Kõrge, sihvakas, üle 40 m kõrge tiheda võraga puu. Koor on tüvel paks, tumehall, sile. Oksad on tugevad, tõusvate oksatippudega. Okkad suured (kuni 20 cm pikad), sinakasrohelised. Käbid 8-17 cm pikad, piklik-munajad, efektsete tagasipööratud tippudega. Ühes käbis on kuni 140 pähklikest.
Mänd vajab viljakat, värsket, kuid mitte liigniisket mulda. Vastupidav linnatingimustele. Viljakandvus algab 15-20 aastat peale istutamist.
Paljundatakse seemnetega. Külvatakse sügisel, just enne külmi (et närilised ei jõuaks neid hävitada) ja kaetakse lehtedega. Kevadine külv koos eelneva stratifitseerimisega on siiski kindlam. Kõigepealt töödeldakse seemneid: 2 tundi 0,5% kaaliumpermanganaadi lahuses. Seejärel leotatakse soojas (+40+50°C) vees kolm ööpäeva. Vett vahetatakse iga päev. Pärast seda segatakse seemned turbaga, pannakse 10-20 cm paksuse kihina puust kasti. Et õhk pääseks liikuma, tehakse külgseintesse ja kasti põhja avad, kast ise pannakse lippide peale. Mitte harvem kui kord 15 päeva jooksul segatakse turba ja seemnete segu ning niisutatakse. 3 kuu pärast võib seemned külvata avamaale, 2-3 cm sügavusele.
Külvid multšitakse – kas turba või saepuruga.
Eng.: Korean pine. Suom.: Koreansembra (koreanmänty). Sven.: Koreatall. Bot. syn.: Pinus mandschurica Rupr.
* Valguse ja lõhna peale.
Lihtsaim valguspüünis- metallist pann, või mingi muu, mitte sügav nõu riputatakse puu külge. Teda peab ülaltpoolt valgustama kas elektripirn, või taskulamp. Pannile kallatakse vett ja natuke lõhnatut taimeõli. Panni keskele asetatakse marliga kaetud klaaspurk, milles on viljapuu lehtede tõmmis. See levitab putukatele tuttavat lõhna. Öösel meelitab valgus putukaid ligi, ning nad kukuvad õli pinnale. Õli katab nende tiivad ja ära lennata nad ei suuda. Nüüd ahvatleb uusi putukaid mitte ainult valgus, vaid ka lõhn, mida eritavad vangistatud emased. Püünis hakkab tegutsema kahekordse jõuga.
On teada juhus, kus emased männivaablased meelitasid 8 päevaga ligi kuni 11 000 putukat.