Hernes "Gloriosa"

* Hooldus, kastmine ja pealtväetamine.
Hernes on nõudlik niiskuse suhtes, eriti seemnete idanemise perioodil, samuti on hernes valgust armastav. Vajab mullast suures koguses toiteelemente. Eriti vajab ta fosfor- ja kaaliumväetisi. Lämmastikväetisi kasutatakse vaid muldadel, mis on lämmastikuvaesed. Hernes ei vaja orgaanilist väetist. Teda soovitatakse kasvatada teisel aastal peale orgaanikaga väetamist. Peale fosfor- ja lämmastikväetiste, mida viiakse mulda mulla ettevalmistamise ajal, või vahetult peale külvi, praktiseeritakse pealtväetamist ka vegetatsiooni perioodil (arvestusega 5 g lämmastikku 1m2-le). Rohkem lämmastikväetisi ei anta. Lämmastikuliig kutsub esile rohelise massi liigse arengu ja saagi hilinemise.
Tähelepanu ! Hernes vajab magneesiumi, pidage seda meeles mineraalväetiste valikul. Mullareaktsioon peab olema neutraalne või kergelt leeliseline. Kui muld vajab lupjamist, tehakse seda eelneval aastal. Seemned hakkavad idanema temperatuuril +1..+6°C. Optimaalne seemnete idanemistemperatuur on +18°C. Sõltuvalt temperatuurist ilmuvad tõusmed 5-15 päeva pärast. Kõige paremini areneb hernes temperatuuril +15..+20°C. Tõusmed taluvad lühiajalist külma kuni -6°C. Rohked suvised sademed on tema arengule soodsad. Kuid rasketel, kehva drenaaþiga muldadel, kõrge pinnavee ja liigniiskuse korral hernes kolletub, ning juuresüsteem võib hukkuda. Taimed haigestuvad seenhaigustesse. Kui hernes on kasvanud umbes 15 cm kõrguseks, mullatakse teda. See tõstab taime vastupidavust lamandumisele. Peale selle hävitab muldamine umbrohud. "Vöönditena" külvamise korral mullatakse vaid iga rea ühte poolt, painutades taimi nii, et nad toetaksid üksteist vastastikku. Mulda kobestatakse pidevalt. Kuni õitsemise alguseni ei vaja hernes kastmist. Nõudlus vee järele tõuseb järsult siis, kui viljad hakkavad moodustuma. Herne valmimise ajal tuleb teda kasta kaks korda (20l 1m2-le). Vihmutamine enne õitsemist ja õitsemise ajal pikendab õitsemist. Sellega pikeneb ka saagi korjamise aeg. Herneid toetatakse, et nad ei vajuks maha. Kuid see pole hädavajalik, sest uued sordid on küllaltki madalad (65-80 cm) ja ülessidumist ei vaja.
Herneste kasvatamine konserveerimiseks.
Hernes külvatakse ridadena mulda, mis on soojenenud +6..+10°C-ni. Seemned tuleb hoolikalt mullaga katta, read aga katta, et linnud ei saaks seemneid kätte. Read hoitakse kaetuna seni, kuni tõusmed on täielikult juurdunud. Kuival ajal tuleb külve 1-2 korda kasta, niisutades mulda kuni 10 cm sügavuselt. Viimane kastmine viia läbi vastavalt vajadusele. Muld hoitakse kobe ja umbrohupuhas. Kõrgekasvulistele taimedele asetatakse toed. 20 m pikkusele ja 80-100 cm laiusele reale on vaja umbes 150 tugikeppi kõrgusega 1,5 m. Sügisel tuleb nad kokku korjata ja panna hoiule järgmiseks aastaks. Kõige paremini sobivad nendeks haava, lepa, kuuse ja teiste puude haod. Toed asetatakse siis, kui taimed on 15-20 cm pikkused. Madalaid ja keskmise kasvuga sorte võib kasvatada ilma tugedeta. Herneid korjatakse, kui seemned on täielikult väljaarenenud, kuid on veel rohelised ja mahlased.
Tähelepanu ! Ärge laske seda aega mööda, sest roheline hernes kaotab kiiresti oma kvaliteedi. Sooja, kuiva ilmaga valmib ta üle 2-3 päevaga. Tavaliste kliimatingimuste korral saab korjata 2-3 saaki (5-6 kg rohelist hernest 10 m2-lt). Hooldus seisneb kastmises, eriti seemnete idanemise ja tõusmete ilmumise ajal, rohimises, pealtväetamises, kahjurite eest kaitsmises. Taimi pealtväetatakse 1-2 korda mineraalväetistega, mis on lahustatud kastmisvees (10-15 g karbamiidi, 20-30 g superfosfaati ja 10-15 g kaaliumkloriidi 1m2-le).
Saagi koristamine. 
Hernes kuulub varajaste köögiviljakultuuride hulka. Saagikoristust alustatakse juuni lõpus - juuli alguses. Lüdimissortide saaki hakatakse korjama siis, kui tera kaunas on saavutanud maksimaalse suuruse ja on välja kujunenud mahlased ja rohelised poolmed, mille pealispinnal pole võrku. Kui poolmetele ilmub valkjas võrk, on see märk sellest, et hernes on üleküpsenud. Suhkruherneste kaunad korjatakse siis, kui nad on rohelised, lamedad, lihakad, õrnad ja mahlased, valmimata seemnetega. Nii lüdimis,- kui ka suhkruherneste kaunu korjatakse hooaja jooksul korduvalt, vastavalt valmimisele. Saagikus on keskmiselt 1-1,5 kg 1m2-lt. Kaunad tuleb korjata ettevaatlikult. Saaki korjatakse iga kolme päeva tagant. Parim aeg kaunade korjamiseks on varahommik, kuna palava ilmaga närbuvad nad kiiresti. Roheline hernes säilib kaunas 10-12 tundi, väljavõetuna aga 3-4 tundi, peale mida muutub tärkliserohkeks ja vähemagusaks. Selle aja möödudes realiseerimata herned tuleb kas kuivatada või konserveerida. Valides õigeid sorte ja tehes korduskülve võib värskeid herneid korjata hooaja jooksul 90-100 päeva.
Enda kasvatatud hernestelt seemnete saamine.
Seemnete saamiseks jäetakse osa kaunu taimedele kuni täieliku bioloogilise küpsuseni. Kui alumised kaunad valmivad, tõmmatakse taimed välja, tehakse väikesed vihud, mis riputatakse katuse alla, või kuskile hea õhutatusega kuiva ruumi. Peale taimede kuivamist eemaldatakse seemned kaunadest ja hoiustatakse riidest või paberist pakendites.