Kullerkupp varretu

Tõenäoline päritolumaa — Himaalaja mäed. Üks miniatuursemaid kullerkuppude liike: kõrgus 12-15sm.õied erekollased, laialt avatud, väga lühikeste õievartega,lehed tugevalt lõhestatud. Taime ilusad, avatud, erekollased õied puhkevad mais-juunis. Meeldib kasvada piisavalt niiskes, kerges mullas, samuti turbalisandiga aiamullas. Paljundatakse seemnetega või puhma jagamise teel. Seemneid peab enne külvi jaroviseerima (külmutama).
Varem võis taime imetleda mitte ainult peenras, vaid ka looduses. Tänapäeval võib kullerkuppu metsaväludel kohata võrdlemisi harva, mõned liigid on kantud isegi punasesse raamatusse.
Senini ei ole teadlased jõudnud üksmeelele küsimuses, miks seda taime nimetatakse "Trolliuseks". Enamik teadlasi seovad nimetust õie keralise kujuga.Saksamaa ja Skandinaavia elanikud on veendunud, et see on trollide lemmiklill. Aednikud usuvad, et asjasse on kindlasti sekkunud muinasjutulised tegelased. Räägitakse isegi, et valgetel juunikuu öödel kogunevad metsaväljadele trollid, et keeta endale ravijooki. Selleks võetakse kuldsed katlad, mis tõstetakse pikkadel teivastel üles, sest ükski tolmukübe ei tohi kukkuda võlujoogi sisse. Osa trollidest istuvad kõrval, jälgides kuidas teised ronivad mööda treppe katelde juurde ning lisavad sinna haruldasi taimi. Keegi ei karda end kõrvetada, sest võlujook keeb nagu muinasjutus ilma igasuguse tuleta. Enne koitu valab vanim troll saadud eliksiiri pudelitesse ja jagab kõigile osalejatele. Seda jooki jätkub järgmise aastani. Trollid lahkuvad väljalt, jättes maha hulga tühje kuldseid katlaid. Neid nimetavadki inimesed kullerkuppudeks. See taim armastab vett ja kasvab seepärast tihti jõgede, tiikide kallastel ning metsaväjadel, kus pinnas on alati niiske.
Kullerkupp kasvab ümberistutamata ühel kohal kaua, tihti üle 10 aasta. Kuid sobivate tingimuste korral muutub põõsas ruttu liiga suureks, sellisel juhul peab taime jagama ja ümber istutama.
Looduses kasvab taim tihti poolvarjus. Aedades, kui taim asub päikesepaistel, on õitsemisperiood natuke lühem, lehed kolletuvad enneaegselt ja ka kasta tuleb tihedamini. Taimed armastavad kerget, hapukat, rikkaliku huumuse-, turba- ja liivasisaldusega pinnast. Istutades on vaja kindlasti lisada natuke puutuhka ja samblikku.
Kullerkupp on harukordselt vähenõudlik, kuid tal on omad "nõrgad kohad". Nii ei talu ta seisvat pinnasevett, vaatamata sellele, et on vett armastav taim. Kasvu ja õitsemise perioodil nõuab ta kindlasti kastmist, eriti kuiva ilmaga. Altai ja Dzungari kullerkupud on põua suhtes natuke vähetundlikumad.
Kullerkupu põõsaste all ei tohi maad kobestada, sest see vigastab kindlasti taime juuri, nii et kobestamine toob rohkem kahju kui kasu. Kõige õigem on hoida põõsaalust multðituna, kattes mullapinda kõdumulla või turba ja liiva seguga.
Kullerkupp on praktiliselt haiguskindel. Igaks juhuks võib hooaja vältel raputada taimele puutuhka, kevadel aga väetada taime lämmastikväetisega. Kui peale õitsemist võib lehed vormikaotanud taimelt maapinnani tagasi lõigata. Sellisel juhul ilmuvad varsti uued lehed ja taim jääb dekoratiivseks suve lõpuni. Kuid selline tegevus muudab pikapeale taime nõrgaks ning mõjutab ka edasist õitsemist. Küll aga peab haiguste vältimiseks kindlasti eemaldama surnud ja kuivanud lehed. Täiskasvanud taimed on väga külmakindlad ning talvituvad ilma igasuguse talvekatteta.