Tervistava toimega mitmeaastane rohttaim püsiva aroomiga, mis meenutab sellerit. Kevadel üks esimestest. Kasutatakse maitseainena värskelt ja kuivatatult.
Pannakse salatite, suppide sisse. Väga hästi sobib kala- ja liharoogade valmistamiseks. Külmakindel, ühel kohal kasvab 6-8 a.
Külv mais- juunis peenrasse. Tõusmed tärkavad 14-21 päeva pärast külvi. Saak alatest 2-st aastast. Ühes grammis on 380 seemet.
Leesputk kasvab erinevatel muldadel: savikatel, liivastel, turbastel, kuid paremini areneb õhku läbilaskvatel, mõõdukalt niisketel ja toitaineterikastel muldadel.
Suurema lämmastikuannuse korral on taim liiga tugevakasvuline ja ka juur on suuremõõtmeline, kuid see ei ole enam nii tihe ja mahlane, vaid kore ning keetmisel tumeneb.
Seepärast ei maksa lämmastikuga liialdada, kuid kindlasti tuleks anda kaaliumit ja mikroelemente.
Enne seemnete külvi lisada mullale kõdusõnnikut või komposti 4-5 kg/m2 kohta, karbamiidi 15-20 g, superfosfaati 20 g (tavalist) ja 30 g kaaliumsulfaati, samuti klaasitäis (250 ml) puutuhka.
Edaspidi, jälgides taimede arengut, võib anda orgaanilisi ja mineraalväetisi koos mikroelementidega.
Et juured kasvaksid suuremad, tuleb õigeaegselt eemaldada õievarred, mitte lasta neil tugevaks kasvada, seejuures ei maksa liialdada ka lehtede lõikamisega, kuna see mõjutab juuri.
Maitseroheliseks kasutada harvendamisel eemaldatud taimi. Seemnete kasvatamiseks piisab ühest taimest. Esimesel aastal võib taimelt võtta vaid paar lehte – maitseaineks.
Alles järgmise aasta septembris kaevatakse risoom välja, puhastatakse ja pannakse nöörile kuivama, suuremad juured võib pikuti pooleks lõigata, et nad kiiremini kuivaksid.
Apteegitoorainet võivad tihti kahjustada putukad, peale selle on see hügroskoopne, seetõttu tuleb hoida tihedalt suletud taaras. Vilju kogutakse hilissügisel, kui nad on täielikult valminud.
Maitseaineks võib lehti koguda aastaringselt. Maapealne osa koristatakse siis, kui juured kaevatakse välja, kuid kuivatada tuleb neid eraldi.
Leesputke hooldus seisneb maa kobestamises ja rohimises. Niiskusepuudusel kastetakse. Järgnevatel aastatel on vajalik varakevadine väetamine, seda korratakse ka veel suve II poolel.
Kui pole vajadust seemnete järgi, siis murtakse varakult õisikuvarred ära kui nad pole veel 10 cm pikkused.
Toodangut saab koristada juba esimese aasta sügisel või siis teise aasta varakevadel. Madalad talvised temperatuuri taimedele kahju ei tee.
Leesputke raviomadused.
On toniseeriva, üldtugevdava, lõdvestava toimega, nõrk valuvaigisti, mõjub sapi- ja uriinieritust soodustavalt. Juurte leotis ja tõmmis soodustab isu teket, rahustab seedetrakti koolikuid.
Tänu uriinieritust soodustavale mõjule kasutatakse teda südame- ja neeruhaigustest põhjustatud tursete korral, neeruvalude ja kusepõie haiguste korral.
Leesputke efektiivsust südamehaigustest tingitud tursete korral seletatakse mitte ainult uriinierituse suurenemisega, vaid otsese mõjuga südametegevusele, seda parandedes.
Tõmmist määratakse ka menstruatsiooni kiirendamiseks ja selle valulikkuse vastu.
Juurte tõmmist kasutatakse ka köha vastu hingamisteede katarri korral, võib kasutada juurtest tehtud pulbrit – 1 teelusikaotsatäis 3 korda päevas.
Tõmmist või keedust kasutatakse ka vannideks, ülehõõrumiseks, kompressideks nahahaiguste ja raskesti paranevate haavade korral.
Mähised, ülehõõrumised ja kompressid mõjuvad hästi mädanikuliste nahahaiguste, raskesti paranevate haavade, samuti naha pigmendilaikude korral.
Leesputke aurutatud juuri, sagedamini keedust, võetuna 1 spl (kuiva) 1 l vee kohta kasutatakse neeruhaiguste, eriti tursete,
aga ka südame-, seedetrakti haiguste korral, kehvveresuse ja neuroosi korral verdpuhastava vahendina.
Isegi lühiajaline leesputke juurte keeduse kasutamine teeb energiliseks, kuid südame pulss on rahulik, vähendab hingeldust.
Rahvatarkus on kindel: kui hommikul tühja kõhuga närida 3-5 g kuivatatud leesputke juurt, siis see rahustab närve ja parandab enesetunnet.
Iidsete naha- ja kõrivähi ravivahendite hulka kuulub juurtetõmmisega suu loputamine. Lehtede ja viljade keedus: 1 tl 1 klaasi vee kohta, kasutada 1 spl 3 korda päevas.
Leesputk maitseainena.
Hulga sagedamini kui ravieesmärkidel kasutatakse leesputke (juured, ürt, lehed värskelt ja kuivatatult) vürtsina likööride ja mõrudate viinade aromatiseerimiseks.
Kes pole leesputke mitte kunagi maitseainena proovinud, sel tasub katsetada.
Värske ürt või lehed, mida lisatakse riivitud köögiviljadele või mõnele roale, soodustab selle paremat omastamist ja maitse ergastumist (vältige ülemäärast kasutamist).
Leeskputke võib keeta koos põhiroaga. Näiteks kui valmiste lihapuljongit, kastet või hakkliha, lisage veidike leesputke juurt, see tugevdab liha maitset.
Peale selle on tema kasutamine tervisele kasulik ja seepärast kasutatakse teda dieettoitudes.
Eng.: Garden lovage. Suom.: Liperi, lipstikka, rohtoliperi. Sven.: Libbsticka, libsticka. Bot. syn.: Hipposelinum levisticum L., Levisticum paludapifolium Asch., Ligusticum levisticum L.
* Leesputke juur on iidne vahend alkoholismi raviks.
Tõmmise valmistamiseks võetakse 50 g peenestatud kuiva juurt ja 2 loorberilehte ja lastakse tõmbuda 250 g viinas 15 päeva.
Seejärel antakse alkohoolikule juua klaasitäis seda tõmmist. See jook kutsub esile vastikustunde piirituse suhtes ja oksendamise.
Kui ühest korrast ei piisa, tehakse veel teine ravikuur.
Hariliku leesputke lehtede ja juurte tõmmis aitab kõrvaldada pigmendilaike näonahal, aga juurtetõmmis tugevdab juukseid.
Aga kui tampida lehti nii et eralduks mahl ja siis seda laubale panna, väheneb peavalu, sõltumata sellest, mis selle valu põhjustajaks oli.
Tõmmist ja leotist ei tohiks kasutada rasedad, kuna ta suurendab verevoolu vaagnas ja võib kutsuda esile aborti.