Porgand "Amsterdam 2" (100 g)

* Porgand on väga levinud köögivili.
Teda hinnatakse eelkõige kõrge vitamiinide (A,B1,B2,PP) ja mineraalainete sisalduse poolest. Nagu kõiki aedvilju, nii ka porgandit on kõige kasulikum tarbida värskelt.
Porgand eelistab hästi väetatud kerget lubjarikast pinnast, mis on hästi õhustatud. Otsest väetamist värske sõnnikuga porgand ei talu, see soodustab õisiku ja külgjuurte teket.
Sama põhjustab ka liigne lämmastikuga väetamine. Porgand talub hästi külma, seetõttu võib seemned külvata kevadel vara või hilissügisel.
Külvinorm on 0,3-0,5 g/m2, külvisügavus 1-2 cm, reavahe 20-25 cm.
Seemned idanevad aeglaselt, seetõttu võib neid külvata koos varaste kultuuridega (salat, redis). See soodustab pinnase õhustamist ja umbrohtude eemaldamist veel enne porgandi tärkamist, kuna pinnasekoorik ja umbrohud kahjustavad võrseid.
Võimalikult vara tuleb tõusmeid harvendada. Taimevaheks jäetakse 4-5 cm, hilistel sortidel 7-10 cm. Kohe peale tärkamist väetatakse ammooniumsalpeetriga (15 g/m2), hilisem väetamine ei ole vajalik. Kuival ajal vajab porgand kastmist. Intensiivse kasvu perioodil võib aga liigne niiskus põhjustada juurikate lõhenemist.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata võitlusele porgandikärbsega. Kärbsekahjustusi saab vältida järgmiselt:
1) Külviaja valikuga: sügisel (oktoobris) või hiliskevadel (mai lõpp).
2) Katta tõusmed katteloori või perforeeritud kilega.
3) Kasutada seemneid lindi peal. Siis jääb ära harvendamine, mille juures võrsete kahjustusest tekkivad intensiivsed lõhnad meelitavad kärbseid ligi.
4) Kasutada keemilisi kaitsevahendeid. Porgandit liigitatakse varasteks, keskmisteks ja hilisteks sortideks.
    Varastel sortidel on juurikas reeglina lühem ja tömbi otsaga, sisaldab rohken suhkrut ja on meeldiva maitsega. Keskmistel ja hilistel sortidel on pikemad juurikad ja suurem saagikus.

Bot.: Daucus carota L.