Teie ostukorv on tühi.
Endiiviasigur "Gigante di Bergamo" (lehtsigur, friseesalat)
Friseesalat "Gigante di Bergamo" (endiivia, lehtsigur) - Cichorium endivia L.
Keskhiline sort: tõusmetest valmimiseni kulub 85-90 päeva.
Salatsiguri lehtvorm. Agrotehnika on salati sarnane. Külmakindel. 1,0 g = 580-600 seemet.
Keskhiline sort: tõusmetest valmimiseni kulub 85-90 päeva.
Salatsiguri lehtvorm. Agrotehnika on salati sarnane. Külmakindel. 1,0 g = 580-600 seemet.
Et saada värsket salatit ka hilissügisel, külvatakse endiivia suvel, sügisel aga korjatakse taim koos juurtega lavasse, mis külmade saabudes kaetakse raamide ja mattidega.
Talviseks tarbimiseks kaevatakse taimed hoidlates niiskesse liiva. Korraliku ventilatsiooni korral säilivad nad seal mitu kuud. Talvel võib endiiviat ja eskariooli kasvatada kasvuhoonetes, kasutades sama agrotehnikat, mis peasalatilgi.
Toiduks kasutatakse taime noori lehti (rosetis), peamiselt salatina, harvemini keedetuna, hautatuna, samuti erinevate roogade kaunistusena. Nende salatite tarbimine parandab seedeorganite ja vereringesüsteemi tegevust.
Värskeid, suurelt tükeldatud lehti süüakse taimeõliga, äädikaga või sidrunimahlaga maitsestatuna, lisatakse maitse järgi suhkrut, soola ja raputatakse peale rohelist peterselli. Selleks võetakse 500 g lehtede kohta 2sl. õli, 1sl. äädikat. Endiiviat ja eskariooli hautatakse madalal tulel 30 minutit (750 g lõigatud lehti ja 60 g koorevõid, maitse järgi soola), va hetult enne lauale andmist nõristatakse peale sidrunimahla.
Eng.: Endive. Suom.: Kähäräendiivi, "frisee" sikurisalaatti. Sven.: Friseesallat (cikoriasallat). Bot.: Cichorium endivia L.
* Endiiviasigur ja eskariool.
Pikka aega - ligi sada aastat - oli salatsigur ainus esindaja siguri perekonnast. Ja alles küllaltki hiljuti aretati selektsionääride poolt rida uusi sorte: endiiviasigur, mis meenutab käharsalatit (teda kutsutakse veel friseesalatiks, prantsuskeelse sõna "frisee" - kähar - järgi), ja tema laiemate lehtedega teisend, mis meenutab rohkem lehtsalateid - eskariol. Endiiviat ja eskarioli lisatakse tavaliselt salatitesse. Nad on mõrkjama maitsega, mida aitab neutraliseerida suhkur, seepärast sobivad sigur salatid selliste puuviljadega, nagu ananass, virsik ja pirn.
Veel üks sigursalatite teisend - radikkio - meenutab väikest tumepunaste lehtedega salatikest, mille leherood on kreemikat värvi. Kasvatades seda taime täielikus pimeduses, sarnanevad tema lehed roosakale marmorile. Kui neile satub valgus, saavad nad rohelised või meekollased laigud. Maitselt on radikko kibekas, sobib suurepäraselt kontrastiks rohelise salati kõrvale. Teda saab pruunistada ja blanšeerida. Peale sooja töötlemist muutuvad lehed tumerohelisteks.
Praegu kohtab seda suurepärast taime aedades väga harva, kuigi tema kasvatamine suurte linnade piirkonnas on väga perspektiivne. Endiivia on huvitav selle poolest, et varustab meie lauda sügis-talvisel perioodil, ajal, mil meie tavaliste roheliste köögiviljade varud on lõpukorral, suurepärase salatirohelisega. Selleks, et kõrvaldada pikantset kibesust, keedetakse rohelisi lehti, või hoitakse soolvees 20 minutit, seejärel pestakse, ning kasutatakse salatites, garneeringutes, suppides jne. Endiivia tähtsaim bioloogiline omapära - kiire suure leheroseti moodustumine. Lühikese ajaga areneb võimas leherosett, kaaluga 300-400 g ja rohkemgi. Lehed on piklikud, sügavalt lõhestunud, tugevalt kähardunud servadega. Lehtede värv sõltuvalt sordist ja varieerub kollakasrohelisest tumeroheliseni. Juur on väike, puitunud, harunev. Kui saabuvad pikemad päevad ja temperatuur tõuseb, moodustuvad taimedel kiiresti püstised ja harunevad õisikuvarred koos õisikutega, mis koosnevad rohkearv ulistest sirelikarva väikestest õitest. Hämmastav, et selline lõunast pärit taim omab sellist külmakindlust. Noore taimena talub külma -4°C..-6°C, mis on väga tähtis kasutades teda otse peenralt võtmisel hilissügisel. Teda võib korjata kuni lumikatte saabumiseni.
