Värske roheline — aastaringselt!
Mitmeaastane kultuur, mida soovitatakse kasvatada ühel kohal 3–5 aastat. Sort paistab silma kiire tagasikasvuga: periood kevadisest tärkamisest esimese lõikuseni on vaid 2,5–3 nädalat (tavaliselt mai teises dekaadis).
Taim moodustab võimsa, tugevalt haruneva puhma. Lehed on torujad, seest õõnsad, peenikesed, läbimõõduga 0,5–0,9 cm ja pikkusega 40–50 cm. Värvus tumeroheline kerge vahaja kirmega. Maitse poolterav, õrn.
Saagikus: esimesel aastal 20–30 g maitserohelist taimelt, alates teisest aastast 200–250 g.
Soovitatakse tarbida värskelt, külmutada ja kuivatada.
1,0 g = 715-830 seemet.
Agrotehnika.
Külviaeg: Mai (avamaale).
Saagikoristus: Juuni, Juuli, August.
Istutusskeem: taimede vahe 5 cm, reavahe 25 cm.
* Murulauk on väärtuslik mitmeaastane köögiviljakultuur. Selle õrnad lehed on ilma kibeduseta, kasvavad kevadel kiiresti, moodustades tiheda, 20–35 cm kõrguse mätta. Õitsemise ajal kattub taim kaunite roosakas-lillade kerakujuliste õisikutega, olles suurepärane meetaim ja aia ehe. Sobib talviseks ajatamiseks aknalaual.
Bioloogilistelt nõuetelt sarnaneb murulauk talisibulaga, kuid tal on eeliseid:
lehed on peenemad, kuid vastupidavamad, muljuvad transpordil vähem.
Lõikamisel ei lagune kimp laiali, säilitades suurepärase kaubandusliku välimuse.
Paljundamine: seemnetega ja puhma jagamise teel. Külvinorm: 1–1,2 g/m².
Külv on parem teha varakevadel, sest suviste külvide puhul on kuumaga raske saada ühtlaseid tärkamisi. Pikaajalisel kasvatamisel (üle 3–4 aasta) puhmas tiheneb (tekib kuni 50–60 tütartaime), lehed jäävad peeneks ja saagikus langeb, seega tuleb istandust uuendada.
Pärast seemnete valmimist (juunis) kasvab murulauk uuesti, andes mahlast rohelist suve teisel poolel ja sügisel.

Murulauk — kitsaste, smaragdroheliste torujate lehtedega lauk, millel on ilmekas ja pehme maitse. Pärit Lõuna-Aasiast, kuid looduslikult levinud kogu Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Siberis.
Saksakeelne nimetus Schnittlauch tähendab sõna-sõnalt "lõikussibulat".
Tema lehed sisaldavad rikkalikku vitamiinide kompleksi, kaaliumi, beetakaroteeni, foolhapet, magneesiumi ja looduslikke antioksüdante.

* Murulaugu lehtedes on palju vitamiine ja mineraalaineid, kaaliumi, beeta-karotiini, foolahapet ja magneesiumi, samuti antioksüdante.
Juba ammustest aegadest on murulauk tuttav nii roomlastele kui eurooplastele, kuid aedades hakati teda kultiveerima alles keskajal. Tänapäeval on ta üsna populaarne nii Kesk- kui Lääne-Euroopas. Olles vähem kibekas kui harilik sibul, on murulauk mitte ainult suurepärane maitsetaim, vaid ka tänu erksale värvusele suurepärane kaunistus. Teda pannakse nii salatitesse, suppidesse kui liharoogadesse, kuumadesse kastmetesse, pirukatäidistesse, lisatakse soolasele kohupiimale, majoneesile ja teistele külmadele kastmetele, kaunistatakse temaga nii võileibu kui külmi suupisteid. Eriti hindavad teda prantsuse kokad - lisades murulauku nii pasteedile kui võile, aga õisi lastakse tõmbuda äädikas (saadadakse kauni roosa värvusega ja peene omapärase lõhnaga vedelik).
Murulaugu maitse ja lõhn sobib hästi kokku munatoitude, kartuli ja kurgiga.
Murulauk on traditsioonilise prantsuse maitsetaimede segu (fines herbes) kohustuslik koostisosa, kasutatakse kuulsate remulaadi (rémoulade) ja ravigote kastmetes kala ja mereandide juurde. Aga omlett spargli ja kitsejuustuga, mida kaunistavad murulauguõied - on pühadelaua keskne roog.
Hiina murulauguks, aga samuti idamaiseks küüslauguks peetakse inglise keelt kõnelevates maades Ida-Aasiast pärit taime Allium tuberosum. See on laialt levinud Hiinas, teda kasvatatakse ka mitmetes Ida- ja Kagu-Aasia riikides ning tal on tõesti küüslaugu lõhn.

