Salat-ogamalts "Agretti Roscano"

Salat-ogamalts "Agretti Roscano" - Salsola soda.
Salatikultuur, haruldane delikatess ja sooda looduslik asendaja.
Vähenõudlik üheaastane taim, mis ei vaja sagedast kastmist ja sobib kasvatamiseks ka külmemas kliimas. Varred harunevad, taime kõrgus 40-80 cm. Noored võrsed on vitamiinide ja mineraalainete rikkad, omavad pikantset, soolakat maitset. Noori võrseid kasutatakse originaalsete salatite ja roogade valmistamisel. Peale selle on ogamalts looduslik sooda asendaja, mida saadakse sellest taimest.
Agrotehnika.
Sooda- ogamalts on külmakindel, valguselembene taim, kes eelistab päikeselisi, viljakaid alasid. Seemned külvatakse mulla pinnale, kuid vajavad kindlasti turbaga multšimist 2-3 cm paksuselt. Tõusmed ilmuvad 10-15 päevaga. Hooldus seisneb reavahede kobestamises, rohimises ja kastmises. Et saada võimalikult varakult rohelist, võib külvata ka talve alla, külmunud pinnasele (Eesti tingimustes novembri II dekaad või detsembri algus), koos kohustusliku turbaga multšimisega 2-3 cm paksuselt. Pealseid võib hooaja vältel korduvalt lõigata, jättes alles vaid alumised lehed: noored lehed kasvavad taas. 1,0 g = 40-50 seemet.

* Sooda-ogamalts (Salsola soda) – on külmakindel, valguselembene taim rebasheinaliste sugukonnast (Amaranthaceae), varem kuulus maltsaliste sugukonda (Chenopodiaceae).
Looduslikult leidub teda sooldunud muldadega alade soostunud servades. Varred on paljad (sügisel omandavad punaka varjundi), harulised, 40-80 cm kõrged. Lehed on paksud, poolsilindrilised, väga pisikesed, tipus harjaselised. Õied üksikult, laias pähikjad õisikus. Viljad on suured, puhitunud. Sooda-ogamalts on originaalne traditsiooniline itaalia köögi komponent, „agretti“ nimetuse all. Mitte ammu see „kulinaarne mood“ tuli ka Põhja-Ameerikasse, Suurbritanniasse ja mõningatesse Euroopa maadesse (kusjuures agrettit sai proovida vaid kallites restoranides, mis pakkusid seda itaalia eliitrooga.
Itaalias on isegi kõnekäänd: „Kui näed turul agrettit, siis osta kohemaid, kuni kevad pole veel läbi!“
Kuna sooda-ogamalts on Itaalias kõige varajasem taim, mida saab juba märtsi lõpus, aga saab turulettidelt otsa juba mai lõpus…
On imelik, et niivõrd vürtsitaimede poolest rikkas piirkonnas nagu Vahemeremaad, on see tagasihoidlik taimeke gurmaanide poolt niivõrd hinnatud… Võimalik, et niivõrd harvad kohtumised „agrettiga“ on seotud tema seemnete lühikese säilimisajaga, sest neil on väike idanemisvõime – normaalselt piirdub see vaid kolme kuuga pärast nende saamist (idanevus langeb ruttu 100% lt 30-40%-ni). Kogenud aednikele, kes kasutavad seemnete leotamiseks „Epin“ või „Cirkon“ preparaate, on see probleem juba ammu ületatav.
Agretti oma erkroheliste lehtede ja „õhulise“ puhmikuga on midagi apteegitilli, rosmariini ja tavalise heina vahepealset.
Kimp sooda-ogamaltsa meenutab pikka pulstunud habet, kusjuures sellele ebatavalisele välimusele vastab ka ebatavaline meeldiv, väga pikantne mahlakate ja krõmpsuvate lehtede soolakas-hapukas maitse. Maitse võib tunduda algul veidi kibe (nagu portulakil või mõnedel spinatiliikidel), kuid kordumatu struktuur ja maitse sarnasus legendaarse spargliga on lihtsalt unikaalsed …
Üldse, kui üks kord proovida seda hõrgutist, siis jääb see kulinaarne katse igaveseks meelde, seda enam, et noored võrsed sisaldavad suures koguses erinevaid vitamiine ja mineraalaineid (A vitamiin, raud, kaltsium).
* Kasutamine kulinaarias.
Itaalias teda keedetakse, aurutatakse, tehakse salateid ja friteeritakse, tehakse koos spargliga, küpsetatakse praetakse, lisatakse suppidesse, ta sobib suurepäraselt tomatikastmega, küüslauguga, sidruniga, pähklitega ja soolatud anšoovistega (kuigi tõelised gurmaanid kinnitavad, et kõige parem on teda aurutada väikese koguse sidruni ja oliivõliga) …
Tänu oma kordumatule ja eredale maitsele ei vaja ta pikaajalist töötlust, ta on iseenesest niigi hea !
Toorelt kasutatakse toiduks vaid väga noori võrseid, kuid sageli keedetakse teda ja süüakse kui lehtköögivilja.
Valmistada on üsna lihtne: võrsed keedetakse niikaua, kuni nad on veidi pehmenenud, kuid säilitavad siiski krõmpsuva oleku. Noored võrsed on õrnemad ja parema maitsega, seepärast ei peaks taimed olema liiga harulised. 
Säilitada saab teda külmikus 2-3 päeva. Ideaalseks pakendiks on paberkott, teda võib keerata ka paberkäteräti sisse ja panna külmikusse. Peamine on see, et enne kui hakata „šedöövreid“ valmistama, tuleb osata teda kasutamiseks õigesti ette valmistada. Kõigepealt eemaldada juurekesed, kui need on. Juured murda kohe aluselt, 2 väikese lehe juurest. Seejärel vaadata hoolikalt üle, eemaldada koltunud ja liiga vanad paksud varred. Pesta on teda kõige parem kausis, lastes teda paar korda ja külma vette ja energiliselt raputada, et liiv täielikult eemalduks. Kui kausi põhjas on liiva, siis võib loputamise lõpetada. Nüüd jääb üle keeta kergelt soolatud vees 5-7 minutit, panna sõelale ja uhta külma veega, et säilitada ilusat rohelist värvust. Maitsestada oliivõli ja sidrunimahlaga – ongi valmis täisväärtuslik ja väga maitsev garneering.

Loe veel Seemnemaailma lugemissaalis: "Sooda-ogamalts".

Eng.: Oppositeleaf Russian Thistle. Suom.: Takilokki, suolayrtti. Sven.: Sodaört, Agretti Roscano. Bot. syn.: Kali soda (L.) Scop.