Teie ostukorv on tühi.
Kobarpea harilik
Harilik kobarpea - Ligularia sibirica.
Laialt levinud taim Siberis ja keskeuroopas. Kõrgekasvuline (70–150 cm) püsik. Lehed suured, südamekujulised või kolmnurksed, pikkusega 30–50 cm. Kollased korvõied on koondunud kobarõisikusse. Õitseb juulist septembri alguseni. Paljundatakse seemnete ja juurepistikutega.
Kui teil on krundil varjulisi kohti, mida maksaks korda teha, siis tasub märgata kobarpead. Nendel suurtel püsililledel on kollased korvõied, mis nagu päikselistes toonides maskid valgustavad aia varjulisi nurki. Õitsevad kaua, kaks ja isegi rohkem kuud, seejuures on õievarred kuni 1,5 m kõrgused. Suured lehed võimsate varte küljes moodustavad uhke juurmise leheroseti. Meie aedades levinud liikidest maksab nimetada hambulist (Ligularia dentata) ja Prževalski kobarpead (Ligularia przewalski). Viimatinimetatu moodustab võimsa, kuid erakordselt kauni tumeroheliste tugevasti jagunenud lehtedega põõsa. Peente pruunikate õievarte otsas on helekollased õisikud. Temale on sarnane ka sale kobarpea (Ligularia stenocephala), millel on kolmnurksed saagja servaga lehed. Tuntuim on tema kultivar „The Rocket“, mis on eriti efektne õitsemise ajal. Paljudele on teada hambulise kobarpea sordid „Othello“ – ümarate või neerjate lehtedega, mis pealt sinakas-purpursed ja altpoolt tumelillad ning „Desdemona“ – suurte lillakate lehtedega, millel on veel tumedamad rood. Veel tumedamad on haruldasemad sordid nagu „Britt-Marie Crawford“ ja „Moorblut“. Kultuuris on ka Veitchi ja harilik kobarpea.
KASVATAMINE.
Kobarpead on üsna vähenõudlikud, nad eelistavad värsket ja niisket, hea drenaaþiga ja huumusrikast mulda. Nad ei sobi mitte ainult varjulisele kohale, vaid ka aia valgemasse ossa. Päeva kõige palavamatel tundidel võivad päikesepaistel kasvavate kobarpeade lehed kaotada turgori, kuid õhtuks see taastub.
KOBARPEAD AIAKUJUNDUSES.
Tänu oma mõõtmetele ja välimusele võib kobarpäid kasutada lillepeenarde kompositsiooni keskmes. Kasvades palju aastaid ühel ja samal kohal, säilitavad nad oma dekoratiivsuse. Suur üksikeksemplar või siis väike rühm kobarpäid sobi hästi nii pügatud muru kui tiheda heki taustale. Mitte ainult oma väliskuju, vaid ka ökoloogilisest seisukohast sobivad nad hästi kaldaäärsesse maastikku.
Harilik kobarpea. Bot. syn.: Cineraria sibirica L., Ligularia lydiae Minder.
Laialt levinud taim Siberis ja keskeuroopas. Kõrgekasvuline (70–150 cm) püsik. Lehed suured, südamekujulised või kolmnurksed, pikkusega 30–50 cm. Kollased korvõied on koondunud kobarõisikusse. Õitseb juulist septembri alguseni. Paljundatakse seemnete ja juurepistikutega.
Kui teil on krundil varjulisi kohti, mida maksaks korda teha, siis tasub märgata kobarpead. Nendel suurtel püsililledel on kollased korvõied, mis nagu päikselistes toonides maskid valgustavad aia varjulisi nurki. Õitsevad kaua, kaks ja isegi rohkem kuud, seejuures on õievarred kuni 1,5 m kõrgused. Suured lehed võimsate varte küljes moodustavad uhke juurmise leheroseti. Meie aedades levinud liikidest maksab nimetada hambulist (Ligularia dentata) ja Prževalski kobarpead (Ligularia przewalski). Viimatinimetatu moodustab võimsa, kuid erakordselt kauni tumeroheliste tugevasti jagunenud lehtedega põõsa. Peente pruunikate õievarte otsas on helekollased õisikud. Temale on sarnane ka sale kobarpea (Ligularia stenocephala), millel on kolmnurksed saagja servaga lehed. Tuntuim on tema kultivar „The Rocket“, mis on eriti efektne õitsemise ajal. Paljudele on teada hambulise kobarpea sordid „Othello“ – ümarate või neerjate lehtedega, mis pealt sinakas-purpursed ja altpoolt tumelillad ning „Desdemona“ – suurte lillakate lehtedega, millel on veel tumedamad rood. Veel tumedamad on haruldasemad sordid nagu „Britt-Marie Crawford“ ja „Moorblut“. Kultuuris on ka Veitchi ja harilik kobarpea.
KASVATAMINE.
Kobarpead on üsna vähenõudlikud, nad eelistavad värsket ja niisket, hea drenaaþiga ja huumusrikast mulda. Nad ei sobi mitte ainult varjulisele kohale, vaid ka aia valgemasse ossa. Päeva kõige palavamatel tundidel võivad päikesepaistel kasvavate kobarpeade lehed kaotada turgori, kuid õhtuks see taastub.
KOBARPEAD AIAKUJUNDUSES.
Tänu oma mõõtmetele ja välimusele võib kobarpäid kasutada lillepeenarde kompositsiooni keskmes. Kasvades palju aastaid ühel ja samal kohal, säilitavad nad oma dekoratiivsuse. Suur üksikeksemplar või siis väike rühm kobarpäid sobi hästi nii pügatud muru kui tiheda heki taustale. Mitte ainult oma väliskuju, vaid ka ökoloogilisest seisukohast sobivad nad hästi kaldaäärsesse maastikku.
Harilik kobarpea. Bot. syn.: Cineraria sibirica L., Ligularia lydiae Minder.
* Pärimuse kohaselt oli ammustel aegadel mõnedes tiibeti kloostrites noorte allumatute munkade karistamiseks omapärane moodus.
Nende kandu piitsutati kohalikust kobarpeast varem valmistehtud piitsadega. Ja kuigi mungad piinlesid suurest valust, kadusid piitsutamise jäljed kohe varsti selle lõppemist.
Raviomadused.
Rahvameditsiinis kasutatakse mõningaid liike tõmmise ja keedisena põletikuvastase ja haavuparandava vahendina. Just sellepärast paranesid nii kiiresti ka mungad.
Peale selle on teada, et hariliku kobarpea tõmmist kasutatakse söögiisu vähendamiseks inimestel, kes kannatavad ülekaalulisuse all, samuti ravitakse sellega närvisüsteemi- ja meestehaigusi.
