Aeduba roniv "Konstantin"

* VÄÄRTUSED.
Aedoa seemned ja noored kaunad on niisugused toiduained, milles sisalduvad pea kõik normaalseks toitumiseks vajalikud ained. Seemned on valkude sisalduselt lähedased lihale ja ületavad kala. Oma koostiselt on aedoa valgud sarnased lihavalgule ja tavalise valmistusviisi puhul inimese poolt 75% ulatuses omastatavad.
Peale selle on veel süsivesikuid (mono- ja polüsahhariide, tärklist), lämmastikuühendeid (sealhulgas asendamatuid happeid), flavoniide, steriine ja orgaanilisi happeid.
Oad sisaldavad rikkalikult vitamiine: püridoksiin, tiamiin, pantoteen-, nikotiin- ja askorbiinhapet. Aedubadest on leitud ka isoflavonoide ja kumestaani. Ubade maa-alusest osast on leitud ja identifitseeritud flavonoole, leukoantotsüaane, antotsüaane. 
Aeduba kasutab ka meditsiin: temas on avastatud ained, mis kogunevad inimese verre nakkushaiguste puhul ja kutsuvad esile haigusttekitavate mikroobide ja teiste rakuliste elementide väljasadestumise. Teiste sõnadega, need elemendid mängivad suurt rolli inimese immuunsuses (mittevastuvõtlikkuses) nakkushaiguste suhtes.
Aedoa ekstrakt alandab märgatavalt veresuhkru taset, seepärast leiavad aedoad kasutust diabeedi korral. Aedoa kaunte tõmmist kasutatakse ka reuma puhul ja uriinieritumist soodustava vahendina neeruhaiguste puhul. Aedoa kuuluvad segusse, mida soovitatakse podagra, põiekivide ja tsüstiidi raviks. Aedoa kauntest ja mustika lehtedest tehtud tõmmist soovitatakse kõhunäärme haiguste puhul. Essentsi, mis on tehtud kogu taimest, korjatuna peale kaunte valmimist, kasutatakse homöopaatias.
Kaunviljade hulgas jääb aeduba külvipinnalt alla vaid sojale. Aedubade toiteväärtus ei seisne mitte ainult tema suures valgusisalduses, vaid ka tema aminohapetes, mis valikult ja hulgalt on võrdne liha ja piimaga. Seetõttu kutsutakse teda tihti ka taimseks lihaks, kuna ta on võimeline asendama liha ja täiesti rahuldama organismi vajaduse lämmastiku suhtes. Toiduks tarvitatakse valminud aedoa seemneid ja noori rohelisi kaunu. Kuivatatud aedoa seemneid kasutatakse suppide valmistamiseks.
Keedetud ubadest saab teha pasteeti, kastet, erinevaid salateid. Keedetud aedoad koos riisi, sibula, porgandi ja erinevate maitseainetega on sobivaks täidiseks kapsarullidele. Valgeteralistest aedubadest saadakse kõrge valgusisaldusega jahu. Esmapilgul on see sarnane nisujahule, kuid puhtal kujul saiaküpsetuseks ta ei sobi, sest tainas kerkib halvasti ja ei küpse hästi.
Aedoa jahu lisatakse tavaliselt nisujahule, et tõsta selle toiteväärtust. Niisugune leib on eriti kasulik lastele. 
Oajahu lisatakse ka mõningate makaronitoodetele, mis samuti tõstab nende toiteväärtust. Põhja-Kaukaasias lisatakse sageli aedoa jahu maisijahule. Küpseid oateri kasutatakse kõrge toiteväärtusega konservide valmistamiseks. Kuivatatud ubadest tehakse nn kuivi brikette. Valmimata oateri aga konserveeritakse sarnaselt hernele. Üks perspektiivikamaid ubade säilitamise viise on nende külmutamine. Toiduks tarvitatakse ka värskelt lüditud ube, millest keedetakse suppi, tehakse vinegretti, salateid ja garneeringuid. Toorelt ei soovitata ube söögiks tarvitada, kuna sisaldavad mürgist glükosiidi –faseolunatiini, mis tekitab mürgistusi. Pärast termilist töötlemist see aga laguneb j a oad ei kujuta enam mingit ohtu.
OMAKASVATATUD SEEMNE SAAMINE.
 Valminud ubade saamiseks jäetakse kaunad niikauaks taime külge, kuni nad omandavad kuld-pruunika värvuse. Seejärel lõigatakse varred maha ja riputatakse varjualusesse kuivama. Kuivatatud oad lüditakse, seemneid kuivatatakse veel paar päeva. Hoitakse neid suletud kaanega nõus pimedas ja jahedas kohas.
SEEMNETE KÜLVIKS ETTEVALMISTAMINE.
Aedoa seemned, nii nagu teistegi kultuuride omad, vajavad külviks ettevalmistamist. Valitakse terved, ilma vigastusteta oad. Väga hea, kui saab enne külvi ube mikroelementide lahuses leotada. Seemneid võib ka eelidandada. Selleks pannakse nad kahe niiske kangakihi vahele. Lappi tuleb pidevalt niisutada. Idud peavad olema üsna väikesed, et nad mahapanekul ei murduks. Eelnevalt idandatud seemnete külvil tuleb jälgida, et ei külvataks liiga varakult, kui esineb öökülmade oht. Oa tõusmed on selles suhtes väga tundlikud. Seepärast külvatakse idandatud seemneid alles siis, kui maa on soojenenud +11+12°C ja öökülmade oht on möödas. Võib külvata muidugi ka varem, aga siis tuleks kasutada kilekatteid ja vajadusel kaitsta külve öökülmade eest. 
AEDOA VILJELEMINE.
Aedoale sobivad paremini huumusrikkad kerged liivsavi või saviliivmullad, kus põhjavesi on sügaval. Muld peab olema kergesti soojenev. Mulla happesus (pH) üle 4,0. Väliselt võib viidata mulla liigsele happelisusele mullapinna rohekas läige, aga see võib olla siis, kui maatükk asub varjus.