Mahorkatubakas "Derevensky Tabak"

* Mahorkatubakas (Nicotiana rustica) - üheaastane taim maavitsaliste sugukonnast.
Tugevalt arenenud sammasjuur. Vars püstine, ribiline, kuni 1,2 m kõrgune.
Lehed südajad või munajad, kortsulise pealispinnaga, hele-, või kollakasrohelist värvust. Varrel asetseb 12-20 lehte. Lehed ja vars on kaetud lühikeste karvakestega, mis levitavad spetsiifilist lõhna.
Pöörisõisikud. Õied kahesoolised, rohelised või kollakasrohelised, viieosalised, kõrglehtedega. Mahorkatubakas on isetolmlev taim, kuid esineb ka risttolmlemist. Vili on kahe poolega paljuseemneline kupar.
Seemned on väikesed, pruunikad või kreemjad. 1,0 g = 700 seemet. 1000 seemne kaal 0,25-0,35 g. 
Mahorkatubakat kasvatatakse suitsetamis-, nuusutamis- ja närimistubaka saamiseks. Selle taime kuivad lehed sisaldavad 5-15% nikotiini ja 15-20% orgaanilisi happeid, sealjuures 10% ja enamgi sidrunhapet. Mahorkatubaka varred sisaldavad eelpool nimetatud aineid mõnevõrra vähem. Suurem osa mahorkatoormest läheb nikotiinhappe (PP vitamiin) ja sidrunhappe saamiseks, mida kasutatakse nii toiduainete-, kui ka tekstiilitööstuses. Mahorka seemnetest saadakse rasvast õli (35-40%), mida kasutatakse värvide, lakkide ja seebi valmistamiseks.
Mahorkatubakas on pikapäevataim. Mida põhja poole seda kiiremini ta areneb, mis lubab seda taime kasvatada isegi kaugel põhjas. Siiski võrreldes teiste pikapäevataimedega on mahorka soojustarmastavam. Seemned hakkavad idanema temperatuuril +7...+8°C, soodsaim temperatuur kasvuks ja arenguks on +20..+25°C. Ta on tundlik madalate temperatuuride suhtes ja saab külmakahjustusi temperatuuril -2..-3°C. Kultuur vajab pidevalt piisavalt niiskust, isegi lühiajaline veepuudus halvendab toorme kvaliteeti. Parimad mullad mahorkatubaka kasvatamiseks on liivsavised mustmullad, saviliivmullad ja liivsavised kamara-leetmullad.
Agrotehnika iseärasused.
Parimad eelviljad mahorkale on talivili, mais, juurviljad, kaunviljad, mitmeaastased rohttaimed ja köögiviljakultuurid. Mahorkat ei soovitata kasvatada peale kõrvitskultuure, kartulit, kanepit ja päevalille, kuna neil on samad haigused ja samad kahjurid. Mahorka on heaks eelviljaks paljudele põllukultuuridele. Taim on nõudlik mullaviljakuse suhtes.
Ühe tonni kuivade lehtede ja varte saamiseks on vaja: lämmastikku 24 kg, fosforit 10 kg ja kaaliumit 35 kg. Heaks saagiks peetakse 3-3,5 tonni kuivi lehti ja varsi hektarilt. Mahorkat saab kasvatada kahel viisil: istikutega ja seemnete otsekülviga põllule. Istikutega kasvatatakse põhjapoolsemates rajoonides, meetod nõuab suuremat kulu istikute kasvatamiseks ja taimede mahaistutamiseks.
Kuid selle meetodi kasutamisel saab kasutada sulaveede all olevaid madalamaid põlde, samuti vähestruktuurseid muldi. Seemikud arenevad paremini kõrgematel, kergema struktuurmullaga põldudel. Mahorka istikuid kasvatatakse samuti nagu tubaka istikuidki kas lavades või avamaapeenardes.
Seemnete külvinorm: lavades 1,5-2 g/m2; soojades peenardes 2-2,5 g/m2; külmades peenardes 2,5-3 g/m2. Enne külvi töödeldakse seemneid nõrgas formaliini lahuses ja eelidandatakse temperatuuril +25..+28°C 3-4 päeva. Enne külvamist segatakse nad puhta liivaga suhtes 1:40. Ühe hektari mahorka istutuseks vajatakse sõltuvalt sordist 30-45 m2 lavapinda, või 45-60 m2 sooja peenra pinda.
Istikute hooldus seisneb soodsa temperatuuri hoidmises (18...20*C), taimede harvendamises, 2-3-kordses väetamises, kastmises ja karastamises. Istutamiseks sobival istikul on 5-6 pärislehte ja ta on 8-12 cm kõrgune. Istikute kasvatamiseks lavas kulub 30-35 päeva, peenardes 40-45 päeva. Efektiivsem on mahorkataimede istutus varajasemal ajal, kohe peale kevadiste öökülmade lõppu, kui mulla pealmine kiht on soojenenud +10°C-ni.
Istikute istutamisel jäetakse ridadevaheliseks kauguseks 60-70 cm ja taimedevaheliseks kauguseks 25-30 cm. Istutuse tihedus: suurelehelised sordid 60000-70000 taime hektarile; keskmiselehelised sordid 70000-80000 taime hektarile; väikeselehelised sordid 80000-90000 taime hektarile. Seemikute tihedus on sama mis istikutelgi.
Esimene ridadevaheline kobestamine viiakse läbi tõusmete ilmumisel 5-6 cm sügavuselt, teine kobestamine 8-10 päeva möödudes 6-8 cm sügavuselt. Samaaegselt harvendamisega antakse esimene pealtväetis. Peale harvendamist viiakse läbi ridadevaheline kobestamine (1-2 korda) ja väetatakse taimi. Enne esimest või teist ridadevahelist töötlust eemaldatakse taimedelt 2-3 alumist lehte (mahorka puhastamine). Õisikute eemaldamist tuleb läbi viia pungade moodustumise ajal, külgvõrsete eemaldamist aga siis, kui võrsed on 5-7 cm pikkused.
Mahorka koristatakse korraga terve taimena tehnilise küpsuse faasis, mida iseloomustab lehtede haprus ja nende allapoole rippumine. Valminud lehed eritavad tugevat omapärast lõhna. Koristamisega hiljaks jäämisel võib mahorka saada kahjustatud sügiseste öökülmade poolt. Kiiremaks kuivamiseks lõigatakse 3-4 päeva enne koristamist taime varrele ülevalt alla lõige, jättes puutumata kõige alumise varreosa 5-6 cm, et taim ei lamanduks. Selline meetod lühendab kuivatamisperioodi 10-12 päeva võrra ja vähendab kuivainete kadu.
Mahorka koristatakse kuiva päikeselise ilmaga käsitsi. Ta raiutake juurelt, jätmata isegi väikest kändu. Raiutud taimed jäetakse põllule kuivama, mis lõpetatakse siis, kui lehed muutuvad pehmeks ja ei murdu painutamisel. Põllult viiakse mahorka kuivatitesse, kus teda hoitakse temperatuuril +30..+40°C 20-24 tundi. Peale seda kuivatatakse mahorkat hästi ventileeritavas ruumis 25-30 päeva kuni standardse niiskuseni - 35%.

Eng.: Indian tobacco, wild tobacco Mapacho. Suom.: Palturitupakka. Swed.: Bondtobak.