Hernes "Pegaz"

* Hernes on rikas kergestiomastatavate valkude, vitamiinide ja mineraalainete poolest. Värsked herned on kasulikud nii lastele kui täiskasvanutele. Nad sobivad hästi ka külmutamiseks ja konserveerimiseks. Külvatakse varakevadel päikselisele kasvukohale 3-6 cm sügavusele.
Külviskeem: 20-30 x 4-5 cm.

Herne kasvatamiseks on omad agrotehnilised võtted.
Esimene neist on seemnekontroll. Asi on selles, et liblikõieliste seemned on vastuvõtlikud kahjurite ründele ja seemneid müüakse sageli kahjustatuna, seepärast tuleks enne külvi neid kindlasti leotada. See lihtne võte aitab mitte ainult eristada idanemisvõimetuid seemneid, vaid takistab ka soovimatute „külaliste“ paljunemist, samuti stimuleerib see idanemist. Seejuures ei tasu oodata idude ilmumist, vaid panna maha juba paisunud seemned (terved, ilma igasuguste kahjustuse tunnusteta).
Teiseks, vaatamata sellele et hernes külma ei karda, aga mõned lüdiherne sordid külvatakse veel külmunud maale, suhkruherne sorte soovitatakse siiski külvata hiljem – pidevalt soojade ilmade saabudes (aprilli lõpus, mai alguses, sõltuvalt kliimatsoonist). Kuid ka niisuguse külvi puhul ei tasu oodata kõrgete temperatuuride saabumist, kuna herne tõusmed ei talu palavust ja lähevad välja.
Kolmandaks, kasvatamiseks valitakse hästi valgusrikas koht. Külvatakse kaherealise ribana, ribade vahe 50 cm ja reavahe umbes 40 cm (suhkruherne sordid) ja lüdihernel umbes 20 cm. Seejuures on seemned reas üsna tihedalt (umbes 4 cm), kuna hernes on üks neist, kellel tihedam seis on kasuks – see kindlustab taimedele parema seisukindluse ja juurestiku varjutamise, kaitseb ülekuumenemise eest.
Külvisügavus on rasketel muldadel 3 cm ja 5 cm kergematel.
Selleks, et korjeaega pikendada, on vajalik:
* teha külvid 10-päevaste vahedega (kuni mai lõpuni)
* valida eri valmimisajaga sordid
* kuival ajal kasta ja multšida, kuna temperatuuri tõus koos niiskusepuudusega kurnab taime, seega väheneb kaunade suurus ja saagi kvaliteet tervikuna.
Kastmine: kõige rohkem vajab hernes kastmist õitsemise ajal, seepärast kastetakse teda 2 korda nädalas (ja sagedaminigi), vastavalt ilmale. Kuni õitsemiseni peab kastmine olema harv ja rikkalik – kord 7 päeva tagant. Pärast kastmist ja vihmasadu kobestatakse kindlasti reavahesid, et rikastada mulda hapnikuga.
Ja lõpuks, ei maksa unustada väetamist – siin on parim valik veisesõnnikuleotis.
Suurt rolli saagi suurenemisel on läbimõeldud taimede toestamisel, mida saab teha taimede tihedama seisuga või tugikultuuride abiga, aga samuti spetsiaalsete tugedega (võrk või lihtsalt tugilatid), mis hästi aitab herne kasvule kaasa, loomulikult ka saagikusele.
Veel üks reegel: selleks, et hernel ei „pidurduks“ kaunte teke, on vajalik õigeaegselt saaki koristada. Seda saab teha kääridega, või siis lihtsalt ära näpistada, arvestades seda fakti, et saaki tuleb õigeaegselt koristada, mitte ära oodata kaunte täisküpsust!

Eng.: Green peas. Suom.: Silpoydinherne. Sven.: Märgärt.