Teie ostukorv on tühi.
Kõrvits "Amazonka" (portsioonkõrvits)
Väikeviljane kõrvits "Amazonka" (portsioonkõrvits).
Varajane põõsassort. Aeg tärkamisest viljade valmimiseni 80-88 päeva. Peaväädi pikkus 1m. Vili kerajas, sile, ereoranž vähemärgatavate valgete triipudega. Kaal 0,6-1,5 kg. Viljaliha krõmpsuv, magus. Laialdaselt kasutatav.
* Kasvatuse iseärasused.
Kõrvits armastab sooja. Ta vajab mulla ja õhuniiskust. Tal on võimas juurestik, mis ulatub sügavale mulda. Kõrvits ei armasta seisvat vett, seega tuleb teda istutada kõrgemale kasvukohale. Kasvab hästi sõnnikuhunnikus. Kasvukoht peab olema päikeseline, muld viljakas. Ta vajab suurt kasvupinda, parem on istutada aia äärde suunates külgharud piirdele.
Põõsasvorme kasvatatakse peenral, juhtides külgharud puude alla. Seemned idanevad kaua, ise areneb taim aeglaselt (120-140 päeva). Sellepärast tuleb taimed ette kasvatada. Külvata tuleb 25-35 päeva enne väljaistutamist.
Parem on külvata kasti või eraldi pottidesse, kuna ta talub halvasti ümberistutamist. Kastetakse sooja veega (+25°C), antakse mineraalväetist 1-2 korda (1spl 5 liitri vee kohta).
Eestis istutatakse välja 10-12 juunil. Parem on istutada kõrgele peenrale (20-25 cm). Kui te pole taimi ette kasvatanud, külvake seemned otse avamaale kuid mitte enne 25 maid.
Seemneid leotage enne või idandage niiskes saepurus idude ilmumiseni. Seemne külvisügavus on 8-12 cm.
Hooldus seisneb kastmises, väetamises ja kobestamises, muldamises ja taime kujundamises. Kõrvitsat ei kasteta tihedalt kuid kastetakse korraga palju.
Õitsemise ajal kastetakse vähem, et ei kannataks tolmlemine. Kastetakse juure peale istutusauku. Kaks nädalat peale istutamist väetatakse virtsaveega (1 ämbritäis taime kohta) lisades nitrofoskat (2 spl).
Väetamist korratakse 15 ja 30 päeva järel. Kui külgharusid ei kärbita, kasvavad nad 5-7 meetri pikkuseks, kulub palju toitaineid ning me saame palju väikseid vilju, mis ei jõua valmida.
Et saada head saaki tuleb taimele jätta 1-3 haru, jättes igale 1-2 viljaalget. Latv näpistatakse ära, jättes viimase viljaalgme järgi 4-5 lehte. Külgharusid jäetakse 1-2 ülejäänud kõrvaldatakse.
Külgharude otsad võib torgata mulda, nad juurduvad kergesti ning viljad saavad juurde toitaineid ning valmivad kiiremini.
Viljad koristatakse kuiva ilmaga 1-15 septembrini lõigates ära koos viljavarrega. Viljavarrest ei tohi kinni võtta, see võib murduda ning vili ei pruugi hästi säilida.
Optimaalne säilitustemperatuur on +5+8°C. Nad säilivad hästi toas kus nende peale ei paista otsest päikest. Kui pole võimalik säilitada, töödeldakse nad ringi. Külmutatakse, tehakse moosi, salatit. Parimad eksemplarid jäetakse kevadeni seemne saamiseks.
Varajane põõsassort. Aeg tärkamisest viljade valmimiseni 80-88 päeva. Peaväädi pikkus 1m. Vili kerajas, sile, ereoranž vähemärgatavate valgete triipudega. Kaal 0,6-1,5 kg. Viljaliha krõmpsuv, magus. Laialdaselt kasutatav.
* Kasvatuse iseärasused.
Kõrvits armastab sooja. Ta vajab mulla ja õhuniiskust. Tal on võimas juurestik, mis ulatub sügavale mulda. Kõrvits ei armasta seisvat vett, seega tuleb teda istutada kõrgemale kasvukohale. Kasvab hästi sõnnikuhunnikus. Kasvukoht peab olema päikeseline, muld viljakas. Ta vajab suurt kasvupinda, parem on istutada aia äärde suunates külgharud piirdele.
Põõsasvorme kasvatatakse peenral, juhtides külgharud puude alla. Seemned idanevad kaua, ise areneb taim aeglaselt (120-140 päeva). Sellepärast tuleb taimed ette kasvatada. Külvata tuleb 25-35 päeva enne väljaistutamist.
Parem on külvata kasti või eraldi pottidesse, kuna ta talub halvasti ümberistutamist. Kastetakse sooja veega (+25°C), antakse mineraalväetist 1-2 korda (1spl 5 liitri vee kohta).
Eestis istutatakse välja 10-12 juunil. Parem on istutada kõrgele peenrale (20-25 cm). Kui te pole taimi ette kasvatanud, külvake seemned otse avamaale kuid mitte enne 25 maid.
Seemneid leotage enne või idandage niiskes saepurus idude ilmumiseni. Seemne külvisügavus on 8-12 cm.
Hooldus seisneb kastmises, väetamises ja kobestamises, muldamises ja taime kujundamises. Kõrvitsat ei kasteta tihedalt kuid kastetakse korraga palju.
Õitsemise ajal kastetakse vähem, et ei kannataks tolmlemine. Kastetakse juure peale istutusauku. Kaks nädalat peale istutamist väetatakse virtsaveega (1 ämbritäis taime kohta) lisades nitrofoskat (2 spl).
Väetamist korratakse 15 ja 30 päeva järel. Kui külgharusid ei kärbita, kasvavad nad 5-7 meetri pikkuseks, kulub palju toitaineid ning me saame palju väikseid vilju, mis ei jõua valmida.
Et saada head saaki tuleb taimele jätta 1-3 haru, jättes igale 1-2 viljaalget. Latv näpistatakse ära, jättes viimase viljaalgme järgi 4-5 lehte. Külgharusid jäetakse 1-2 ülejäänud kõrvaldatakse.
Külgharude otsad võib torgata mulda, nad juurduvad kergesti ning viljad saavad juurde toitaineid ning valmivad kiiremini.
Viljad koristatakse kuiva ilmaga 1-15 septembrini lõigates ära koos viljavarrega. Viljavarrest ei tohi kinni võtta, see võib murduda ning vili ei pruugi hästi säilida.
Optimaalne säilitustemperatuur on +5+8°C. Nad säilivad hästi toas kus nende peale ei paista otsest päikest. Kui pole võimalik säilitada, töödeldakse nad ringi. Külmutatakse, tehakse moosi, salatit. Parimad eksemplarid jäetakse kevadeni seemne saamiseks.
Portsioonkõrvits.
* Kõrvits on väga kasulik kultuur. Ta sisaldab palju kaaliumi, fosforit, kaltsiumit, rauda, magneesiumi vaske, koobaltit, vilgukivi. Kõrvitsa kollane värvus on tingitud temas suures koguses sisalduvast karotiinist (provitamiin A). Mõnede sortide viljades on vitamiini 40 mg/100 g. Samuti on kõrvitsas ka vitamiini C,B1,B2, B6,E,PP.
Organism omastab kõrvitsat hästi kuna ta ei sisalda palju taimseid valke ja söödavas osas on palju vett. Kõrvits sisaldab 8-10% suhkruid, veidi hapet, sellepärast sobib ta suurepäraselt erinevate magustoitude valmistamiseks (tsukaat, pastilaa jt.).
Kõrvits säilib suurepäraselt kevadeni tubastes oludes, kuid ainult siis kui kõrvitsa pind on terve. Ülejäänud juhtudel tuleks kõrvitsat säilitada kuivades tuulutatud ruumides mitte kõrgemal temperatuuril kui +3 kraadi.
Kõrvitsast valmistatakse erinevaid toitusid mis on väga tervilslikud ja maitsvad ning kasulikud. Kõrvitsat praetakse,keedetakse (peale keetmist tuleks kõrvits sõelal nõrutada maitseomaduste säilitamiseks) kuid parem on säilitada mahlas või vees. Venemaal on populaarne hirsipudru kõrvitsaga. Kõrvitsaga keedetakse ka riisipudru.
Kuid siiski on kõrvits kasulik toorelt. Näiteks võib teda riivida suurel riivil ja segada hulka kuivatatud puuvilju lisada pähkleid ja mett, sidruni sisu ja segada hapukoorega, saab imelise salati.
Toiduks ei kasutata mitte ainult kõrvitsa sisu vaid ka seemneid, mis omavad samuti palju väärtusi. Seemned on kõrvitsal lapikud 1-3 cm pikad kollakas-kreemika kattega. Nad sisaldavad kuni 52% õli ja 28% valku.
Kuivatatud kõrvitsa seemneid võib kasutada mandlite asemel kondiitritoodetes aga samuti lisada salatitesse nende toiteväärtuse tõstmiseks. Kõrvitsa seemnetest saadakse toiduõli.
