Kaer "Kalle"

* Mis on roheline väetis?
Pinnase väetamisel on efektiivsuselt sõnnikuga peaaegu võrdne nn roheline väetis (haljasväetis), mis kujutab endast pinnase toitainetega (eriti lämmastikuga) rikastamise ning vee-, õhu ja soojusvahetuse parandamise eesmärgil külvatud väetistaimede (lupiin, ristik, hernes, tatar, talirukis, kaer, hiirehernes, mesikas, mungalill jne) rohelist massi. Traditsiooniliselt on väetistaimed maasse küntud. Kuid sellisel juhul läheb kaduma juurte kobestav töö ja mulla pinnale ei teki kompostimultši. Vältige seda viga: lihtsalt lõigake taimed kõplaga maha ja jätke 2-3 cm paksuselt peenrale.
Millised taimed sobivad väetistaimedeks?
Parem on külvata üheaastaseid taimi, sest erinevalt mitmeaastastest on neid lihtne maha lõigata.
Kaunviljad (hernes, põlduba, aeduba, soja, läätsed ja heintaimed: vikk, üheaastane lupiin, esparsett, hiirehernes, lutsern, ristik), mille juured kobestavad tõhusalt mulda, neil taimedel elutsevad bakterikolooniad aga rikastavad mulda lämmastikuga. Kolm kaunviljade saaki annavad sama efekti kui täielik sõnnikuga väetamine. Kõik kaunviljad on külmakindlad ja tärkavad vara.
Kõrrelised (nisu, rukkis, oder, kaer) tärkavad vara, on külmakindlad ja nendega on mugav töötada ning nende seemned on kõige kättesaadavamad. Talivilju võib külvata sügisel ja kasutada kevadel hiliste juurviljade all.
Ristõielised (raps, kollakas, rõigas, sinep) on ideaalne varajane taimväetis.
Suurepärane on ka meile kõige kättesaadavam taimväetis päevalill, mis kasvab kiiresti ja toodab hulgaliselt kompostimassi. Oluline on mitte lasta kultuuril üle kasvada – maha tuleb taimed lõigata siis, kui nad on põlvekõrgused.
Mais on samuti rekordilise kasvuga, kuid puitub kiiresti, eriti juured. Maisi on parem külvata peenarde äärde kaitseks päikese eest või toestuseks roniubadele.