Nuikapsas ehk koolrabi

Nuikapsas ehk koolrabi
Rõigaskapsas - nii võiks tõlkida selle köögivilja nimetust. Kuid kapsas on ta siiski rohkem kui rõigas. Tegelikult on ta kapsa tugevasti paksenenud vars.
Ka maitse on tal vastav. Kuigi mõlemad köögiviljad on tegelikult sugulased, nuikapsas (Brassica gongylodes) ja rõigas (Brassica rapa) kuuluvad ristõieliste või kapsaliste (Brassicaceae) sugukonda,  siis esimese varsvili meenutab teise juurvilja vaid väliselt, 5-15 cm läbimõõdus ümmargune või kergelt lapik kuju. (Muide, on olemas ka hiidnuikapsas, mille suurus on võrreldav suure kapsapeaga). Peale selle, erinevalt tõelisest rõikast moodustub nuikapsa vili mitte mullas, vaid maa peal. Ja kui teda katta mullaga, siis kasvab ta ikka ülespoole, muutudes ümmargusest silindrikujuliseks. Värvus on nuikapsal nagu kapsal -  heleroheline või violetne. Kuid ainult väljast, seest on õrna koore all valge, mahlane, krõmpsuv viljaliha, maitsev ja kasulik.

On olemas 6 põhjust, miks tasub oma aias nuikapsast kasvatada:
1. Need on kindlasti dieetilised omadused. Vitamiinide sisalduselt (B, B2, B6, PP) ületab nuikapsas valget peakapsast, aga askorbiinhappe sisalduselt nii sidruneid kui apelsine (90 mg Cvitamiini 100-grammis). Dietoloogid arvavad, et tänu tartroonhappele, mida nuikapsas leidub, aitab see takistada rasvumist ja kaalu alandada. Peale selle on ta suurepärane vahend, mis aitab organismist jääkaineid välja viia.
2. Nuikapsas ei ole mitte ainult kasulik, vaid ka maitsev, millest saab valmistada mitmesuguseid roogasid. Aga võib ka mitte valmistada, vaid lihtsalt lõigata tükkideks ja süüa toorelt. See on maitsev ja ka kasulik.
3. Varajane valmimisaeg. Varajased sordid saavad söömisküpseks juba 60-70 päeval peale tõusmete ilmumist, hilised sordid 80-100 päevaga. See omadus võimaldab saada nuikapsalt mitut saaki ka põhjapoolsetemate piirkondade elanikel. Peale selle on võimalik teda kasvatada ka järelkultuurina  pärast varajaste kultuuride –spinati ja salati koristamist. Teda ei maksa aga külvata redise järel, sest kuna nad on ühest sugukonnast, siis on neil ka ühiseid haigusi ja kahjureid.
4. Vaatamata sellele, et nuikapsas on pärit Vahemeremaadest, on ta suhteliselt külmakindel. Teda on praktiliselt võimalik kasvatada kõikides kliimatsoonides -  troopikast kuni põhjapiirkondadeni.
5. Vähenõudlikkus kasvutingimuste suhtes. Teda on tunduvalt lihtsam kasvatada kui teisi kapsa teisendeid. Ta kasvab kõikidel muldadel, on vähem valgusnõudlikum kui valge peakapsas. Ei vaja mingeid täiendavaid agrotehnilisi võtteid nagu näiteks lillkapsas.
6. Tema kompaktsus võimaldab kasvatada teda teiste taimede istanduste tihendamiseks nagu hiline peakapsas või tomat ja kurk.



Nuikapsas on kaheaastane kultuur. Esimesel aastal moodustub lühike vars, mis moodustab juurvilja, õitseb ja annab seemet alles teisel kasvuaastal. Kuid järskude temperatuurilanguste puhul kevadel  ja varajaste sortide puhul võib ka esimesel kasvuaastal täheldada õitsemaminekut ( nuia moodustumise asemel). Varajase saagi saamiseks kasutatakse kiirekasvulisi sorte või siis istikutest kasvatamist.
Mullasegu istikute jaoks koosneb võrdsetes osades turbast, mättamullast ja kõdusõnnikust . Seeme külvatakse märtsis kastidesse, et siis esimese pärislehe faasis pikeerida; või siis kohe otse eraldi pottidesse. Viimane meetod on sobivam, kuna see ei kahjusta juuri, taimed taastuvad peale kasvukohale istutamist kiiresti ja kasv jätkub. Seemnete idanemiseks vajalik temperatuur on umbes +20C. Seepärast kaetakse külvinõud klaasi või kilega ja pannakse soojasse kohta. Peale tõusmete ilmumist võetakse kate ära ja nõud pannakse jahedamasse (+5…10 C) ja valgesse kohta. Istikuid kastetakse regulaarselt ja väetatakse 2 korda täisväetistega.
Nuikapsa varajased sordid on tavaliselt helerohelised, hilisemapoolsed aga violetsed. Hiidnuikapsas kuulub ka hilisemapoolsete hulka. Varajased sordid on: „White Vienna 1350”  („Viini valge 1350”), „Atena”. Keskvalmivad: "Kartago" F1. Hilised: „Violetta”, „Gigant”, „Kossak" F1 .

Istikute istutamine: kasvukohale istutatakse tavaliselt mais. Seda on soovitav teha kas pilves ilmaga või siis õhtul, et taimedel ei tekiks päikesest tingitud kahjustusi.  Kuna keskvööndis on öökülmade oht kuni 10 juunini, siis tuleks ennakõidumise vältimiseks kasutada katteloori. Nagu juba rääkisime, ei ole nuikapsas kasvutingimuste suhtes nõudlik. Kuid siiski kasvab ta huumusrikastel muldadel paremini. Enne istutamist nuikapsale värsket sõnnikut ei anta, küll aga istutatakse teda nende kultuuride järele, mis vajavad orgaanilist väetist. Seepärast on siis nuikapsale parimateks eelkultuurideks liblikõielised, kõrvitsalised, tomat, kartul, sibul. Mineraalväetisi antakse otse enne külvi või istutamist. Kasvukoht olgu päikeseline, kuigi ta talub ka kerget poolvarju. Peenrad tehakse varem valmis, et maa saaks veidi vajuda, siis kaevatakse istutusaugud, kuhu pannakse umbes klaasitäis komposti, kastetakse ja siis istutatakse taim niiskesse mulda - veidi sügavamale, kui ta enne kasvas.
Muld taime ümber tihendatakse. Taimede vahekauguseks jäetakse 20…25 cm, ridadele 45… 55 cm.

Seemnete külv:
Nuikapsast kasvatatakse ka seemnete otsekülvist avamaale. Seda võib teha maist alates augustini. Külviks tehakse peenardele 1,5…2 cm sügavused vaokesed, jättes vagudele 45-55 cm vahet, neisse külvatakse seeme 3…4 cm vahedega. Pealt kaetakse seemned mullaga. Tõusmed harvendatakse. Eemaldatud taimi ei maksa minema visata, vaid istutada teisele peenrale. Lõplik taimede vahekaugus peaks olema nagu istikutest kasvatamise puhul - umbes 20…25 cm. Hilisematel sortidel jäetakse vahekaugus veidi suuremaks, kuna nende leherosett on  suurem. Aga hiidnuikapsal jäetakse vahekaugused 3 korda suuremad (60X60 cm).

Hooldus ja väetamine:
Hooldus seisneb rohimises ja mulla kobestamises. Kuigi see kapsaliik pole nii niiskusnõudlik nagu peakapsas, siiski muutub ta ilma piisava veeta puiseks. Seepärast vajab nuikapsas mõõdukat (liigne kastmine võib põhjustada tõusmepõletikku), kuival ajal aga rikkalikku kastmist. Istikust kasvatatud taimi väetatakse 1,5-2 nädalat pärast mahaistutamist, kohalekülvatud taimi aga peale harvendamist. Selleks kasutatakse kompleksväetisi samas annustes mis valgele peakapsale.
Nuikapsal nagu ka teistel kapsastel on palju kahjustajaid: ristõieliste maakirbud, lehetäid, kapsaöölane, põualiblikas, kapsakärbes, ripslased. Selleks et vältida insektitsiidide kasutamist, tuleks istandus katta kattelooriga või kattevõrguga. Need segavad kahjurite munemist. Kärbse ja kapsaliblika eest kaitseb ka hästi varajane külv – nende lendlus algab hiljem.

Koristamine ja säilitamine:
Nuikapsast koristatakse valikuliselt, siis kui juurvilja läbimõõt on 5-10 cm. Ülekasvanud „rõikad” puituvad kiiresti, muutuvad puiseks, kiuliseks ja ka maitseomadused muutuvad (see ei puuduta hiidnuikapsa sorte). Seepärast on soovitav teha korduskülve, et oleks alati käepärast võtta värskeid juurvilju. Muide, ka nuikapsa lehti võib toiduks kasutada samamoodi kui tavalise kapsa lehti.
Hilised sordid koristatakse enne öökülmasid.
Teda võib ka säilitamiseks hoidlasse panna. Ruumis, mille temperatuur on 0…1C, säilivad viljad 3-5 kuud. 

Muide: üks nuikapsas kaaluga 120 g kindlustab teile päevase C vitamiini normi. See juurvili on kasulik ka mitmesuguste nakkushaiguste  profülaktikaks, soodustab vedeliku väljutamist organismist.