Rukkilill "Blue Diadem"

Kasvukoht: kõik rukkililled (va. pehme rukkilill)- valgustarmastavad taimed, kasvavad halvasti isegi nõrgas varjus. Seepärast tuleb nad istutada päikeselisele kohale. Peenras tuleb rukkililled istutada ette, et päikesekiired ulatuksid neile peale paistma. Valguse nõudlikkus dikteerib ka nende harva istutuse. On hea, kui põõsad ei varjaks üksteist, seepärast peab taimedevaheline kaugus olema vähemalt 50 cm. Pehme rukkilill võib kasvada ka poolvarjus. Lääne või idapoolsel majaküljel, või hõredate puude all moodustab ta ilusa tiheda padriku, hõbedaste lehtedega. Kuid õitsemine on siiski rikkalikum päikeselisel kohal.
Istutatakse väikestesse peenardesse, mis on nn "maa stiilis". Siia sobib ilma kindla eraldava jooneta segapeenar kõikides võimalikes toonides. Kõrvuti rukkililledega võivad siin olla  kollased karikakrad, elegantsed ibeeriselehelised tukalilled, vähenõudlikud põisrohud jt. Sellisele lillepeenrale annab pitsilisust kaunis kipslill, astmelisust aga buenos-airese raudürt, ning sihvakad üheaastased kukekannused. Lillepeenrasse võib paigutada ka üheaastasi kõrrelisi- lakkoder jt., mis annavad peenrale värvika niidu välimuse, stiilis "natur garden". 

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Külvame talve alla".


Jane Webb Loudon.

Eng.: Garden cornflower, bachelor's buttons, blue cap, bluebottle, bluebow, hurtsickle. Suom.: Ruiskaunokki, ruiskukka. Sven.: Blåklint, blågubbar, blåklätt. Bot.syn.: Cyanus segetum Hill.

Nimetus: tuleneb kreeka keelsest sõnast "kentaurion" ja on antud kuulsa mütoloogilise kentauri Hironi auks, kes tundis taimede tervistavaid omadusi, sealhulgas ka rukkilille. Teise versiooni kohaselt tõlgitakse ladina keelset sõna centaurea kui "sada kollast õit". Kuigi me oleme harjunud helesiniste rukkililledega, on neid valgeid, kollaseid, siniseid, helesiniseid, roosasid ja lillasid.
Rukkilill (Centaurea cyanus), mida vahel nimetatakse siniseks rukkililleks või põllu rukkililleks. Rukkilill köitis aiapidajate tähelepanu juba ammu, kuna tema helesinised õisikud vilksatasid viljapõldudel, eriti rukki põldudel, juba sajandeid.
Jah, rukkilill on umbrohi, kuid milline ilus, elegantne! Ja juba 16. sajandist kasvatab inimene teda oma lillepeenardes. 
Saabus ta Vahemeremaadest, täpsemalt Kreekast. Praegu kohtab kui umbrohtu toiduteravilja põldudel.
Rukkilill - üheaastane või mõnikord kaheaastane taim. Vars püstine, haruneb keskelt. Pikkus sõltub kasvutingimustest, ulatudes 20-70 cm-ni. Vars kaetud peenikeste karvakestega, seepärast tundub valguse käes hõbedane. Lehed terved, kitsad, terava otsaga, kergelt karvased. Õisikute diameeter 2,5-4 cm. Ilus ja mitmerealine, munajas õiekate narmalise äärega. Äärmised õied lehtrikujulised, looduslikel liikidel helesinised, sortidel võivad olla valged, roosad, punased. Keskmised õied torujad, sinised või sini-violetsed. 
Taimed annavad ka isekülvi. 1 grammis 250-300 seemet, mis säilitavad idanevuse 2-3 aastat. Õitseb juunist külmadeni. Vähenõudlik, kasvab hästi nii niiskes kui ka kuivas kasvukohas, seepärast ongi maailmas nii laialt levinud.
Kultuurtaimena kasvatatakse pooltäidisõielisi ja täidisõielisi sorte.
Kõige kaunimad on rukkililled õitsevana. Kõik, välja arvatud Maršalli, õitsevad juuni lõpust augusti lõpuni, kuid eriti tugevalt juulis. Rukkilill õitseb kaua, 40-45 päeva. Viljakandeperioodil (august-september) tema dekoratiivsus väheneb, seepärast soovitatakse õitsenud varred eemaldada, peale nende, mida hoitakse seemnete korjeks.