alumine pool on aga tihekarvane, justkui vilt. Mandþuuria tobiväädil on leht pealt paljas, aga alumine pool on veidi karvane. Suurelehine tobiväät (Aristolochia macrophylla) on hõredakarvaste lehtedega vaid kevadel, siis karvasus kaob. Need ronitaimed hakkavad kõik õitsema mai lõpus ja see kestab kuu aega; üksikud õied võivad ilmuda ka hiljem.
Täiskasvanud taimel on õisi arvukalt, kuid õitsemist ei saa pidada suurejooneliseks. Asi on selles, et õied on peitunud kõik lehestiku alla ja asja mittetundev inimene isegi ei aima seda. Kuid piisab, kui kergitada mõnd lehte, siis on märgata imepärase kujuga õisi, nad ei sarnane sugugi traditsiooniliste aias kasvavate taimede omadega. Need on imepärased kõverdunud torukesed, mis mõningalt meenutavad väikseid muusikariistu, „saksofonikesi“. Nende mõõt ulatub vaevalt 6 cm, nad ei ole väga erksad, kuid nende kuju sunnib taas imetlema looduse leidlikkust. Pikk roheline õieraag läheb üle lillakas-roheliseks paksenenud viljaalgmeks, seejärel järgneb kahvaturoheline värvus. U-kujuline kõverdunud õiekroon lõpeb kolmeosalise äärega. Äärise värvus erineb neil kolmel liigil: Mandþuuria tobiväädil on see tumepunast värvi, suurelehisel kollakaspruun sidrunkollase sissepääsuga tõrde ja viltjas tobiväät on kahvatukollane. Niisuguse ime kirjeldamiseks jääb sõnu väheseks. Parem on juba kord ise näha. Taime viljad on ka ebatavalised. Toorelt meenutavad nad „kurgikesi“ ja on 8-10 cm pikad. Septembriks niisugune „kurgike“ muutub pruuniks, kuivab ja selgub, et tegelikult on ta pikk kuuekandiline kupar, mis omal ajal õmbluste kohalt lõhkeb, paljastades sisemuse – rippuvad kolmekandiliste helepruunide seemnete kobarad. Lehtedeta tobiväädile on ka see omapäraseks kaunistuseks. 

Kuidas aga kasvatada?
Tobiväädid, nagu enamus teisi liaane, ei kuulu mittevähenõudlikke taimede hulka. Nad eelistavad sügavaid, viljakaid ja niiskeid muldi. Taluvad halvasti põuda. Teisest küljest, niiskuse liig, eriti kõrge põhjavesi, on ka neile hukutav. Seepärast tuleb istutusauk teha mitte eriti lai, kuid sügav – kuni 1 meeter. Selle põhja panna kindlasti 20-30 cm paksune drenaaþ, ülejäänud auk täita õhulise toitaineterikka lehekompostmullaga.
Taimi võib istutada nii otsese päikese kätte kui ka varjulisele kohale, kuid väga varjus kasvavad nad halvasti, võra jääb hõredaks. Kohe peale istutamist tuleks noored võrsed kinnitada tugede külge, kasvõi ajutistele tugedele, et taim tunnetaks tuge ja hakkaks selle ümber ronima. Edaspidi tuleb võrsed kinnitada tugevale püsitoele.
Paljundatakse tobivääte võrsetega ja seemnetega. Seemned külvatakse 2-3 cm sügavusele ridadesse. Külvata on hea enne talve tulekut, et taimed läbiksid loomuliku töötluse külma ja niiskusega (stratifikatsiooni).
Tobivääte kasutatakse samamoodi kui teisi ronitaimi. Siin võib iga aednik lasta oma fantaasial lennata. Esiteks taluvad tobiväädid igasugust kärpimist, seepärast saab võrale anda oma äranägemise järgi vastava kuju. Teiseks, võra kasvab niisuguse kujuga nagu on temale tehtud toestik. Lehtlad, kaared, seinad, pergolad – kõike seda saab tobiväädiga lasta läbi põimuda. Kuid maksab meenutada, et kõik konstruktsioonid peavad olema väga tugevad. Seinte ja tarade kaunistamiseks, „roheliste kabinettide“ ja „labürintide“ tegemiseks on tobiväät asendamatu. Kuid ei maksa panna seda taime ronima puudele ja põõsastele …

Eng.: Manchurian Pipevine. Suom.: Idänpiippuköynnös, mantsurianpiippuköynnös. Sven.: Koreansk pipranka. Bot. syn.: Aristolochia manchuriensis Kom., Aristolochia mandshuriensis Kom.