Villpea ahtalehine

Ahtalehine villpea - Eriophorum angustifolium.
Kasvab sambla- ja tarnasoodes, jõgede ja järvede kaldaribal, soostunud tundra ja taiga okaspuumetsades ja kõrgmägedes Euroopas, Kaukaasias, Siberis, Kaug-Idas, Põhja-Mongoolias, Loode-Hiinas, Korea poolsaarel ja Põhja-Ameerikas.
Taim on 20-75 cm kõrge, roomavate võsunditega. Lehed rohkem või vähem renjad, 3-4,5 mm laiad enamuses sinakas-rohelised. Pähikuid 3-5 (7), erineva pikkusega õisikukandjatel, osaliselt rohkem või vähem alla kaardunud. Pähikukarvad valged, siidjad, õietupsud munajad. Õitseb suvel (juulis-augustis).
Nimetus: tuleneb kreekakeelsest sõnast "eriophoros" – kuivamata uduvill.
Kasvukoht: kasvab soodes ja soostunud niidul ning samblasoodes 5-10 cm sügavusel, seepärast istutatakse teda kas tiigi kaldale või turbaaeda. Eelistab päikeselist kasvukohta ja happelist vett.
Talvekindluse tsoonid: Z3 – Z7.
Muld: kogu suve peab jälgima, et muld ei kuivaks. Enne istutamist peab mullale lisama kindlasti rabaturvast, edaspidi aga multšitakse sellega kogu taime ümbrus. Õisikud lõigatakse ära kevadel, kuna valminud seemned püsivad kaua taimedel. Laialikasvamist piiratakse.
Paljundamine: seemnetega ja põõsa jagamisega kevadel.
Kasutamine: villpead on suurepärased taimed kanarbikuaedadesse, veekogude kallastele, kuhu peaks neid istutama rühmadena. Õitsenud villpea õisikuid võib kasutada lõikeõiena nii elav- kui kuivkompositsioonides.
1,0 g = 1350 seemet.

Eng.: Common cottongrass, tall cottongrass. Suom.: Luhtavilla. Sven.: Ängsull, vanlig ängsull. Bot.syn.: Eriophorum polystachion.