* Mida tomatid ei armasta ?
Kasvada varjulistes kohtades, kuna hea saagi moodustamiseks vajavad nad
intensiivset päikesevalgust, madalaid temperatuure: tomati kasv seiskub +10 oC
juures, õitsemine aga +15 oC temperatuuril. Naabrust kartuliga - haigestub
fütoftoroosi (pruunmädanik).
Olge tähelepanelikud! Et istikud peale tärkamist välja ei
veniks, asetatakse nad kõige valgemasse kohta ja alandatakse temperatuuri (4-7
päevaks) päevasel ajal+ 12-15 C , öösiti +8-10 C. Tomati istutamisel kastke
multð kompleksväetisseguga või karbamiidi lahusega. Multð võimaldab vähendada
kobestamiste arvu, toitained ja soojus jaotuvad ühtlasemalt; päeval jõuab pinnas
paremini soojeneda, öösel ei jõua jahtuda. Ärge kasutage väetisi, mis sisaldavad
kloori. Ärge tehke kastmistes suuri vahesid, kuna niisuguse ootamatu järsu
niiskuse suurenemise tõttu pärast kuivaperioodi võivad viljad lõheneda.
Viljakudede lõhenemine võib toimuda ka ülemäärasel üheaegsel alumiste lehtede
eemaldamisel, mille puhul lehtede kaudu aurustumine väheneb, aga vee kogunemine
viljades suureneb. Ühekorraga on kõige parem eemaldada mitte rohkem kui 2-3
lehte. Lavades ja kasvuhoonetes võivad viljad lõheneda ka öise temperatuuri
järsu langemise tagajärjel ja liigse niiskuse tõttu. Nendel juhtudel aurustumine
väheneb, aga vee liikumine viljadesse on intensiivsem.
Kasvatamisel ebasoodsates tingimustes võivad õied maha langeda. Selle
põhilisemad põhjused on:
* pinnase, õhu ja kastmisvee madalad temperatuurid
* kõrge (üle 60-75%) õhuniiskus, sel juhul tolmukotid ei lõhke ja niiske õietolm
ei pudene tolmlemiseks välja. Liigniiskuse juures kahjustuvad viljad
ruugehallitusse, pruunmädanikku ja vertsilloosi
* kõrge öine temperartuur ( toitainete ebapiisav äravool lehtedest üleliigsete
hingamisekulude tõttu)
* fosforipuudus ja nõrk valgustus (istikud venivad välja, muutuvad kiiresti
kahvatuks, õisikut ei kindlustata toitainetega.)
* istutatakse ülekasvanuid istikuid
* kastmine vihmutamisega
* lämmastiku ülejääk fosfori- ja kaaliumipuuduse korral
* magneesiumipuudus (magneesiumipuudusel antakse kaaliumpermanganaati).
Peale selle! Häid tulemusi annab õite mahalangemisel boorhappe
lahusega pritsimine (1G/1L kuumale veele). Faktiliselt on see juureväline
väetamine booriga. 2 päeva pärast pritsimist korratakse. Teist korda võib taimi
pritsida kas boorhappe lahusega või tuhalahusega (2 klaastäit 1 ämbri vee kohta).
Kui tomatiistikud on väljaveninud, siis välja istutada alalisele kasvukohale ei
ole eriti mugav, ainult et sellest võib ka mõningast kasu olla. Kui vars,
millelt lehed on eemaldatud (lehed jäetakse ainult varre ülemisse otsa 10-15 cm
ulatuses), istutada kaldu ja puistata paljale varreosale mulda, siis see
stimuleerib lisajuurte kasvu. Varrele on soovitav puistata spetsiaalselt
valmistatud mullasegu ( 50% kõdusõnnikut, 45% turvast või mättamulda ja 5%
puutuhka), taimi kastetakse sooja kaaliumpermanganaadi lahusega (2G 10 l vee
kohta). 2 päeva pärast ladvaosa suunatakse üles ja seotakse vaia või
vertikaalselt tõmmatud nööri külge. Niisuguste tomatitaimede hooldamise puhul
tuleb meeles pidada, kus asub peenral põhijuurestik ja kus lisajuurtesüsteem, et
seda kobestamisel mitte kahjustada, aga ka kastmisel ja väetamisel mitte jätta
ilma vee ja toitaineteta.
Aga mis teha, kui vilju ei moodustu? Üheks põhjuseks võib olla
õite ebapiisav tolmutamine. Üsna tihti juhtub seda tomati kasvatamisel
katmikalal, kus ei ole tuult ja taimed seisavad liikumatult. Viljade paremaks
moodustamiseks (õite tolmutamiseks) soovitatakse hommikuti taimi raputada või
koputatakse korralikult vastu vart või sikutatakse spaleernööri. Et viljastumine
toimuks ilma takistusteta, ei tohi õhuniiskus kasvuhoones ületada 70%, aga
temperatuur ei tohi tõusta üle +30 C ( kasvuhoonet õhutatakse pidevalt).
* Kõik tomati sordid ja hübriidid jaotatakse kahte suurde rühma:
indeterminantseteks ja determinantseteks. Kujundatakse ja kasvatatakse neid väga
erinevalt. Iga aedviljakasvataja on kohustatud teadma taime kasvu ja kujundamise
iseärasusi.
Indeterminantsed hübriidid on kõrgekasvulised.
Indeterminantsetele hübriididele on iseloomulik:pidev võrsete kasv, esimese
õiekobara asetus peale 8-11 lehte, järgnevate õiekobarate paiknemine iga 3-da
lehe järel vahel isegi iga 4-da ja enama lehe järel-olenevalt taime
kasvutingimustest.
Determinantseid eristatakse indeterminantsetest lühema kasvu
poolest. Determinantsetele taimedele on iseloomulik: piiratud kasv,moodustub 4-6
õiekobarat [vahel ka rohkem], esimene õiekobar tekib peale 6-8 lehte, järgmised
õiekobarad tekivad iga 1-2 lehe järel vahel ka järgnevad üksteisele.
Millist hübriidi eelistada seemnete ostmisel ? See oleneb
sellest kus, millal ja millistes tingimustes [avamaal, köetavas-mitteköetavas
kasvuhoones või kiletunnelis] kavatsete oma tomateid kasvatada.
Köetavas kasvuhoones, mille kõrgus ulatub kahe meetrini on parem
kasvatada indeterminantseid hübriide. See kasvuhoone on mõeldud taimede
pikemaajaliseks kasvatamiseks.Indeterminantseid hübriide võib kasvatada ka
kõrgetes köetavates või mitte köetavates kilekasvuhoonetes.
Indeterminantseid hübriide on kerge kujundada. Vajalik on jätta ainult põhivõra
ja eemaldada kõik külgvõsud st.et taim tuleb kujundada ühevarreliseks. 5-6 kuu
möödudes kindlustavad kõrgekasvulised tomatid teid helde saagiga,kui piirata
veidi nende kasvu. Indeterminantsed sordid on väga viljakad. Nende viljad on
maitsvad ja tugevad. Tänu heale lehistumisele taluvad indeterminantsed hübriidid
paremini kõrgemat temperatuuri. Indeterminantsed hübriidid võivad erineda
üksteisest kasvuprotsesside tugevuse, võrsete pikkuse, viljade massi ja värvi
ning transoordi kindluse poolest. Tööstuslikes kasvuhoonetes, kus automaatselt
reguleeritakse taime kasvutingimusi võib saada saaki 9-10 kuuga kuni 200 kg
vilju ühelt taimelt.Suvila tingimustes ulatub saagikus 3-5 kg taimelt või pisut
enam. Kuid pidage meeles ,et tihedate lehtede pärast on indeterminantsed
hübriidid vastuvõtlikud haigustele [eriti mädanikele] eriti siis, kui kasvuhoone
on halvasti õhutatud.
Determinantsed hübriidid jaotatakse kolme rühma:
superdeterminantsed, determinantsed, pooldeterminantsed.
Superdeterminantsed erinevad teistest kiirema viljumise ja kõrgema saagikuse
poolest. Taime kõrgus on 50-60 cm. Lõpetavad kasvu peale teist või kolmandat
õiekobarat. Selliseid taimi kasvatatakse avamaal või kiletunnelites. Nende
taimede saagikus on küll väike, aga kiire saagi valmimine kaitseb vilju
haigestumisest. Taime viljad on väikesed või keskmised [100-110 g]
maitseomaduste poolest keskmised , kiire valmimisega. Sellised viljad sobivad
konserveerimiseks. Determinantsed erinevad teistest suurte maitsvate viljade,
pikema viljade valmimise perioodi ja kõrgema saagikuse poolest. Kasvatatakse
kilekasvuhoonetes - võib kasvatada ka avamaal. Nende kõrgus ul atub1-1,5 m.
Esimene õiekobar moodustub peale 8-9 lehte, lõpetab kasvamise peale5-6 või
enamat õiekobarat. Pooldeterminantne hübriid on hilisema viljade valmimisega,
kui determinantne hübriid. Taim lõpetab kasvu 8-10 õiekobara järel. Mõned taimed
võivad kasvu mitte lõpetada ja kasvada edasi nagu indeterminantsed. Eriti on see
võimalik sombusel ja vihmasel suvel. Mitte mingil juhul ei ole soovitav piirduda
ühe hübriidiga.Et saada kindlat saaki tuleb istutada 5-7 kiiresti viljuvat
superdeterminantset hübriidi avamaale, kiletunnelisse või kasutada kiiremaks
viljumiseks ajutist katet. Kasvuhoonesse võiks istutada 8-10 determinantset ja
5-8 pooldeterminantset taime. Erineva viljade valmimise ajaga hübriidid
kindlustavad teile saagi juulist novembri alguseni.
* Sarnaste tomatite sortiment on väga rikkalik,
maailmas on teada üle 10 tuhande sordi. Peale selle, suurt väärtust
omavad niiöelda lemmiksortide erinevate vormidega viljad, nende värvus ja maitse.
Üks või teine on võitnud suure populaarsuse. Ja seda ei seletata mitte ainult
moodsate suundadega. On tõestatud, et roosakad tomatid koguvad endasse rohkem
lükopiide, mis regulaarse kastmise korral aitab vältida haigusi. Aga kollased ja
oranzid viljad ei ole mittre ainult maitsvamad, kui punased ( nad sisaldavad
rohkem suhkurt), vaid ka kasulikumad - nad sisaldavad rohkem beeta.karotiini,
vitamiine C ja E. Järjest rohkem austatakse gruppis viljalisi sorte, niiöelda
bifsteegi tomateid. Sellisetel viljadel säilib lihaseline osa ja suurepärane
maitse ka peale töötlemist.
* Seemnete ettevalmistamine külviks: Tulevaste taimede haigustele
vastuvõtlikkuse vähendamiseks asetatakse sorteeritud seemned 10-20 minutiks 1-2
%-sse kaaliumpermanganaadi lahusesse (5-10 g 1 liitri vee kohta). Seejärel neid
loputatakse ja kuivatatakse. Hea efekti annab seemnete puhtimiseelne kuumutamine.
Selleks asetatakse seemned marlikotikesse ja kuumutatakse 2-3 tunni jooksul ahju
lähedal, radiaatoril või 20 minutit kuumas vees (+60 oC). Karastamiseks pannakse
puhitud seemned marlikotiga klaaspurki ja kaevatakse 3 ööpäevaks lumme või
külmkappi temperatuurile -1 - 3°. Seemned külvatakse kasti, mis on täidetud
järgmise pinnaseseguga: 2 osa komposti, 1 osa saepuru või turvast ja 1 osa liiva.
Ämbri segu kohta lisatakse 15 g ammooniumsalpeetrit, 20 g superfosfaati ja 2
klaasi puutuhka. Segu kallatakase kastidesse, tasandatakse, tihendatakse kergelt,
kastetakse, tehakse 5-7 cm vahedega 1-2 cm sügavused vaod omavaheliste
intervallidega 3-4 cm ja külvatakse sinna seemned (3-5 g kasti kohta). Seemned
külvatakse 1-1,5 cm sügavusele. Kuni tõusmete tärkamiseni hoitakse kaste
temperatuuril +20-25° kastes neid hommikul ja õhtul +20 - 25°-se veega. Kohe
tõusmete ilmumisel eemaldatakse kastidelt katted ja asetatakse päevaks aknale,
aga ööseks kusagile soojemasse kohta. Tõusmeid kastetakse kord päevas, algul
+22°-ni soojendatud veega, hiljem toatemperatuuril veega.
* Poe lettidele on tavaliste sortide kõrvale ilmunud hübriidid.
Väliselt ei erine need seemnepakid muu poolest kui märgistuselt F1 (näiteks,
tomat F1 "Druzok"). Kuid hübriidseemnete hind on kõrgem kui tavaliste sortide
puhul. See pole juhuslikult. Et saada aru mille poolest nad teistest erinevad,
on vaja teada kuidas neid seemneid kasvatatakse. Mõiste all tavaline sort on
tegu selektsionääride poolt aretatud sordiga, millel on oma kindlad omadused (saagikus,
valmivusaeg, viljade väljanägemine), morfoloogilised tunnused (lehtede arv,
nende vorm, viljade mõõtmed, värvus jne) ja muud tunnused.
Kõige tähtsam on sordil säilitada kõiki neid häid ja halbu omadusi järgmisteks
põlvkondadeks. Saades tavalise sordi seemneid isviljuvatelt (tomat, hernes,
aeduba) või osaliselt iseviljuvatelt (pipar, baklaþaan, salat, põlduba) saame me
järgmises põlvkonnas täpselt samade sorditunnustega seemneid. Massilisel
tootmisel kui ei tehta valikut parimate taimede kasuks võib 3-5 aastaga osa
tunnuseid taanduda. Ilmuvad nagu ütlevad kasvatajad-väljakasvanud sordid.
Sellepärast tuleb ka iseviljuvaid sorte iga 3-5 aasta tagant uuendada
eliitseemnete vastu. Raskem kuid siiski on võimalik kasvatada risttolmlevate
kultuuride seemneid- kurk, kapsas, kabatsokk, porgand, peet, kõrvits, arbuus jne.
Siin võib olla teie õitsva kultuuri sordi lähedal mõni teine sama kultuuri sort
(näiteks naabri aias) ning teie sordi seemned kaotavad kas osaliselt või
täielikult oma sordiomadused. Mida lähemal on kaks ühe kultuuri sorti seda
tugevam on risttolmlemine. Selle tulemusena saame kahe, kolme või rohkema
sordiomadustega seemned, sort kaob ja me omame sortide segu millel on hoopis
teised omadused ja madal saak. Mesilased ja teised putukad kannavad õietolmu
õielt õiele kuni 2000 meetrit. Kui jälgida isolatsiooni ja viia tolmutamine läbi
ise saame järgmises põlvkonnas sordi, mis säilitab oma tunnused. Sellisel moel
saame tavalisest sordist paljude aastate jooksul seemneid millest kasvavad
sordiehtsad taimed. Hoopis teisiti kasvatatakse hübriidsorte või hübriide F1.
Juba kaks sajandit tagasi oli teada, et kui ristata kaht erinevat sorti saame
järglasteks palju suuremad taimed, kiireneb nende kasv ja areng, kiireneb
viljade valmivus ja suureneb nende saak. Seda tunnust, et järlastel suureneb
elujõudlus nimetetakse heteroosiks. Mida suuremad on erinevused vanematel seda
rohkem nad üksteisest erinevad seda kõrgem on heteroos. Selle nähtuse ära
kasutamine algas selle sajandi 20-30-datel aastatel.
Kõikide köögiviljakultuuride selektsioonis viiakse läbi heteroosi ja saadakse
esimene aretus- F1 mida kasutatakse tootmises laialdaselt. Maades, kus on
põllumajandus kõrgelt arenenud sorte praktiliselt enam ei kasutata. Sordid
asendati hübriididega.
Millised on hübriidide eelised sortide ees ?
Tänu hästi uuritud kahe liini esivanematele on saadud hübriidid
ühtlasemad oma bioloogilistelt ja morfoloogilistelt omadustelt kui tavalised
sordid. Hübriidid on kõrgema saagikusega, keskonna tingimuste vastu kindlamad ja
produktiivsemad. Nende hinnatud omadus on vastupidavus muutlike keskkonna
tingimuste suhtes. Ellujäämine ekstreemsetes olukordades (varakevadiste
temperatuuride kõikumine või suvine kuumus) on hübriidid sortidest tugevamad.
Hea kohanemisvõime aitab saada suuri saake. Esimese põlvkonna hübriididel (F1)
õigete liinide valikul saab ära hoida negatiivseid omadusi näiteks kasvuaja ja
saagikuse vahel. Nende kahe omaduse kooslus ühes genotüübis - see on üks
parimaid saavutusi selektsioonis. Mitte vähem pole tähtis hübriidide
vastuvõtlikus haiguste ja kahjurite suhtes. Eriti on see tähtis kile all
kasvatatavatel kultuuridel. Katmikkultuuride mikrokliima, ühel kohal pikaaegne
ühe või kahe kultuuri kasvatamine soodustab haigustekitajate ja kahjurite
kogunemist.
Keemiline tõrje ei ole alati efektiivne ja kindel. Lisaks, kui me tahame kurgi
või tomati vilju tarbida värskelt, ei tohi nad sisaldada pestitsiidide jääke.
Sellepärast on hübriidide vastupidavus haigustele ja kahjuritele alati suurem,
kui sortidel.
Tõusmete ühtlane ilmumine, taimede ühtlane kasv, kõrge kvaliteet, geneetiline
vastupidavus haigustele ja kahjuritele. Hübriidtaimedest ise seemet kasvatada ei
saa kuna toimub lahknemine, järeltulijad on nii erinevad, et mingist kõrgest
saagist ei saa juttugi olla. See, et hübriidseemneid tuleb iga kord osta poest
on nende ainuke puudus. Kuna tomati ja kurgi seemne idanevus kestab 5-7 aastat
võib neid rohkem korraga valmis osta. Ise saada hübriidseemneid omamata vanemate
liine pole võimalik. Sellepärast, kui te näete eramüüjate käes hübriidseemneid
F1 pole need arvatavasti õiged. Ostes hübriidseemneid turult riskite oma saagiga.
Nüüd hübriidseemnete hinnast. Kahe vanema liini ristamine hübriidseemnete
saamiseks tehakse käsitsi ja katmikalal.
Näiteks, tomati hübriidseemnete saamiseks on vaja emasliinil eemaldada tolmukad,
kõik avanevad isasõied tuleb aga ette valmistada viies ettevaatlikult tolmu
emaka suudmele. Seda tehakse kaks kuni kolm päeva järjest iga õiega üks kord
päevas. Seda tööd tehakse seemnekasvatuses iga päev kaks kuni kolm kuud järjest.
Üks inimene võib saada selle perioodiga 3-4 kg tomati hübriidseemet. Sellepärast
ongi hübriidseemnete hind mitu korda kõrgem, kui tavalisel sordil. Kuid seemnete
hind moodustab kõigest 0,5-1% saadud saagi hinnast.
* Enamikes kasvuhoonetes valmivad juunist sügiseni tomatid.
Tomatid vajavad pidevat hoolt: suvel sagedast kastmist, kaitset mitmesuguste
kahjurite ja haiguste eest, maitselt on aga oma tomatid palju paremad kui turult
ostetud. Võimalik, et paljudele meeldib lihtsalt jälgida, kuidas tekivad ja
muutuvad punaseks ja kollaseks rohelised pallik/image/catalog/blog/>
Pikeerimiseks valitakse parimad, terved seemikud. Nad võetakse ettevaatlikult
külvikastist välja, tehakse pulgakesega pinnasesse süvend ja seejärel
paigutatakse sinna seemik, millelt on eelnevalt üks kolmandik peajuurest
eemaldatud,selleks, et juurestik hästi areneks. Istutamisel kaetakse seemiku
juured tihedalt mullaga, selleks, et seda ei saaks välja tirida. Seemikud
pikeeritakse alati pisut sügavamale,kui nad kastis kasvasid. Pikeerimisel
istutatakse seemikud kuni iduleheni. Potte pikeeritud istikutega kastetakse
rikkalikult 20-25 kraadini soojendatud veega ja varjutatakse ööpäevaks. Päeval
hoitakse temperatuuri 15-18 kraadi,öösel 10-12 kraadi. Kohe, kui taimed on pisut
karastunud, paigutatakse nad valgusele lähemale. Soovitatav on anda taimedele
lisavalgustust, selleks, et pikendada päevavalgust 12-14 tunnini ööpäev as.
Luminentslambid paigutatakse taimede kohale algul 15-20 cm kõrgusele, taimede
kasvades tõstetakse lampe kõrgemale. Soovitatakse läbi viia ka väetavaid
kastmisi.Istikute kasvuajal väetatakse neid 3 korda, 10-12 päevase
intervalliga:esimest korda 10 päeva pärast pikeerimist. Esimese ja teise korra
väetist antakse arvestusega 5 g karbamiidi, 40 g superfosfaati ja 15 g
kaalisoola pange vee kohta. Kolmas väetamine seisneb ainete kahekordistamises.
16-17 taime kohta arvestatakse 0,5-0,6 l lahust. Pärast iga väetamist kastetakse
taimi-kindlasti!- puhta veega, et pesta lehtedelt väetiselahus maha. Kasutades
väetisi tuleb jälgida taimede seisukorda, nõrga kasvu korral suurendatakse
karbamiidi kogust, tugeva korral lisatakse fosfor-kaaliumväetisi. Kui
tomatiistikuid kasvatatakse kastides või soojendatud kasvulavades, siis tuleb
arvesse võtta, et istikute kastist või kasvulavast väljavõtmisel kistakse
märgatav osa juurtest lõhki ja kogu juurestiku imamisvõime väheneb mitmeid kordi.
Järelejäänud juured pole võimelised täitma vee vajadust aurustumiseks
lehepinnalt, mistõttu rikutakse taime elutegevuse protsessi. Mida rohkem on
mittevastavust juurte imamisvõime ja lehepinna aurustumise vahel, seda enam
nõrgeneb taime elutegevus. Seepärast täiskasvanud,hästi lehtinud istik elab
kõige valulisemalt üle ümberistutamist.
Olgu märgitud,et maksimaalne tomatiistikute vanus peab olema 60-70 päeva.
* Paljud aiapidajad armastavad väetada
orgaanikaga lootes nii nitraatidest vabaneda. See pole nii. Nad olid ja
on ka tulevikus nii mullas, kui taimes. Me ei pääse kuhugi loomulik protsesside
eest. Nitraadid - need on lämmastikhappe soolad. Nad lahustuvad hästi vees, on
hästi omastatavad ja on võimelised kogunema mullas taime toitumispiirkonda
järelikult on ka taimes. Kasutatakse ammooniumsalpeetrit NH4NO3,
naatriumsalpeetrit NANO3, kaltsiuksalpeetrit CA(NO3)2, aga samuti virtsa (karbamiid),
kus ammoniaak on nitraatvormis. Kui viia suuri koguseid lämmastikväetisi mulda,
mis sialdavad lämmastikhappeid (nitraate) võib mullas ladestuda suur kogus
nitraate. Tähtis on et nitraate ei ladestusks suurtes kogustes taimedesse - need
on kahjulikud inimorganismile (eriti lastele). Nitraadid pidurdavad seedimist
soodustavate fermentide tegevust ja kutsuvad esile seedehäireid.
Kahjutu nitraatide kogus päevas on 5mg inimese ühe kehakaalu kg kohta, 70 kg
kaaluvale inimesele on lubatud päevas 350mg nitraate. Joogivees võib nitraate
sisalduda 45mg/liitri kohta. Lubatud nitraatide sisaldus mg/kg kohta: kartulis
250, varases 900, hilises 500, porgandis 250, kurgis ja tomatis 150, peedis ja
rohelistes köögiviljades(salat, spinat, hapuoblikas, petersell) kuni 2000,
pipras 200, melonis 90,arbuusis 60, kabatsokis 400, sibulas 80.
Põllumajanduskultuurides on võimalik kõrvalekaldeid ära hoida jälgides
järgmisi norme:
1. Mitte viia mulda üleliigseid
lämmastiku annuseid, eriti kui tihti väetatakse sõnnikuga, kompostiga või mõne
muu orgaanilise väetisega. Lämmastiku annuseid vähendatakse 50% kui on tegemist
turbamullaga. Lämmastikväetisi on parem mulda viia kogu vegetatsiooni perioodi
jooksul. Ei tohi viia päris kuiva mulda kus nad on kahjulikud taimele kui
ümbritsevatele veekogudele.
2. Tuleb hoiduda ühekülgsest kevadisest
väetamisest. Taime toitumine peab olema tagatud kõigi elementidega. Taimedel
peab olema korralik lehestik siis nitraadid muutuvad suurelt jaolt valkudeks.
3. Suurtel vihmaperioodildel fotosüntees
muut ub aeglaseks ja nitraatide muutumine valkudeks aeglustub. Sel ajal on
soovitav taimi toiduks mitte kasutada toorelt aga kasutada neid töödeldult.
Erinevad taimed omastavad nitraate ühel ja samal pinnal erinevalt. Rohkem
omastab salat, kress-salat, spinat, kapsas, rabarber, rõigas, petersell, redis.
Minimaalselt omastavad tomat,baklazaan ja söögisibul. Tavalistel
kasvutingimustel nitraadid tavaliselt üldse ei ladestu õuntes, kirssides,
ploomides, sõstardes ja karusmarjades. Teada on see et nitraadid ladestuvad
peamiselt vrgetatiivsetes organites (lehtedes,vartes).
Kõrvitsalised köögiviljakultuurid: kabatsok, patisson, kurk,melon,arbuus koguvad
endasse rohkem nitraate.
Juurviljadest peet. Kapsal ülemised lehed ja pea, kurgil ladvapoolsed viljad,
maksimum on koores sisus vähem. Kabatsoki viljades ülemises osas vähem,
patissonis väljaspoolt sissepoole. Porgandil on keskkohas südamiku juures rohkem
kui äärtel ja allosas rohkem kui ülaosas. Peedil on alaosas juurte pool rohkem
kui ülaosas. Varaste sortide noortel taimedel on sisaldus suurem kui
täiskasvanud taimedel ja hilistel sortidel. Nitraatide sisaldus väheneb
töötlemisel. Kapsa hapendamisel ja marineerimisel rohkem kui 2 korda, kooritud
ja keedetud kartulil 3 korda, koorimata ja keedetud kartulil ainult 1-2 korda.
On olemas mitmeid effektiivsei võtteid mis võimaldavad nitraate vähendada. Üks
neist - kasvuperioodi pikendamine.
Ja veel: ärge
koonerdage veega mõned päevad enne saagi koristust.
* Jõud on juuredes.
Kui tomati juured on hästi arenenud, siis põõsad tulevad tugevad ja kiiresti
kasvavad. Kõige lihtsamaks viisiks juurde süsteemi suurendamiseks on istiku
istutamisel suurema varre osa süvendamine.
Nii võib käituda pikka kasvuga sortidega/image/catalog/blog/p>
* Stabiilne soojus - vältimatu tingimus kasvuhoone kultuuride normaalseks arenguks: kurgid, tomatid ja baklaþaanid. Kui temperatuur langeb alla +14*C, taimede kasv lakkab,nad haigestuvad ja närbuvad. Eestis saabuvad piisavalt soojad ilmad soojaarmastavate köögiviljataimede istutamiseks mitte enne mai keskpaika (varajasem istutus on võimalik vaid köetavatesse kasvuhoonetesse). Taimede istutus kasvuhoonesse sõltub ka külviajast, näiteks kurgitaime kasvatamiseks kulub umbes 5 nädalat. Kui te planeerite ta istutada kasvuhoonesse mai keskel, siis tuleb ta külvata aprilli alguses. Idanemiseks optimaalne temperatuur on +22...25*C kuid peale idulehtede ilmumist võib seda alandada +18*C-ni. Noorte taimede edaspidisele arengule aitab kaasa seemikute väetamine vedela mineraalväetisega. Kurgid on väga tundlikud mineraalsoolade suhtes, seepärast väetada neid sagedamini kuid väiksemate doosidega (2ml 1 liitri vee kohta). Taime potid asetage nii, et iga taim saaks piisavalt valgust, ning ei veniks välja.
* Tomatide kasvatamine aknalaual.
Seemned istutatakse jaanuaris. Esimesed võrsed veebruaris, ümberistutus
märtsis. (Soovitatavalt eraldi ja suuremasse potti). Perioodiliselt väetatakse
kompleksväetisega: 1 teelusikas ämbri kohta. Sobib väetada ka puutuhaga. Kasta
rikkalikult leige veega. Ei vaja lämmastikväetist! Juuli kuus saab esimese saagi,
1 taim annab ca 15-25 erkpunast tomatit, kannab vilja 2-3 korda. Taim kasvab,
õitseb ja annab vilja kuni novembrini !
* Kui tihti praegusel k/image/catalog/blog//www.seemnemaailm.com/index.php?GID=2615" title="Tomat Moskva Delikatess" target="_blank">Moskva
delikatess". Tema suured viljad sisaldavad palju suhkruid ja säilivad hästi.
Proovige ka kasvatada sorti "Piprakujuline
triibuline". Te võite üllatada oma külalisi ebatavaliste triibuliste
tomatitega, mis meenutavad pipart. Kui teile meeldivad suured tomatid, istutage
sorti "Roosa
Gigant". Selle tomati vilja kaal on 300-800 g. Aga mõni vili kaalub isegi
üle kilo. Aga kui te ei taha suuri vilju ja armastate väikseid kasvatage sorti "Viinamari",
tema pikkadel viljavartel on palju väikseid vilju, mis meenutavad viinamarju.
Väga dekoratiivsed on tomatisordid "Cherry" ja "Smorodinka".
Nende viljad meenutavad kirsse ja ühel viljavarrel võib neid olla 12-30 tk.,
tulioranþid või erepunased. Nad meeldivad eriti lastele.
2. Taimede ettekasvatus.
Sort on valitud. Seemned olemas. Seemneid on vaja vähe. Seemned peavad olema
ette valmistatud, leotatud mikroelementide lahuses, eelidandatud. Eelidandatud
seemned istutame turbapottidesse 8x8 või 10x10 cm, märgime endale ära esimesena
tõusnud 1-2 kõige tugevamat taime. Kahe nädala pärast pikeerime. Me vajame selle
meetodi jaoks ainult mõnda taime. Peale pikeerimist anname 10 päeva pärast
pealtväetist (1 liitrile veele lisame 3 g täisväetist). Profülaktikaks pritsime
taimi 0,1%-lise boorhappe lahusega. Kui neile ei jätku valgust ja nad hakkavad
venima pidurdage taime kasvu, vähendage kastmist ja alandage temperatuuri.
Tomatid vajavad valgust ja soojust rohkem, kui niiskust. Kastke toasooja veega
ettevaatlikult kuid mitte tihti.
3. Istutamine.
Kui taimel on 5-6 pärislehte ja on moodustunud esimene õieraag istutage taim
alalisele kasvukohale. Selleks on vaja 40 cm läbimõõduga potti, mis on täidetud
kobeda mullaga, mis koosneb 2 osast kõdust ja 1 osast mättamullast (võib
kasutada ka valmis segusid kuhu on juurde lisatud juba ka mikroelemendid).
Spetsialistid väidavad, et üks taim vajab kasvuks üht ämbritäit pinnast. Üks
päev enne istutamist on taimi vaja tugevalt kasta, et juured oleks märjad. Nädal
peale istutamist tuleb anda pealtväetist 40-50 g nitrofoskat 10 liitri vee kohta.
Kasta võib ka virtsaveega (1:5) või linnusõnniku lahusega (1:10). Kui taimel
hakkavad moodustuma esimesed viljad kasutage 1%-list kompleksväetist (10 gr/1
liitrile veele). Tavalisi toatomateid kasvatatakse ühe peavarrega, kõik
külgvõsud eemaldatakse. Võsutamist tehakse hommikul või peale kastmist. Peale
kolmanda viljavarre tekkimist eemaldatakse taime latv. Selleks, et saada
varasemat saaki ja teiseks, et tekitada konveierit. Selleks me vajame tema
ladvaosa.
4. Ladvaosa eemaldamine.
Lõikame ladvaosa ära 1cm kauguselt lehest. Seda tehakse varahommikul peale taime
kastmist. Saame pistiku millele on vaja alla kasvatada juured. Selleks on ta
vaja astada 12-24 tunniks juurtekasvu stimileerivasse lahusesse näiteks Gumisol
M, või Gumat-naatrium 1 cm sügavusele nii, et lahus ei puudutaks lehti. Seejärel
istutatakse pistik potti ja kaetakse klaaspurgiga. Muld peab olema kogu aeg
niiske ja temperatuur ei tohi ületada +30*c. Juurdumine toimub 2-3 nädalat. Sel
ajal on vaja pistikut harjutada toatemperatuuriga võttes üha pikemaks ajaks
klaaspurgi taime pealt.
5. Konveier töötab.
Taimel valmivad tomatid. Selleks ajaks kui te olete taimelt kogunud
saagi on uus pistik kasvanud suureks. Teda tuleb pealtväetada ja ta moodustab
uued viljavarred. Võtke jälle latv ära. Desinfitseerige vana taimepott, täitke
mullaseguga ja istutage taim sisse juurduma. Selliselt töötab teie toas konveier.
Nii saate ühest taimest mitu ringi tomateid.
< 1 osa