KÕRVITS ON TULUS KULTUUR

Erinevalt teistest köögiviljadest, mis tulevad müüki kas kevadel või suvel, on kõrvits sügisene kultuur. Tema viljad valmivad alles septembris, mõnikord aga alles peale lühiajalist säilitamist. See on ka ainus „miinus“ tema kasvatamise juures, et raha saagi realiseerimisest saab alles sügisel. Muu ülejäänu aga – kõrvitsat on lihtne kasvatada ja see on üsna tulus.

KES JA MIKS KÕRVITSAT KASVATAB
Väiketootmine on põhimõtteliselt iga tootmine, mis on orienteeritud  kauba tootmiseks, mitte vaid oma tarbeks tootmiseks. Muidugi on niisugusel tootmisel oma spetsiifika ja nõuded toodangule. Need kultuurid, mida kasvatavad väiketalunikud või aiapidajad, peavad olema eelkõige vähenõudlikud ja lihtsalt hooldatavad. See muidugi ei tähenda, et väiketootjad tunnevad halvasti kultuuride bioloogilisi ja agrotehnilisi nõudeid, sest tegelikkuses just niisugused köögiviljakasvatajad täiustavad oma agrotehnikat vastavalt kultuurile. Samas mõjutab kultuuride valikut ka tehniliste vahendite nagu kasvuhooned, tehnika, pestitsiidid, kastmissüsteemid olemasolu või puudumine. Just niisugune kogemus kultuuride optimaalsel valikul on olemas väiketootjatel. Ellujäämise nimel on nad sunnitud lisateenistust otsima. Ja leidnud ka. Vaadanud üle turul leiduva sortimendi, siis praktiliselt kõikides piirkondades on selleks kimburoheline (sibul, till, petersell, spinat, salat), kurgi ja tomati  soolamise maitseained (till, mädarõigas, mustsõstralehed, kirsi-ja petersellilehed), kimbuna noored porgandid, peedid ja redised. Septembris on see valik täienenud kabatšokkide ja kõrvitsatega.
Niisugune valik ei ole juhuslik. Esiteks on niisugused noored rohelised võrsed, mis alles hommikul kogutud, palju ligitõmbavamad kui kaugelt toodu ja seetõttu alati nõutav kaup. Teiseks, varem polnud näiteks kõrvitsat mujalt kui turult üldse võimalik ostagi, seega on ta alati nõutud. Kolmandaks on neid kultuure ilma eelnevate spetsiaalsete teadmisteta  ja mulla ettevalmistamiseta lihtne kasvatada. Niisiis kasvatatakse tilli, salatit ja redist kevadel sageli enne põhikultuuri. Või siis sügisel, pärast varajaste köögiviljade koristamist või lilli. Sama kehtib ka „vähenõudliku“  kõrvitsa kohta. Paljud köögiviljakasvatajad ei jäta talle omaette kasvukohtagi, vaid kasvatavad teda tara, majandushoonete või siis krundi piiril.

KÕRVITSA LIIGID JA NENDE ISEÄRASUSED
Köögiviljanduses on laialdaselt levinud 3 kõrvitsa liiki: kõvakooreline, suureviljaline ja muskaatkõrvits. Igal vormil on omad kindlad tunnused: iseloomulik lehe, varre ja vilja kuju, valminud vilja ja koore värvus, suurus ja seemnete värvus.
Kõvakoorelise  kõrvitsa iseloomulikuks tunnuseks on kõva puitunud koor ja kandiline viljavars. Suureviljalist kõrvitsat iseloomustavad ümmargused või neerukujulised lehed, silindriline jäme viljavars. Muskaatkõrvitsa sordid valmivad hiljem, seetõttu on ta levinud rohkem lõunapoolsetel aladel. Sageli on tema viljad piklik-silinderjad, keskkohast veidi ahenenud, täielikult küpsenuna muutub roosakas-pruunikaks. Muskaatkõrvits sisaldab teistega võrreldes rohkem karotiini, sellest annab tunnistust ka tema tumeoranž viljaliha ja viljade värvus.

KASVATAMISEKS SOBIVATE SORTIDE VALIK
 Müügiks kasvatamiseks tuleks tähelepanu pöörata viljaliha omadustele. Tavaliselt müüakse kõrvitsat tükeldatuna. Sel juhul pöörab ostja kõigepealt tähelepanu viljalihale – selle paksusele ja värvusele. Kahjuks on mõningatel sortidel, mis viljelemiseks on hästi sobivad, viljaliha väljanägemine mitte just eriti ligitõmbav. Näiteks, sort „Kustovaja oranzevaja“ (Oranž põõsakõrvits) on puhmikulise kasvuga, väätide pikkus vaid 1,5 m, seetõttu saab teda istutada tihedamalt, saades pindalaühiku kohta rohkem vilju. Kuid kahjuks on sellel sordil hele kreemikas viljaliha, mis ostma eriti ei ahvatle. Ja ka maitseomadustelt jääb ta teistele pikkade väätidega sortidele alla ja sobib vaid mahla valmistamiseks.
Järgmine, mida peab arvestama, on olla ettevaatlik muskaatkõrvitsa sortide kasvatamisel. See on üks parimaid liike lõunapoolsetel aladel kasvatamisel. Aga Eesti tingimustes ei jõua kõik sordid valmida. Võib proovida kasvatada sorti „Vitaminnaja“, millel on ilusad viljad ja tume viljaliha. Suureviljalise kõrvitsa enamikel sortidel on üsna head omadused. Nende viljaliha on tihe, üsna magus, ilusat oranži värvusega, viljad keskmise suurusega. Siia kuuluvad sordid nagu „Zimnaja Sladkaja“, „Sdobnaja Põðka“, „Volžskaja seraja“,  „Letšebnaja“.  Kuid ettevaatust ! Sort „Stofuntovaja“ , mis kuulub suureviljaliste kõrvitsate hulka, sobib vaid loomatoiduks.
Kahjuks on harva müügil nn „portsjonkõrvitsate“ sorte, meie turg ei ole veel nende jaoks valmis. Nende kõrvitsate viljade kaal on 0,7-1 kg. Niisuguseid vilju saab realiseerida tervena, ilma tükeldamata ja pakendamata. Ja ka perenaistel on nendega kergem toimetada kui suure viljaga. Näiteks on portsjonviljaline „Lesnoi Oreh“ (Metsapähkel) – suureviljaline kõrvits, mille viljad kaaluvad kuni 1kg ja maitse meenutab metsapähklit. 
Peale selle on tema viljad üsna kaunid, need on oranžikas-punased.

• kõrvitsa portsjonsorte võib kasvatada ka võreseintele (ülesriputatud võrgul).

AGROTEHNIKA
Kõrvitsa kasvatamine on üsna lihtne. On 2 võimalust: kasvatada istikutest või siis külvata seemned otse peenrasse. Nagu reegliks, sobib istikute meetod paremini põhjapoolsematele aladele või siis keskvööndis hiliste sortide kasvatamiseks. Seda kasutavad põhiliselt siiski asjaarmastajad.

Tähtajad.
Otse kasvukohale külvatakse seeme siis, kui muld on 8-15 cm sügavusel soojenenud +14…16 C. Eesti tingimustes võib näiteks leotamata seemned külvata maha 15.-20. mai paiku, eelidandatud seemned aga 25.-31. maini.
Kuidas külvata seemneid?
Külvisügavus 5-8 cm, sõltuvalt mullast. Kõrvitsa külvil on väga tähtis jälgida külviskeemi (istutusskeemi). Reas kasvatamisel peaks reavahe olema 1,5-2 m, taimede vahe reas 1-1,5 m. Külvinorm sõltub liigist ja see on 1,8-4 kg/ha.



Mulla ettevalmistamine.
Mulla ettevalmistamise käigus viiakse koos kündmisega mulda 10-20t/ha orgaanilist väetist. Mineraalväetistest antakse umbes 60-90 kg/ha lämmastikku, fosforit ja kaaliumit.

Kastmine, väetamine, kobestamine.
Hooldustööd seisnevad kuiva ja palava ilmaga kastmises ning 2-3 väetamises suve jooksul mineraal- ja orgaaniliste väetistega, pärast neid töid aga kobestatakse maapinda.
Esimene väetamine toimub 2. pärislehe faasis, teine 4. lehe ja kolmas väetamine väätide moodustamise faasis.
Mineraalväetised antakse ümber taime 8-10 cm sügavusele. Kuni reavahed pole veel täis kasvanud, teha niisutamiseta aladel kasvatamisel 2-4 kultiveerimist, aga niisutatavatel põldudel kultiveerida peale iga niisutamist. 

• Võimalusel suunata noorte võrsete ladvad soovitavasse suunda, jättes igale võrdselt ruumi ja puistata võrsetele veidi mulda peale. Sel juhul moodustuvad täiendavad lisajuured, mis aitavad kaasa toiainete omastamisele.

Haiguste ja kahjurite tõrje.
Kõrvitsa kasvatamisel on oluline pöörata tähelepanu haigustele ja kahjuritele. Mõningatel kuumadel suvedel võivad lehetäid pidurdada taimede, eriti just noorte, arengut. Suuremaid taimi kahjustab kedriklest. Esimeste kahjurite avastamisel tuleb hakata tõrjet tegema. Kui aga august on külm ja vihmane, siis võib areneda jahukaste. Kuigi selleks ajaks on viljad juba moodustunud, sõltub siiski nende areng ja küpsemine lehtedest. Seepärast tuleks teha keemilist tõrjet. Kahjurite avastamisel tuleks pritsida preparaatidega Iskra –Bio või aia -FAS.

Saagikoristus ja säilitamine.
Kõrvits koristatakse enne külmade tulekut, kuna külma saanud viljad säilivad vaid 1-2 nädalat. Koristatakse kuiva ilmaga. Saak realiseeritakse kas kohe peale koristamist või siis hiljem, talve jooksul.
Talvel muidugi hind tõuseb, kuid sel juhul on vaja ka hoidlaid. Sügisel võib hoida tuulutatavas ja külmavabas ruumis (kuur, veranda jne). Pikemaajaliseks säilitamiseks valitakse viljad, mis on iseloomuliku välimusega, ilma lõhede ja plekkideta. Transporditakse vilju korralikult ja käsitsi. Kõrvitsa säilitamiseks soovitatav temperatuur on +8..10 C. Niisugustes tingimustes säilib kõrvits olenevalt sordist vähemalt märtsini.
Enne realiseerimist lõigatakse viljad väiksemateks osadeks kaaluga umbes 1 kg. Iga tükk pakitakse eraldi.



KÕRVITSATOITE
Kõrvitsat tarvitatakse värskelt, lisades teda salatitesse, praetakse, küpsetatakse ja marineeritakse. Teda kasutatakse veel pudru, suppide, püree, pirukatäidiste valmistamisel. Tänu viljade heale säilivusele saab kõrvitsatoite valmistada aastaringselt.

KÕRVITSAPUDER
(traditsiooniline vene rahvusroog)
Koostis: 1 kl hirssi, 0,5 kg kõrvitsat, 3 spl piima, 0,5 tl soola, võid
Valmistamine: hirss pesta sooja veega, lisada veidi soodat, segada ja loputada kuuma veega (niimoodi ei ole hirsipuder kibe). Kõrvits puhastada, lõigata väikesteks kuubikuteks, panna kuuma piima sisse ja lasta keema. Siis lisada hirss ja keeta nõrgal tulel 30-40 minutit. Pudrunõu sulgeda kaanega ja panna praeahju järelvalmimiseks. Võib ka kastruli katta tekiga ja hoida nii soojas. Lauale anda koos koorevõiga.

* hirsipuder kõrvitsaga soodustab seedetrakti motoorikat, soodustab diureesi ja soolade eemaldamist. Seda soovitatakse ainevahetuse häirete, neeru ja kõhunäärme haiguste ja  koliidi puhul.

KÕRVITSAS KÜPSETATUD KANAPOEG
Vaja on: 1 kana kaaluga ~1 kg, 1 keskmine kõrvits, 0,5 kl riisi, porrut, 200 g kuivatatud aprikoose, võid, soola, pipart, praadimiseks õli
Valmistamine: kõrvits pesta, viljarao kinnituskohas teha ringikujuline sisselõige; et saadud kaaneke oleks ilusam, teha lõige sakkidega. „Kaaneke“ panna kõrvale, võtta lusikaga välja seemned ja osa viljaliha, nii et seina paksuseks jääks umbes 1,5 cm.
Riis pesta, keeta soolaga. Porru viilutada, pruunistada.  Aprikoosid  pesta, peenestada. Segada riis, porru, kõrvitsa sisu tükeldatuna. Kana pesta, kuivatada, lõigata portsjoniteks, lisada soola, pipart. Nõus kuumutada 2 spl õli, lisada või, kana pruunistada kuldpruuniks. Panna kõrvitsasse riisi, kana, porru ja aprikooside segu, lisada praadimise vedelik. Katta pealt kõrvitsast lõigatud kaanega, kaas kinnitada hambatikkudega, panna kõrvits praeahju ja küpsetada võis 2 tundi. Kui küpsemisel eraldub mahla, siis kastke sellega kõrvitsat. Roog andke lauale otse kõrvitsa sees.


KÕRVITSASUPP KUIVIKUTEGA
Vaja läheb: 3-4 kilone kõrvits, saiakuivikuid küüslauguga, 200 g riivitud kõvemat sorti juustu, 1l rasvasemat piima, soola, pipart.
Valmistamine: sai lõigata kuubikuteks, pruunistada õlis, lisada küüslauk, segada, lasta veidi aega tõmbuda. Kõrvits pesta, lõigata pealt osa ära, võtta välja seemned ja kiuline osa. Panna kõrvitsasse kihtidena saiakuubikud  ja juust, lisada soola ja pipart. Mitte segada! Kõrvitsasse valada veel piim, panna kõrvitsa ülemine osa tagasi. Kõrvits panna 200°C kuumutatud praeahju. 2 tunni pärast võtta kõrvits ahjust välja, avada „kaaneke“ ja segada korralikult. Segamisel tekib supp, kõrvitsa viljaliha seguneb teiste ainetega. Lauale anda supp kõrvitsa sees.

RAGUU SÜGISESTEST KÖÖGIVILJADEST
Vaja läheb: 0,5 kg kõrvitsat, 2 paprikat, 1 sibul, 1 maisitõlvik, 1 porgand, maitserohelist, porrut, taimeõli.
Valmistamine: kõrvits ja paprika puhastada seemnetest ja lõigata tükkideks. Maisitõlvikust eraldada noaga terad, kuid nii, et nad laiali ei pudeneks, vaid õhuke kiht hoiaks neid koos. Porgand lõigata viiludeks. Kuumutage keedunõus õli, esiteks praadige mais 5 min., lisage porgand, kuumutage veel 5 min., seejärel lisage paprika ja kuumutage veel 3 min., siis sibul ja jälle kuumutada 3 min. Edasi lisage sool, maitseained ja vürtsid. Katke nõu kaanega , vähendage kuumust ja hautage 6-7 min. Lauale andmisel puistake peale maitserohelist.

KÕRVITSAGA RÕNGASSAIAD (traditsiooniline vene köögi roog)
Vaja läheb: 600 g nisujahu, 200g kõrvitsat, 20 g pärmi, 1 muna, 2 spl. suhkrut, 1 kl vett, 100 g võid, 50 g peenestatud mandleid, veidi soola, munakollast.
Valmistamine: soojas vees lahustada pärm, lisada jahu, suhkur, muna, sool, õli ning segada taignaks. Katke taigen kinni ja jätke 3 tunniks kerkima. Vahepeal riivige jämeda riiviga kõrvits, lisage see taignale. Laske uuesti kerkida. Vormige taignast kuklid, vajutage lapikuks ja siis näpuga auk sisse ning venitage veidi, et tekiks rõngas. Lasta kerkida, siis määrige pealt munakollasega ja raputage peale mandlilaaste. Küpsetage praeahjus 20 min. 200°C juures.

Rõngassaiad kõrvitsaga „Sdobnaja Põðka“

KOMPOTT KÕRVITSAST JA LAUKAPUU MARJADEST
Selles kompotis on kõrvits väga maitsev ja keegi ei saa arugi, et tegemist on kõrvitsaga, kõik mõtlevad, et see on virsik… Selline kompott on soovitav eriti maohädade ja suhkruhaiguse puhul.
Vaja läheb: kõrvitsat, laukapuu marju, suhkrut.
Valmistamine: peske kõrvits, eemaldage seemned, lõigake suurteks kuubikuteks. Laukapuumarjad pesta. Puhastesse purkidesse panna suvalises vahekorras kõrvitsat ja laukapuumarju. Valage üle keeva veega, katke purgid kaantega. Jätke nii 5-7 minutiks. Valage vesi purkidest kastrulisse, lisage suhkur (1 klaasitäis 3-liitrise purgi kohta).
Keetke siirup, valage see kõrvitsa ja marjade segule. Kaanetage purgid, keerake ümber, katke tekiga. Selline kompott säilib hästi nii toas kui keldris.


MIKS ON KÕRVITS TERVISELE KASULIK ?
Kõrvitsa viljaliha sisaldab suhkruid, askorbiinhapet, karotiini, karotinoide, B1 ja B2 vitamiine, nikotiinhapet. Seemned sisaldavad rasvarikast õli, mis koosneb linool-, oleiin-, palmitiin- ja steariinhapetest, sistosteriini (kukurbitooli), samuti ka limaaineid, B-rühma vitamiine, askorbiinhapet, karotinoide, orgaanilisi happeid. Kõrvits on karotinoidide allikas. Hariliku ja paljaseemnelise kõrvitsa seemneid kasutatakse ussnugiliste vastu ja paelussi profülaktikaks. Oma aktiivsuselt jäävad kõrvitsaseemned alla sõnajala preparaatidele, kuid neil puudub kahjulik kõrvalmõju. Seepärast sobivad need laste, eakate ja rasedate raviks.

Kõrvitsa viljaliha ja mahl soodustab soolestiku funktsioneerimist, viivad organismist välja kloriide, soodustavad neerude tööd, samas ei mõju neerukudesid kahjustavalt. Kõrvitsa viljaliha soovitatakse kasutada neeruhaiguste ja podagra puhul.
Värsket kõrvitsa viljaliha pannakse põletustele ja ekseemidele. Kuiva naha korral tehakse kõrvitsast näole maske. Kui on probleeme naha pigmendilaikudega, siis puhastada kõrvitsa seemned, segada võrdses osas veega ning lisada mett (2:1). Iga päev tehakse sellega 30 min vältel maske, seni kui saavutatakse tulemusi.