Teie ostukorv on tühi.
Adeenium tüse
Adenium obesum
Tüse adeenium - Adenium obesum.
Peale kaktusi on sukulentide austajate kollektsioonides üha sagedamini teiste sugukondade esindajad. Viimase kümnendi jooksul on paljud kollektsionäärid paelunud tüvealuselised (kaudeksiga) sukulendid- taimed, mugulja, või ühtlaselt paksenenud varrega, millede seas on omad kääbused ja hiiglased- pisikesest Avonia alstonii´st kuni hiiglaslike paksjalgadeni. Selles rohkearvulises grupis tõusevad esile imposantse välimusega adeeniumid (Adenium) - väikesed puud või põõsad sugukonnast Аросупасеае, paksu tüvega, läikivate, või sametiste lehtedega, ning valgete kuni vaarikpunaste, suurte õitega.
Adenium obesum - kõige populaarsem ja kergem kasvatada, samuti kõige varasemalt õitsev liik. Tema leviala on Araviiski poolsaare lõunaosa, ning laia ribana Senegalist Sudaani ja Keeniani. Ta on väga muutlik: lehed varieeruvad kujult lineaarsest munajas-kiiljaks, värvilt aga läikivatest erkrohelistest karvaste tuhmrohelisteni. Kultuuris käitub see pooligihaljas taim nii: kui hoida talvel teda soojas ja sageli kasta, siis puhkeperiood on väga lühike- mõni nädal kevadel või suve alguses. Jahedama ja kuivema talvehoiu tingimustes on puhkeperiood pikem, ning kestab nagu ka looduslikes tingimustes mõne kuuni.
Õite värvus roosakas-kollasest kuni tumepunaseni kroonlehtede servast, ning heledam, vahel isegi peaaegu valge õiekurguga. Õiekrooni läbimõõt keskmiselt 6-7 cm, kuid sageli on ka suurem või väiksem. Õitsema võib hakata 1,5-2 aastaselt, ning õitsemise kestvus sõltub individuaalsest erisusest, ning kasvutingimustest, ning kõigub 2-3 kuu kuni aasta vahel. Pakis 5 seemet.
Teised adeeniumi liigid on kollektsioonides suhteliselt harva.
Kõigepealt tuleb aga lillekasvatajaid hoiatada, et kõik adeeniumid on mürgised (kuigi kodumaal toituvad mõned antiloobid nende lehtedest ja vartest), seepärast tuleb nende taimedega töötades, näiteks taime lõikusel, kasutada soovitatavalt kindaid. Juhul, kui mahl satub nahale, tuleb kahjustatud osa pesta veega ja raputada peale söögisoodat.
Adeeniumeid paljundatakse pistikutega, võrsikutega, pookimisega ja seemnetega. Kasutatakse üht või teist varianti vastavalt vajadusele.
Märgime, et tüvealune paksend moodustub vaid taimedel, mis on seemnetest kasvatatud.
Parim aeg seemnete külviks- kevad ja suve algus, siis suudavad kasvanud seemikud ilma probleemideta talvituda. Seemned kaotavad küllaltki kiiresti idanevuse, seepärast tuleb nad külvata kohe peale soetamist. Kasvusubstraadina sobib nii mullasegu, kui ka puhtalt mineraalne materjal- pemsa, liiv, tellisepuru. Põhiline nõudmine- steriilsus ja õhu läbilaskvus. Ei soovitata külvata turbasse- tema kõrge happelisus takistab idanemist. Puhitakse 3-6 tunni jooksul kaaliumpermanganaadi lahuses või kinosooli lahuses, või fungitsiidi pulbris, seejärel asetatakse seemned vakku, ning niisutatakse substraati kergelt piserdades. Peale võib raputada õhukese, 3-4 mm paksuse substraadi kihi, kuid see ei ole vajalik. Seejärel asetatakse külvid sooja, (+30...35*C) kohta.
Tõusmed ilmuvad 2-15 päeva pärast, vahel aga hiljem. Kui tekib esimene paar pärislehti, hakatakse külve harjutama päikesega. Kui ilmub teine paar pärislehti, istutatakse seemikud avaramasse nõusse, 2-3 kuuliste taimede jaoks sobivad 5 cm läbimõõduga potid. Parem on istutada sagedamini, vastavalt kasvule suurendades poti suurust.
Paljundamine õhuvõrsetega - üks kõige kergemaid ja efektiivsemaid mooduseid, mida kasutatakse nii noorte, kui ka täiskasvanud taimede paljundamisel. Võrsikuid on parem teha hiliskevadel või suve alguses, kui adeeniumid on peale talve puhkust hakanud taas aktiivselt kasvama. Uued eksemplarid võivad õitseda juba järgmisel aastal.
Aktiivselt kasvavale võrsele, mille läbimõõt on vähemalt 2 cm, tehakse terava noaga, või kääridega ringjas lõige. Peale seda, kui haav kuivab, töödeldakse teda juurestimulaatoriga (võib koos B grupi vitamiinide seguga), ning vooderdatakse niiske samblaga. Sfagnumi niiskuse säilitamiseks mähitakse paksu musta kilega, või alumiiniumfooliumiga, mis kinnitatakse traadiga, või elastiksidemega, ning niisutatakse regulaarselt 2-3 päeva tagant. 3-4 nädala pärast ilmuvad varrele juured, peale mida võrse eemaldatakse, ning istutatakse sukulentidele mõeldud substraati. Teda võib tugevdada, raputades varre ümber kiviklibu. Sellest ajast kuni järgmise istutuseni hoitakse taim aktiivses kasvus, see lubab näha õitsemist juba aasta pärast.
Pistikute tegemine on problemaatiline, kuna pistikud lähevad kergesti mädanema. Juurduvad paremini kevadel või suvel. Pistik lõigatakse 10-15 cm pikkune, ning enne substraati asetamist lastakse lõikekohal täielikult kuivada. Mädaniku profülaktikaks soovitatakse töödelda fungitsiididega. Juurdumiskeskkonnaks sobib igasugune läbilaskev substraat- perliit, vermikuliit, peenestatud keramsiit, samuti sobib selleks liiva ja puusöe segu. Substraat peab olema pidevalt niiske, kuid mitte märg. Peale juurte moodustumist istutatakse pistikud ümber ja asetatakse kokku täiskasvanud taimedega.
Pookimine lubab kiiresti saada õitsvaid eksemplare, samuti paljundada haruldasi ja ebatavalise kujuga taimi. Teatud vilumuse korral on see küllaltki lihtne. Pookida saab adeeniumi vaid oleandrile, ning loomulikult ka teistele adeeniumitele. Kahjuks elab see taim pookealusena vaid 1-1,5 aastat, peale mida tuleb poogend ümber pookida, või lasta juurduda. Adeenium lõigatakse viltu väga terava noaga (sobivad väljaarenemata kaudeksiga või peenikese varrega taimed), umbes sama nurga all tehakse lõige pookalusele. Libiseva liigutusega asetatakse poogend pokealusesse, ning seotakse elastiksidemega. Poogitud taime kastetakse rikkalikult, hoitakse otseste päikesekiirte ja tõmbetuule eest kuni värske kasvu ilmumiseni. Peale seda eemaldatakse elastikside, taime aga hakatakse tasapisi päikesega harjutama.
Adeeniumi tuleb kasta mullapalli täieliku märgumiseni, seejäral aga lastakse substraat korralikult kuivada. Liigid, mis ei vaja puhkeperioodi (A. obesum, Adenium swazicum), võib talvel kasta, kui neid hoitakse soojas, päeval +25*C ja öösel +10*C. Madalamate temperatuuride korral, samuti kõrge mullaniiskuse korral ka soojal aastaajal, võivad adeeniumid, nagu ka kaktused kergelt mädanema minna.
Need taimed vajavad meie tingimustes maksimaalset võimalikku valgustatust, kuid kasvuperioodil on soovitatav mitte muuta nende asukohta nii, et enne varjus olnud varred ei saaks põletusi. Noortel taimedel, mille paksus on 7-8 cm, tuleb kaitsta kevadel ja sügisel, kui päike on madalal, peavart, mis on tundlik põletuste suhtes.
Parimad tingimused adeeniumile - maksimaalne valgustatus, temperatuur +30...35*C, ning mõõdukas kuni kõrge niiskus. Samal ajal, pikaajaline kuumus üle +38*C pidurdab taime kasvu ja õitsemist. Puhkeperiood hakkab kõikidel liikidel siis, kui öine temperatuur langeb alla +10*C. Tuleb meeles pidada, et öökülm on neile hukutav, va. A. swazicum, mis puhkeperioodil, täielikus kuivuses talub temperatuuri langemist kuni -2*C.
Et adeenium kasvaks kiiresti, tuleb teda pealtväetada. Substraati võib viia aeglaselt lahustuvaid väetisi, või regulaarselt 1kord kuus pealtväetada balanseeritud (NPK — 20:20:20) mineraalväetiste lahusega (1gr/l), kevadel ja sügisel aga mikroväetistega.
Normaalseks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks on soovitatav jälgida sesoonseid muutusi kasvutingimuste osas. Puhkeperioodi kestvus ja sügavus ei ole ühesugused mitte ainult erinevatel liikidel, vaid ka ühe liigi erinevatel eksemplaridel. Puhkeperioodi saabumisest annab märku ootamatu lehtede kolletumine ja mahavarisemine. Mõni nädal enne seda langeb taimel vee vajadus, ning kastmist tuleb järsult vähendada. Umbes sügisese pööripäeva ajal võivad osaliselt maha langeda vanad lehed, mis tõenäoliselt on seotud päeva lühenemisega. Selle fakti pärast ei pea vähendama kastmist, kui vartel tekivad uued lehed. Osaline lehtede langemine võib aset leida igal ajal, ning põhjuseks võivad olla vead hoolduses või järsud ilmamuutused.
Puhkeperiood võib olenevalt liigist olla kas täielik (Adenium boehmianum, Adenium multiflorum), või osaline, kui seiskub vaid varte kasv (Adenium somalense), kuid lehed säiluvad. Mõned liigid õitsevad esimest korda puhkeperioodil (Adenium somalense, A. multiflorum).
Kui antud liigile on vaja talvepuhkust, tuleb kindlasti vähendada või lõpetada kastmine, kui öised temperatuurid on regulaarselt alla 10*C, või taim ise annab märku puhkeperioodile minemisest. Selleks ajaks sobib kuiv, jahe, külmade eest kaitstud koht. Valgustatuse tase ei ole tähtis, va. talvel õitsevate liikide puhul, mis piisava valguse puudumisel ei õitse normaalselt.
Väga tähtis on määrata puhkeperioodi lõpp. Juuremädanik kahjustab adeeniume just kevadel liiga varajase kastmise alustamisel. Veel tundlikumad liigniiskuse suhtes on ümberistutatud taimed, eriti puutaoline vorm Adenium somalense Loode-Keeniast. Teisest küljest, adeeniumid ei moodusta tavaliselt lehti, kui substraat on täiesti kuiv. Seepärast soovitatakse siiski ka talvel mõõdukat kastmist (langetatud lehtedega taime puhul kord kuus). Kevadel tuleb tähelepanelikult jälgida terminaalpungi. Esimene märk nende puhkemisest annab tunnistust sellest, et tuleb järk-järgult suurendada nende kastmist, kuni algab aktiivne kasv.
Isegi kui pealtväetada adeeniume regulaarselt, on neil siiski vaja ka piisavalt ruumi juuresüsteemile. Ümber istutada soovitatakse sageli, 1-2 korda aastas, kuni taim on saavutanud sobiva suuruse. Istutuspoti materjal (plastik, savi, keraamika) ei oma tähtsust, tähtsam on kuju.
Parim on karika kujuline nõu, või laiad konteinerid, kuna silinderjad ja ristkülikukujulised võivad saada võimsate juurte poolt lõhutuks. Ümberistutus viiakse läbi vegetatsiooniperioodi alguses, et sügiseks oleks substraat täielikult juurte poolt täidetud. See vähendab mädanemise riski liigniiskuse korral. Peale istutamist ei kasteta taimi nädal ja kauemgi, kui peamised juured olid kahjustunud, või on niiske ilm. Taimi, millel on terved, traumeerimata juured, kastetakse kohe, vastasel juhul võib saabuda puhkeperiood, mis võib kesta kuni järgmise suveni.
Substraat peab olema läbilaskev, nõrgalt happeline kuni neutraalne.
Peale kaktusi on sukulentide austajate kollektsioonides üha sagedamini teiste sugukondade esindajad. Viimase kümnendi jooksul on paljud kollektsionäärid paelunud tüvealuselised (kaudeksiga) sukulendid- taimed, mugulja, või ühtlaselt paksenenud varrega, millede seas on omad kääbused ja hiiglased- pisikesest Avonia alstonii´st kuni hiiglaslike paksjalgadeni. Selles rohkearvulises grupis tõusevad esile imposantse välimusega adeeniumid (Adenium) - väikesed puud või põõsad sugukonnast Аросупасеае, paksu tüvega, läikivate, või sametiste lehtedega, ning valgete kuni vaarikpunaste, suurte õitega.
Adenium obesum - kõige populaarsem ja kergem kasvatada, samuti kõige varasemalt õitsev liik. Tema leviala on Araviiski poolsaare lõunaosa, ning laia ribana Senegalist Sudaani ja Keeniani. Ta on väga muutlik: lehed varieeruvad kujult lineaarsest munajas-kiiljaks, värvilt aga läikivatest erkrohelistest karvaste tuhmrohelisteni. Kultuuris käitub see pooligihaljas taim nii: kui hoida talvel teda soojas ja sageli kasta, siis puhkeperiood on väga lühike- mõni nädal kevadel või suve alguses. Jahedama ja kuivema talvehoiu tingimustes on puhkeperiood pikem, ning kestab nagu ka looduslikes tingimustes mõne kuuni.
Õite värvus roosakas-kollasest kuni tumepunaseni kroonlehtede servast, ning heledam, vahel isegi peaaegu valge õiekurguga. Õiekrooni läbimõõt keskmiselt 6-7 cm, kuid sageli on ka suurem või väiksem. Õitsema võib hakata 1,5-2 aastaselt, ning õitsemise kestvus sõltub individuaalsest erisusest, ning kasvutingimustest, ning kõigub 2-3 kuu kuni aasta vahel. Pakis 5 seemet.
Teised adeeniumi liigid on kollektsioonides suhteliselt harva.
Kõigepealt tuleb aga lillekasvatajaid hoiatada, et kõik adeeniumid on mürgised (kuigi kodumaal toituvad mõned antiloobid nende lehtedest ja vartest), seepärast tuleb nende taimedega töötades, näiteks taime lõikusel, kasutada soovitatavalt kindaid. Juhul, kui mahl satub nahale, tuleb kahjustatud osa pesta veega ja raputada peale söögisoodat.
Adeeniumeid paljundatakse pistikutega, võrsikutega, pookimisega ja seemnetega. Kasutatakse üht või teist varianti vastavalt vajadusele.
Märgime, et tüvealune paksend moodustub vaid taimedel, mis on seemnetest kasvatatud.
Parim aeg seemnete külviks- kevad ja suve algus, siis suudavad kasvanud seemikud ilma probleemideta talvituda. Seemned kaotavad küllaltki kiiresti idanevuse, seepärast tuleb nad külvata kohe peale soetamist. Kasvusubstraadina sobib nii mullasegu, kui ka puhtalt mineraalne materjal- pemsa, liiv, tellisepuru. Põhiline nõudmine- steriilsus ja õhu läbilaskvus. Ei soovitata külvata turbasse- tema kõrge happelisus takistab idanemist. Puhitakse 3-6 tunni jooksul kaaliumpermanganaadi lahuses või kinosooli lahuses, või fungitsiidi pulbris, seejärel asetatakse seemned vakku, ning niisutatakse substraati kergelt piserdades. Peale võib raputada õhukese, 3-4 mm paksuse substraadi kihi, kuid see ei ole vajalik. Seejärel asetatakse külvid sooja, (+30...35*C) kohta.
Tõusmed ilmuvad 2-15 päeva pärast, vahel aga hiljem. Kui tekib esimene paar pärislehti, hakatakse külve harjutama päikesega. Kui ilmub teine paar pärislehti, istutatakse seemikud avaramasse nõusse, 2-3 kuuliste taimede jaoks sobivad 5 cm läbimõõduga potid. Parem on istutada sagedamini, vastavalt kasvule suurendades poti suurust.
Paljundamine õhuvõrsetega - üks kõige kergemaid ja efektiivsemaid mooduseid, mida kasutatakse nii noorte, kui ka täiskasvanud taimede paljundamisel. Võrsikuid on parem teha hiliskevadel või suve alguses, kui adeeniumid on peale talve puhkust hakanud taas aktiivselt kasvama. Uued eksemplarid võivad õitseda juba järgmisel aastal.
Aktiivselt kasvavale võrsele, mille läbimõõt on vähemalt 2 cm, tehakse terava noaga, või kääridega ringjas lõige. Peale seda, kui haav kuivab, töödeldakse teda juurestimulaatoriga (võib koos B grupi vitamiinide seguga), ning vooderdatakse niiske samblaga. Sfagnumi niiskuse säilitamiseks mähitakse paksu musta kilega, või alumiiniumfooliumiga, mis kinnitatakse traadiga, või elastiksidemega, ning niisutatakse regulaarselt 2-3 päeva tagant. 3-4 nädala pärast ilmuvad varrele juured, peale mida võrse eemaldatakse, ning istutatakse sukulentidele mõeldud substraati. Teda võib tugevdada, raputades varre ümber kiviklibu. Sellest ajast kuni järgmise istutuseni hoitakse taim aktiivses kasvus, see lubab näha õitsemist juba aasta pärast.
Pistikute tegemine on problemaatiline, kuna pistikud lähevad kergesti mädanema. Juurduvad paremini kevadel või suvel. Pistik lõigatakse 10-15 cm pikkune, ning enne substraati asetamist lastakse lõikekohal täielikult kuivada. Mädaniku profülaktikaks soovitatakse töödelda fungitsiididega. Juurdumiskeskkonnaks sobib igasugune läbilaskev substraat- perliit, vermikuliit, peenestatud keramsiit, samuti sobib selleks liiva ja puusöe segu. Substraat peab olema pidevalt niiske, kuid mitte märg. Peale juurte moodustumist istutatakse pistikud ümber ja asetatakse kokku täiskasvanud taimedega.
Pookimine lubab kiiresti saada õitsvaid eksemplare, samuti paljundada haruldasi ja ebatavalise kujuga taimi. Teatud vilumuse korral on see küllaltki lihtne. Pookida saab adeeniumi vaid oleandrile, ning loomulikult ka teistele adeeniumitele. Kahjuks elab see taim pookealusena vaid 1-1,5 aastat, peale mida tuleb poogend ümber pookida, või lasta juurduda. Adeenium lõigatakse viltu väga terava noaga (sobivad väljaarenemata kaudeksiga või peenikese varrega taimed), umbes sama nurga all tehakse lõige pookalusele. Libiseva liigutusega asetatakse poogend pokealusesse, ning seotakse elastiksidemega. Poogitud taime kastetakse rikkalikult, hoitakse otseste päikesekiirte ja tõmbetuule eest kuni värske kasvu ilmumiseni. Peale seda eemaldatakse elastikside, taime aga hakatakse tasapisi päikesega harjutama.
Adeeniumi tuleb kasta mullapalli täieliku märgumiseni, seejäral aga lastakse substraat korralikult kuivada. Liigid, mis ei vaja puhkeperioodi (A. obesum, Adenium swazicum), võib talvel kasta, kui neid hoitakse soojas, päeval +25*C ja öösel +10*C. Madalamate temperatuuride korral, samuti kõrge mullaniiskuse korral ka soojal aastaajal, võivad adeeniumid, nagu ka kaktused kergelt mädanema minna.
Need taimed vajavad meie tingimustes maksimaalset võimalikku valgustatust, kuid kasvuperioodil on soovitatav mitte muuta nende asukohta nii, et enne varjus olnud varred ei saaks põletusi. Noortel taimedel, mille paksus on 7-8 cm, tuleb kaitsta kevadel ja sügisel, kui päike on madalal, peavart, mis on tundlik põletuste suhtes.
Parimad tingimused adeeniumile - maksimaalne valgustatus, temperatuur +30...35*C, ning mõõdukas kuni kõrge niiskus. Samal ajal, pikaajaline kuumus üle +38*C pidurdab taime kasvu ja õitsemist. Puhkeperiood hakkab kõikidel liikidel siis, kui öine temperatuur langeb alla +10*C. Tuleb meeles pidada, et öökülm on neile hukutav, va. A. swazicum, mis puhkeperioodil, täielikus kuivuses talub temperatuuri langemist kuni -2*C.
Et adeenium kasvaks kiiresti, tuleb teda pealtväetada. Substraati võib viia aeglaselt lahustuvaid väetisi, või regulaarselt 1kord kuus pealtväetada balanseeritud (NPK — 20:20:20) mineraalväetiste lahusega (1gr/l), kevadel ja sügisel aga mikroväetistega.
Normaalseks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks on soovitatav jälgida sesoonseid muutusi kasvutingimuste osas. Puhkeperioodi kestvus ja sügavus ei ole ühesugused mitte ainult erinevatel liikidel, vaid ka ühe liigi erinevatel eksemplaridel. Puhkeperioodi saabumisest annab märku ootamatu lehtede kolletumine ja mahavarisemine. Mõni nädal enne seda langeb taimel vee vajadus, ning kastmist tuleb järsult vähendada. Umbes sügisese pööripäeva ajal võivad osaliselt maha langeda vanad lehed, mis tõenäoliselt on seotud päeva lühenemisega. Selle fakti pärast ei pea vähendama kastmist, kui vartel tekivad uued lehed. Osaline lehtede langemine võib aset leida igal ajal, ning põhjuseks võivad olla vead hoolduses või järsud ilmamuutused.
Puhkeperiood võib olenevalt liigist olla kas täielik (Adenium boehmianum, Adenium multiflorum), või osaline, kui seiskub vaid varte kasv (Adenium somalense), kuid lehed säiluvad. Mõned liigid õitsevad esimest korda puhkeperioodil (Adenium somalense, A. multiflorum).
Kui antud liigile on vaja talvepuhkust, tuleb kindlasti vähendada või lõpetada kastmine, kui öised temperatuurid on regulaarselt alla 10*C, või taim ise annab märku puhkeperioodile minemisest. Selleks ajaks sobib kuiv, jahe, külmade eest kaitstud koht. Valgustatuse tase ei ole tähtis, va. talvel õitsevate liikide puhul, mis piisava valguse puudumisel ei õitse normaalselt.
Väga tähtis on määrata puhkeperioodi lõpp. Juuremädanik kahjustab adeeniume just kevadel liiga varajase kastmise alustamisel. Veel tundlikumad liigniiskuse suhtes on ümberistutatud taimed, eriti puutaoline vorm Adenium somalense Loode-Keeniast. Teisest küljest, adeeniumid ei moodusta tavaliselt lehti, kui substraat on täiesti kuiv. Seepärast soovitatakse siiski ka talvel mõõdukat kastmist (langetatud lehtedega taime puhul kord kuus). Kevadel tuleb tähelepanelikult jälgida terminaalpungi. Esimene märk nende puhkemisest annab tunnistust sellest, et tuleb järk-järgult suurendada nende kastmist, kuni algab aktiivne kasv.
Isegi kui pealtväetada adeeniume regulaarselt, on neil siiski vaja ka piisavalt ruumi juuresüsteemile. Ümber istutada soovitatakse sageli, 1-2 korda aastas, kuni taim on saavutanud sobiva suuruse. Istutuspoti materjal (plastik, savi, keraamika) ei oma tähtsust, tähtsam on kuju.
Parim on karika kujuline nõu, või laiad konteinerid, kuna silinderjad ja ristkülikukujulised võivad saada võimsate juurte poolt lõhutuks. Ümberistutus viiakse läbi vegetatsiooniperioodi alguses, et sügiseks oleks substraat täielikult juurte poolt täidetud. See vähendab mädanemise riski liigniiskuse korral. Peale istutamist ei kasteta taimi nädal ja kauemgi, kui peamised juured olid kahjustunud, või on niiske ilm. Taimi, millel on terved, traumeerimata juured, kastetakse kohe, vastasel juhul võib saabuda puhkeperiood, mis võib kesta kuni järgmise suveni.
Substraat peab olema läbilaskev, nõrgalt happeline kuni neutraalne.
Engl.: desert rose. Suom.: adenia. Sven.: ökenros. Bot. syn.: Nerium obesum.
