Mitmeaastane risoomne taim, mis moodustab mätta. Varred kasvavad mööda mullapinda. Õied pikkadel õievartel, väikesed, valged. Moodustab väga tiheda padjandi. Varred tugevalt vastu maad surutud, ning tihedalt kaetud heleroheliste, väikeste, nõeljate, jäikade lehtedega. Areneb aeglaselt. On parim imitatsioon samblale "jaapani aias". Sobib hästi hariliku muru asemele.
Looduslik õitsemisperiood: juuni-august.
Talvekindluse tsoonid: Z4-Z9.
Kõrgus: 5-7 cm.
1,0 g = 48000 seemet.
* Looduses kasvab ta valgusrikastel nõlvadel ja liivastes kohtades, enamuses Iirimaal. Taime lehekesed on väga pisikesed, okkataolised, kuid pehmed. Tänu sellele aurustub taimest vähe niiskust ja ta talub paremini kuivust ja külma. Moodustab arvukalt võrseid, mis juurduvad kergesti. Selle tulemusel moodustub kiiresti tihe, ühtlane vaibataoline kate. Kui taimede peal pidevalt kõndida, siis see kate tiheneb ja omandab tiheda vaiba ilme. Kui aga tallatakse vähe, siis kasvab ta küngastena.
Nõeljas kesakann õitseb pisikeste valgete 5 kroonlehega õitega. Varred on painduvad ja ei murdu.
Kasutatakse enamuses kiviktaimlates, kiviaedades ja teeradadel kivide vahel. Viimasel ajal on hakatud teda kasutama muru asendajana, kuna teda pole vaja niita ja muru näeb alati hoolitsetud välja: õitsemise ajal on muru valge nagu lumi oleks maha tulnud! Seejuures on õhk täis meeldivat meelõhna!
Kasvukoht ja muld: kasvab hästi ja õitseb rikkalikult päikeselises kasvukohas, liivsavi mullal. Talvekindel, kuid lumeta talvedel võib külmuda.
Paljundamine: tavaliselt vegetatiivselt, väikeste mätastena, mis istutatakse kevadel või varasügisel 5-10 cm vahedega. Seemned külvatakse kerge mullaga täidetud kasti mais.
Kasutamine: kiviktaimlas ja vaipkompositsioonides. Äärmiselt hästi sobivad kivisillutiste vahele, samuti kiviterrassidele. Asendamatud mägimaastiku kompositsioonides.
Partnerid: sobib hästi mägisibulatega.
Eng.: Irish Moss Pearlwort, Heath Pearlwort. Suom.: Polkuhaarikko. Sven.: Sylnarv. Bot.syn.: Spergula subulata Sw.
Meie esivanemad kasutasid teda sigadele söödaks. Ladinakeelne kesakanni nimetus „sagina“ tähendabki sööta. 50-st liigist, mis kasvavad Euroopa parasvöötmealal, on enim tuntud nõeljas kesakann (Sagina subulata).
Paljajalu kesakannimurul käia on suur nauding, sest tal on ka raviomadused. Tänu maadligi asetsevatele võrsetele, mis on tihedalt kaetud lehtedega, kasvavad puhmad kohevad ja tihedad. Aastast aastasse katavad uued võrsed eelmisi ja selle tulemusena on 3-4 aastaga tekkinud tihe vaipkate.
Kesakanni kasutatakse ka kompositsioonis kõrgemate taimedega. Väga kaunis on ta kivide ja teeplaatide vahel. Kui kesakann õitseb, on õhk täis meelõhna, mis meelitab ligi mesilasi. Õitsemine kestab peaaegu kaks kuud. Paljundada saab teda seemnetega ja vegetatiivselt: väikeste mättakimpudega. Jagatakse kevadel või siis varasügisel, et taim jõuaks enne külmi juurduda. Et tekiks kohev ja kaunis vaip, istutatakse taimed 10 cm vahedega maleruudustikuna.
Vaatamata kõikidele väärtustele on tal ka mõningaid puudusi, millega saab aga edukalt võidelda. Kesakann kardab liigniiskust, mistõttu võib talvel hävida. Seepärast tehakse talle enne istutamist alla liivapadi, mis täidab drenaaþi ülesannet. Raskusi valmistab ka esimesel aastal rohimine (eriti seemikute vahelt). Kuid kesakann on väärt kõiki neid jõupingutusi.