Südajas makleia

* Kui seda taime esimest korda kirjeldati, siis nimetati see südajaks bokkoniaks (Bocconia cordata). Taimeperekond sai nime sitsiilia botaaniku doktor Bocconi järgi. 1826.a nimetati perekond ümber makleia (makleaya), inglise entomoloogi Alexander McLay järgi, kes oli mõnda aega Linne Ühingu sekretäriks. Selles ajast kutsutakse seda taime nii bokkoniaks, kui ka makleiaks.
1792.a külastas inglise diplomaatiline delegatsioon Hiinat. Inglased, kui suured taimearmastajad võtsid kaasa ka botaaniku. Reis ebaõnnestus, kuna Hiina imperaator ei võtnud delegatsiooni vastu ja nad pidid naasma kodumaale kuid neil õnnestus korjata mõned huvitavad taimed ja need kaasa võtta. Nii sattus taim Euroopasse ja muutus populaarseks siinsetes aedades.
Pärineb makleia Hiina kesk- ja idapiirkondadest, Jaapanist. Liigi nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast "cordata", vihjates lehe kujule, mis oma lõhisusega ei vasta südamekujulisele tavalises mõistes. Suur lehtdekoratiivne mitmeaastane taim kõrgusega kuni 200 cm moodustab võimsaid, kompaktseid põõsaid. Lehed südajas-labajad, rootsulised, ülalt sinakasrohelised, alt valkjad, asetsevad vahelduvalt, säilitavad oma dekoratiivsuse sügiseni, alumised on kuni 25 cm läbimõõduga, ülemised on väiksemad. Kõik taime rohelised osad on kaetud sinaka kirmega. Väikesed valged, kreemikad, roosakad õied suure hulga tolmukatega (õiekroon puudub, tupplehed langevad kiiresti ära) on koondunud aþuursetesse, püramiidjatesse pööris-õisikutesse kõrgusega kuni 40 cm. Õitseb juulis-augustis 30-35 päeva. Ei vilju. Kultuuris kasvatatkse aastast 1792. 
Kasvukoht: võib kasvada päikesepaistelistel kohtadel, kuid talub ka kerget varju. Talvitub katmata. Mitmeaastased taimed kasvavad välja mai esimesel poolel ning sel ajal võivad noored võrsed saada kahjustatud tugevate maikülmade läbi, kuid varsti kasvavad taimele uued võrsed. Kasvab hästi kõigil muldadel, kuid eelistab huumusrikast liivsavi mulda ja ei talu liigset niiskust.
Hooldamine: reageerib hästi väetamisele, eriti orgaaniliste väetistega. Ei talu sagedast ümberistutamist. Lumevaese talve korral on hea multšida.
Paljundamine: paljundatakse puhma jagamisega, juurevõrsetega, harvem seemnetega. Parim aeg vegetatiivseks paljundamiseks on mai algus. Sügisel ei soovitata seda teha, sest noor taim võib talvel külmuda.
Põõsad jagatakse väikesteks tükkideks hästi märgatavate pungadega, selliseid pungi on taimel palju, sest nad kasvavad laiali üpris kiiresti. Juurte tükid ja juurevõrsed istutatakse 8-10 cm sügavusele 30-40 cm vahemaadega. Keskvööndis makleia seemned ei valmi - valmivad lõnapoolsetes piirkondades.
Seemned külvatakse kevadel või sügisel avamaale või külma kasvuhoonesse. Nad ei vaja stratifikatsiooni, idanemiseks parim temperatuur on +20+30°C, tõusmed ilmuvad nädala pärast. Tõusmed pikeeritakse, suureks kasvanud taimed istutatakse püsikohale sügisel. Esimesel aastal tuleb taimi kaitsta külmade eest kuivade lehtedega või kuuseokstega. Täiselujõu saavutavad taimed kolmandal aastal.
Kasutamine: grupina ja üksikult, segaääristes, piirete ja seinte dekoreerimiseks tänu oma lehtede vormile ja värvusele, mis on eriti efektsed tuulise ilmaga. Makleia on väga hea dekoratiivne taim, kuigi tal ei ole efektseid õisi. Põõsad on kompaktsed, graatsilised. Tähelepanuväärsed on suured harukordse värvi ja ebatavalise kujuga lehed. Kerge tuulega on nähtav lehe alumine hõbedane pool. Väikesed õied kõrgetes kohevates pööristes moodustavad nagu pitsilise pilve lehtede kohal.
Partnerid: teiste püsikute kõrvale ei sobi, kuna makleia tõrjub nad välja.

Eng.: Five-seeded plume-poppy. Suom.: Herttahuisku-unikko. Sven.: Vippvallmo. Bot. syn.: Maclaya cordata R. Br.