Looduses kasvab jõgede, veekogude kallastel (v.a. soolase mereveega). Tema seemned levivad edasi veega ja seda omadust kasutab ta kergesti ära uute alade hõivamisel. Nähtavasti aitavad levikule kaasa ka veelinnud (kuid see vajab siiski veel tõestamist). Vette sattudes ei upu seemned pikka aega. Hea ujuvuse tagavad mittemärguv seemnekest ja õhuga täidetud endospermi ja seemnekesta vaheline ala. Kollane võhumõõk on ainus liik perekonnas Iris, mida inimese majandustegevus ei mõjuta, kuid ta ise kasutab inimest oma areaali laiendamisel hästi ära.
Millised on selle dekoratiivse taime seosed iirisega?
Kollase võhumõõga tunneb ära tema risoomi järgi. Selle lõikepind on algul hele, kuid muutub kiiresti pruuniks. Selline omadus on vaid kollasel võhumõõgal. Varem kasutati risoomi nahkade pruuniks värvimisel. Teda kasvatada on üsna lihtne. Paljuneb hästi sügisese seemnete külviga. Külvata tuleks veidi sügavamale (1,5-2 cm), et vihm või kastmine seemneid pinnale ei uhuks. Kultuursorte saab kergesti paljundada risoomi osadega, pungadega. Dekoratiivsetel eesmärkidel tuleks kollast võhumõõka ülemääraselt tugeva kasvu tõttu kasutada parkides ja haljasaladel, kus ta muru või veekogu kaldal mõjub meeleolukalt. Peab mainima, et ta on haljastuses üsna odav, kuna võib aastakümneteks jääda samale kohale ja ei vaja eriti hoolt. Huumusrikkal mullal saavutab ta sademeterikkal suvel hiiglaslikke mõõtmeid (kuni 2 m kõrge). Samas on ta väga varjutaluv.
Ravieesmärkidel kasutatakse risoomi. See kaevatakse kevadel või sügisel välja, pestakse hoolikalt, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse. Risoomist on leitud parkaineid, eeterlikke õlisid, glükosiide, iridiini, orgaanilisi happpeid (õun-, sidrun-, piimhape), õli, tärklist. Eeterlike õlide koostisse kuuluvad ketoon ja iroon. Kollane iiris on kootava, köhavastase, põletikuvastase, uriinieritust soodustava, verdtaastava ja rögalahtistava toimega. Kuulub nn Zdrenko segusse, mis on lubatud pahaloomuliste kasvajate, kõhunäärme papillomatoosi, gastriidi, maohaavandite ravis.
Rahvameditsiinis kasutatakse risoomi tõmmist bronhiidi, kopsuhaiguste, angiini, maokoolikute jne puhul. Oksendamise, verejooksu puhul on efektiivne värske mahl, pulber või risoomi tõmmis punases veinis. Risoomi vesitõmmist kasutatakse edukalt põletushaavade, haavandite, lõhede raviks, suu loputamiseks, hambavalu korral. Hemorroidide korral tehakse värske risoomi tõmmisega istevanne. Tõmmist päevalilleõliga aga kasutatakse naha i jt haiguste puhul.
1. 1spl peenestatud risoomi, 150 ml keeva vett, lasta 2-3 tundi tõmbuda, kurnata. Võtta sisse 1-2 spl 3 korda päevas migreeni puhul.
2. värsket risoomimahla 10-15 g päevas paradontoosi puhul.
3. risoomipulber 1-2 g 3 korda päevas enne sööki unetuse puhul.
4. 30 g kuivatatud risoomi 200 ml punase veini kohta, lasta 5-7 päeva pimedas tõmbuda, loksutada iga päev. Võtta sisse 1 spl iga 2 tunni tagant hambavalu korral.
5. 70% piiritustõmmis vahekorras 1,5:20. Võtta sisse 2 spl 4-6 korda päevas migreeni korral.
6. 1 tl peenestatud risoomi ja 1 klaas külma vett, lasta 8 tundi tõmbuda. Kasutada välispidiselt loputamiseks, pesemiseks, hõõrumiseks.
Kollane võhumõõk.
* Aeda jõeluhal võib nimetada küllaltki maaliliseks, siiski rikub kogu mulje igavesti lirtsuv vesi mulla ja jalge all, mis kevadel ei kuiva isegi kõige kõrgema koha peal. Loodusega ei vaidle, kuid igast situatsioonist võib leida väljapääsu.
Mida teha? Maatükki radikaalselt muuta on raske ja kallis. Varustada territoorium drenaaþiga, kasutu. Vesi seisab niikuinii drenaažikanalites, kuhugi tal ära valguda pole.
Maatükki tõsta, puistates mulda juurde on vaid osaline probleemi lahendus, kuna kõrge põhjavee tase ei alane. Tunduvalt lihtsam on rajada maa-alale väike veekogu, mis korjab üleliigse vee endasse. Seda tuleb teha suvel, kuiva, palava ilmaga, kui vett on väga vähe. Koht tuleb valida kõige madalam, kaldajoon planeerida selliselt, et territooriumil paiknevad taimed jääksid veesilma äärtele. Kuid taimestikku tuleb suhtuda kriitiliselt - väga vanad põõsad likvideeritakse või teostatakse noorenduslõikus, noortel taimedel lõigatakse välja kahjustunud ja kuivanud oksad, teostatakse põõsaste kujundamine.
Pole vaja likvideerida kogu puitunud taimestikku, seda tehes häiritakse maatüki veereþiimi ja vett võib tekkida veel rohkem. Tehisveekogu kaldale sobivad dekoratiivsed rannaniidu taimed: kirjulehine angervaks, soo-iiris, harilik kukesaba, täpiline metsvits. Suurepäraselt kasvab veesilma ääres hiina siidpööris.
Osa kallast kaetakse jõeveerisega, luues väikese dekoratiivse ranna, kuhu võib lisada kaks- kolm suurt lamedat kivi, millest üks on poolenisti vees. Tulemuseks on väike, kuid romantiline ligipääs vette.
Veekogu ääres on alati meeldiv istuda: selleks sobib väike aiapink ja lehtla. Kooskõlas tagasihoidliku pingiga sobib valmistada ka puidust sillake vee kohale, lehtlale aga ehitada lava, mis osaliselt ripub vee kohal, nagu jaapani aedades. Kui lava on suur, võib ta täielikult asendada grilliplatsi: piisab sellest, kui tuua siia teisaldatav söepann või aiakamin.