Hortensia tammelehine
Hydrangea quercifolia
Tammelehine hortensia "Belosnežnõe Kupola" - Hydrangea quercifolia.
Kuni 2 m kõrgune punakate karvaste võrsetega põõsas. Selle liigi lehed on huvitavad: erinevalt teiste hortensialiikide lehtedest on tema lehed terved, aga 3-7 hõlmaga, sarnanevad tammelehega, sealt ka siis nimetus. Lehe alus on talbjas või tömp. Lehed pealt tumerohelised ja paljad, alt valgekarvased, lehe pikkus kuni 20 cm.
Õisikud pöörised, 10-30 cm pikad, õisi palju, nii fertiilseid kui steriilseid, viimaste suurus ei ületa 2-3 cm. Vastavalt äraõitsemisele muutub ka värvus valgest purpurseks. Õitseb juunis-juulis, viljad – kuprad - valmivad septembris. Ei talu lupja, vajab niisket, viljakat, kerget mulda. On hinnatud oma lehtede omapärase kuju ja suuruse tõttu, aga ka suurte õisikute pärast.

* Külvata võib seemneid nii avamaale aprillis-mais kui ka detsembris kasvuhoonesse. Seemnete külviks valmistatakse maa ette sügisel. Peenar peab olema ümbritsevast kõrgem, see parandab drenaaži. Maa kaevata ümber, lisades turvast, komposti ja kõdunenud lehti. Raskele pinnasele lisada liiva. Külviks sobib järgmine mullasegu: 1 osa mättamulda, 1 osa kõdusõnnikut, 1 osa lehemulda, ½ osa liiva ja ½ osa turvast. Enne külvi on vaja mullast eemaldada kõik umbrohud. Peenra pind tasandatakse. Külvatakse kevadel peale mulla soojenemist. Mulla niiskus peaks olema optimaalne, et idanemiseks piisaks niiskust. Aga samas ei tohi olla seda ka palju, et idanemiseks jätkuks ka õhku.
Enne külvi ei vaja seemned mingit eelnevat töötlemist. Seemned puistatakse ühtlaselt peenrale ja tihendatakse kergelt, et seemned satuksid mullaga kontakti. Idanemiseks kulub umbes kuu, seemikuid on vaja hästi hooldada. On vaja väetada lämmastiku ja kaaliumiga, soovitavalt vedelväetistega. Kevadiste öökülmade eest vajavad noored tõusmed kaitset – selleks sobib ka ajaleht. Vajalik on rohimine, pidev kastmine peenesõelalisest kastekannust ja soovitav vihmaveega. Suve lõpuks on seemikud 3-5 cm pikad. Teise aasta seemik on 12-15 cm pikk.
Kasutamine.
Hortensiaid soovitatakse istutada nii üksikult kui rühmana, nad sobivad koos okaspuudega, kuid samuti koos teiste heitlehiste või igihaljaste põõsastega. Kahtlemata kaunistab hortensia igat aeda.
Muld: on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes.
Mullasegu: kõdumuld, lehemuld, turvas, liiv (2:2:1:1). Peab meeles pidama, et kõik hortensiad on lubja suhtes tundlikud, seepärast peab muld olema happeline (pH 5,0). Hortensiale meeldib niiskus. Seda on hea seostada ka tema ladinakeelse nimetusega: „hydrangea“ on tõlkes nõu veega. Tähendab, muld peab olema alati niiske.
Istutamine: avamaale istutatakse põhjapoolsematel aladel kevadel, lõuna pool aga sügisel. Taimede vahekauguseks jäetakse 1m ja istutatakse sama sügavusele kui taim varem kasvas. Auk noorele taimele oleks 30X30X30 cm. Hortensia juurestik ei ole sügav, kuid on harunev. Igasse istutusauku antakse 1/3 ämbrit komposti ja turvast, pärast istutamist kastetakse. Selleks sobib pehme vihmavesi. Mai lõpus- juuni alguses antakse väetisi: lahjendatud 1:10 sõnnikuleotist või täisväetisi – 20 g superfosfaati, 10 g kaalium- ja 10 g ammooniumnitraati 10 l vee kohta. Teistkordne väetamine 10-15 päeva pärast.
Väetamine kindlustab rikkalikuma õitsemise jooksval aastal ja uute pungade moodustumise järgmiseks aastaks. Võraalune multšitakse turbaga. Sügisel põõsaste ümbrus mullatakse 20-30 cm kõrguselt.
Hooldus: hortensia reageerib hästi väetamisele. Kevadel antakse kasvu algul täisväetist mikroelementidega või siis 1m2 kohta 20-25 g karbamiidi, 30-40 g superfosfaati ja 30-35 g kaaliumsulfaati. Õite moodustumisel antakse 60-80 g superfosfaati, 40-45 g kaaliumsulfaati ruutmeetrile. Kolmas ja neljas väetamine – suvel.
Hortensiale meeldib niiskus – kord nädalas antakse 15-20 l vett taime kohta, sademete korral piisab kastmisest 1 kord kuus. Võrsete vastupidavuse suurendamiseks soovitatakse kasta nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega.Taimede ümbrus multšitakse 6 cm paksuse turba või saepuruga. Mulda kobestatakse rohimise ajal 5-6 cm sügavuselt 2-3 korda suve jooksul. On olemas 2 meetodit hortensiaõite kunstlikult siniseks muutmiseks.
Esimene: juurte lähedusse puistatakse alumiiniumsulfaati.
Teine: põõsast kastetakse spetsiaalse sineainega, mida saab aiapoodidest.
Lõikamine: hortensia õied moodustuvad jooksva aasta võrsetel. Ilma lõikuseta muutuvad põõsad tihedaks, näevad metsikutena ja õitsemine kannatab. Kui lõigata põõsaid varakevadel tugevasti tagasi, siis moodustuvad tugevad võrsed, millel omakorda moodustuvad õisikud.
Põhinõue on, et lõigataks varakevadel, et jätkuks aega õitsvate kasvude moodustumiseks. Seepärast võib lõigata juba märtsis-aprillis, kui pungad hakkavad paisuma ja näeb ära pungade asetuse. Tagasilõigatud põõsaid peab kindlasti väetama, et stimuleerida iga-aastast võrsete moodustumist. Esmase lõikuse ülesandeks on tugevate, ühtlaselt paiknevate skelettokste moodustamine. Esimesel aastal ei tohiks lõikus olla nii tugev kui järgnevatel aastatel. Istutamisel eemaldatakse nõrgad ja kahjustatud võrsed. Märtsis-aprillis lõigatakse juurdekasvud ¼ kuni ¾ ulatuses tagasi. Suuremaid põõsaid lõigatakse tugevamini.

Suom.: Tammihortensia. Sven.: Flikhortensia.