Kirikakar suureõieline "Grace"

Suureõiene kirikakar "Graatsia" - Bellis perennis.
Kuni 15-20 cm kõrgused populaarsed miniatuursed kirikakrad. Õie diameeter kuni 4 cm.
Talvekindel taim, mis õitseb aprillis-juunis. Universaalne kasutamine (kiviktaimla, peenar, rõdukast jm). (1,0 g = 5000-6000 seemet).

* Nimetuse "margareeta" sai taim kreeka keelsest sõnast "margarites", mis tähendab "pärl".
See nimetus on väga lille sarnane: väikesed, rohelisele vaibale puistatud eredad õiekesed meenutavad väga kaelakee pärleid, mis on kukkunud mingi kaunitari kaelast. Plinii andis kirikakrale liiginime "Bellis" - suurepärane. Ja see pärl on tõepoolest suurepärane!
On mitu legendi, kuidas kirikakar on maale tekkinud.
Üks neist:
"Räägitakse, et üks rikas vanamees armus ühte ilusasse neidu. Ta jälitas teda kõikjal, kinkis tema vanematele kalleid kingitusi, et saada neidu endale. Neiu põgenes, peitis ennast tema eest, lõpuks, kaotanud lootuse pääseda, palus maalt kaitset, ning maa muutis ta kirikakraks, mis õitseb peaaegu aastaringselt.
See legend on seotud aga Jumalaemaga. Püha Jumalaema tahtis ükskord talvel rõõmustada väikest Jeesust. Kuid ei leidnud ühtegi õit. Otsustas siis teha ise. Siidist ja niidist õmbles Jumalaema kirikakrad. Jeesusele meeldisid need väga ja ta hoidis neid terve pika talve. Aga kui saabus kevad, siis istutas väike Jeesus need maha ja hakkas kastma. Lilled hakkasid kasvama, ja õitsesid üle maa, ja polnud kohta, kus neid polnud".
Paljudel rahvustel on kirikakar ammustest aegadest headuse ja südamlikkuse embleemiks, lillede keeles tähendab see puhtust, süütust, ustavat armastust.
Eriti populaarne oli kirikakar keskaegses Euroopas. Kirikakardega kaunistati õilsate rüütlite karikaid, millest nad jõid veini algava Kevade auks. Kevade Jumalanna kuju kaunistati samuti kirikakardega - seda peeti kõige väärilisemaks kaunistuseks.
Ludvig IX (1215-1270), kes juhtis ristirüütlite sõjaretki, käskis oma naise Margarita auks valmistada endale eriline kiviga sõrmus, millel oli kujutatud kirikakarde ja liiliatega pärga. Muide, võib rääkida isegi teatavast kombest, mis eksisteeris Euroopa tsaarikodudes, mille järgi peeti ülimaks elegantsiks kinkida magnaatdaamile nimega Margarita kaunistusi, kalleid nipsasju kirikakrakujutistega. Inglismaal ülistati ja armastati teda paljudes rahvalauludes. Luuletaja Montgomery on tema kohta öelnud: "Roos valitseb ainult suvel, kirikakar aga ei närbu kunagi". Ja tõepoolest, niiskes Inglismaa kliimas võib õitsvat kirikakart näha peaaegu aastaringselt.
Kirikakar sobib suurepäraselt lillekonteineritesse, sobib selliste kevadiste lilledega nagu lumikelluke, hüatsint, krookus, nartsiss, võõrasema, liilia, meelespea, ja teiste lilledega. Kui teil on aias taim puutüvel või mõni väike puuke, istutage selle ümber madalakasvulisi kirikakraid - saate suurepäraselt õitseva vaiba. Kirikakardega kaunistatakse teid, bordüüre, samuti istutatakse seda murusse.
18. sajandil ähvardas seda veetlevat, süütut lille kohutav oht ! Juhtus see Saksamaal 1739-ndal aastal. Lille süüdistati selles, et see on mürgine, ning kästi ta kõikjalt hävitada. Kas sellepärast, et seda ei tehtud piisava innukusega, või sellepärast, et taim ise oli väga elujõuline, jätkab kirikakar endiselt kasvamist ja puistab oma arvukaid tähekesi meie aedade lillepeenardesse.

Eng.: Common daisy, bruisewort, lawndaisy, meadow daisy. Suom.: Kaunokainen. Sven.: Tusensköna, bellis, pytter.