Kaktuste muld (pH 5,6-6,5) neutraalne

* Võib öelda, et väga peente seemnetega taimede jaoks sobib vegetatiivne paljundamine rohkem. Teisiti on asi kaktuste puhul, kellel on suhteliselt suured seemned ja kelle puhul ei ole katva mullakihi paksus ja niiskusehulk nii suure tähtsusega nagu kaktused Echeveria (soomuslehik), Sempervivum, Sedum jt.
Kui kasvatada kaktuseid seemneist, siis tuleks muretseda see laitmatu reputatsiooniga tarnijailt. Välisel vaatlusel pole võimalik kindlaks teha nende ehtsust ja idanevust. Muidugi on kõige parem kasutada omakasvatatud kindlalt taimelt saadud seemet …
Valides külvi jaoks sobivat kohta, tuleb meeles pidada, et kohe pärast korjamist pole mõtet külvata nagu ka paljude õitsvate külmakindlate püsikute puhul. Arvatakse, et kaktuseseemned peavad olema umbes aastajagu puhkeseisundis.
Külvata eelnevalt desinfitseeritud nõusse. Suhteliselt suured seemned puistatakse üle paksu mullakihiga (võib külvata tavalisse mulda, kuna eriline substraat pole vajalik). Nõu põhja panna 3-cm paksune turbasamblakiht. Samuti on soovitav kasutada telliskivipuru 1-1,5 cm paksuse kattekihina.
Kaktuste puhul on mitmeid erinevaid meetodeid, mille järgi külvata pole raske, kuna nad kasvavad täiesti erinevates tingimustes. Ideaalne temperatuur idanemiseks on umbes +25°С, ööseks alandada seda +10°С. Külvinõud kaetakse klaasitükiga või kilega. Tänu „piimjale“ kilele, on sellest läbitungiv valgus piisav. Ärge katke külve täielikult !
Kile peab nii rippuma, et kondensvesi ei tilguks külvidele. Kui on võimalik saavutada sobiv temperatuur, siis võib külvata ka detsembris, vastasel juhul alles kevade alguses. Selleks otstarbeks on mõttekas kasutada aknalaual termostaadiga varustatud mini-kasvuhoonet. Mõningate kaktuseliikide puhul kestab idanemine 2 aastat.
Seemned idanevad ebaühtlaselt, seepärast ei maksa pikeerimist edasi lükata. Hästiarenenud pisikesed seemikud istutatakse pidevalt väikestesse pottidesse ümber. Muld peaks olema võrdlemisi toitaineterikas. Viigikaktuse (Opuncia) seemned on suured ja kõva koorega. Külmale vastupidavate liikide puhul on vajalik enne mahapanekut seemet katvat kesta veidi vigastada, kas viiliga, kummivasaraga või siis lihtsalt hõõruda liivaga kahe lauatüki vahel. Soovitatakse ka mõõdukalt soojas vees leotamist. Enne külvi tuleks kaktuseseemneid mürgiga töödelda, et vältida mädaniku teket ja levikut, kuna seemnete külge jääb ikka mingi kogus viljaliha.
On oluline silmas pidada, et seemnetel, mida on kaua säilitatud, võib pinnale sadestuda leelist: selleks pestakse seemned voolava veega ja töödeldakse nõrga fosforhappe lahusega. Mõningad spetsialistid väetavad kaktusi nõrga kaaliumfosfaadi lahusega (3 g 10l vee kohta) kasvu alguses.
Jagamine.
Mitmeid kaktusi, kelledel kasvab mullast välja mitu võrset, saab paljundada jagamisega, mida on sobib teha mõni nädal peale võrse moodustumist. Saadud pistikud istutatakse potti. Kasvu alguses tuleb kastmisega olla ettevaatlik.
Ladvapistikud.
Suuremad ladvapistikud võetakse kevadest sügiseni. Neid jäetakse pikemaks ajaks õhu kätte, et lõikekoht kuivaks korralikult. Parem oodata kauem kui istutada liiga vara, kui pind on vaevu kuivanud ja võib mädanema minna. Pistik ei tohiks olla liiga pehme ega liiga kõva. Pehmed pistikud, mis vajavad juurdumiseks pikemat perioodi, pannakse kuivanud lõikepinnaga liiva sisse, millesse on segatud söepulbrit: neid ei kasteta, kuid piserdatakse sageli. Tavalised pistikud istutatakse jämedasse liiva taimekasvatuskasti, vanasse akvaariumisse või eraldi kohta minikasvuhoones. Istutakse kas peenrasse või siis potti või plokki, mis pannakse ettenähtud kohta. Ideaalseks juurdumiseks oleks vaja küllastunud õhku, mõõdukat soojust ja kerget varju otsese päikese eest. Niipea kui ladvapistikud on juurdunud, saanud tugevaks ja vastupidavaks, istutatakse nad pottidesse. Mistahes kaktuse osad eraldatakse kõige peenemast kohast, oodatakse paar päeva kuni lõikekoht kuivab ja siis istutatakse. Hiljem istutatakse ümber jämedasse killustikku või jõeliiva. Osade juurdumine toimub väga ruttu, selleks pole vaja vaeva näha. Opuncia`t on kõige parem paljundada maist augustini.
Pistikute tegemine.
Peale tavalise paljundamise tuleb osade kaktusepistikute puhul teha ettevalmistusi. Eriti tuleb seda ette silindriliste kaktuste puhul, millel lõigatakse nurgad servas ära. Seejärel ei kasva nad ei ääre poole ega küljele, vaid seesmiselt ja allapoole. Niimoodi saab lahti eksemplaridest, mille alumine osa on haige. Sellisel juhul tuleb lõikepind korralikult kuivada lasta. See protsess kestab 1-3 nädalat, sõltuvalt ilmast. Substraadiks võetakse liiv koos 25% vahtplasti tükikestega. Lehtkaktuste pistikud, erinevalt viigikaktusest, lõigatakse kiilukujuliselt kõige laiemast kohast. Nende juurdumisel probleeme pole. Kaktustel, mis annavad palju noori „poegi“, pannakse need eraldi juurduma. Tugevasti ribilistel kaktusel eraldatakse mõned fragmendid ja peale hoolikat kuivatamist istutatakse potti.
Poogitud pistikud.
Selle metoodika järgi pannakse kaktusefragmendid nii, et nad kasvaksid alusega kokku üheks taimeks. Seda meetodit praktiseeritakse laialdaselt asjaarmastajate poolt, kellel on suur kollektsioon, eriti niisuguseid ribilisi eksemplare, mis ei sisalda klorofülli. Paljundamine selle metoodika järgi on üsna lihtne, alguses tuleb uurida vastavat kirjandust, et teada, millist alust mingile poogendile valida. Kui alus ja poogend on ühesuguse läbimõõduga, kasvavad nad üsna kiiresti kokku. Oluline on, et lõige oleks ühtlane ja puhtalt tehtud ning aluse ja poogendi kontakt oleks hea. Poogend kinnitatakse tugevasti aluse külge kummirõnga abil. Kui aga läbimõõdud on väga erinevad, tuleb lõige teha vaid nii pikk, et alus ja poogend satuksid kokku. Poogitud taimed paigutatakse kuiva, valgesse ruumi (mitte otsese päikese kätte), temperatuur hoitakse +21+25°С piires. Hea on katta taimed pealt kilega.