Aedkukekannus "Pacific" (mix)

Parim istutusaeg: augusti lõpp, septembri algus. Taimed peavad hästi juurduma enne saabuvaid külmasid. Taimedevaheline kaugus sõltub liigist ja sordist. Kõrged hübriid- aedkukekannused istutatakse üksteisest 50-60 cm kaugusele. Parimaks istutuskohaks loetakse varjulist ala, kus õied sälitavad oma värvi erksuse. 
Istutuseks ettenähtud kohta kaevatakse 50 cm sügavusega ja 40 cm laiusega augud, väljakaevatud muld segatakse turba ja kõduga, lisatakse mineraalväetisi (50 g augu kohta), ning peotäis tuhka või lupja. Peale mullasegu valmistamist pannakse see auku tagasi, jättes süvendi juure suuruse järgi. Istutusel peab juurekael koos pungadega jääma mullapinnaga tasapinda. Peale istutamist taimi kastetakse. Kui on kuivad ilmad, korratakse mõne päeva pärast kastmist. Enne kümade saabumist kobestatakse peenraid ja rohitakse.
TAIMEDE HOOLDUS.
Kevadel, kui varred on kasvanud 10-15 cm kõrguseks, pealtväetatakse kukekannust mineraal-, või vedela orgaanilise väetisega. Tavaliselt kasutatakse veisesõnniku lahust suhtes 1 ämbritäis sõnnikut 10 ämbri vee kohta. Ühest ämbrist lahusest jätkub viiele täiskasvanud põõsale. Väga hästi mõjub taime arengule multðimine turba või kõduga. Multðitakse 2-3 cm kihina peale kobestamist ja umbrohtude eemaldamist. 
Põõsaid hakatakse harvendama, kui taimed on 20-30 cm pikad. Põõsale jäetakse 3-5 vart, mis kindlustavad suuremate õisikute moodustumise. Nõrgad võrsed lõigatakse välja maapinnalt. Eesjärjekorras lõigatakse ära võrsed, mis kasvavad põõsa välimisel poolel. See kindlustab hea õhutsirkulatsiooni, ning hoiab taimi haiguste eest. Peale kevadist põõsaste harvendamist, võib sügisel eemaldada üleliigsed kasvupungad, mis asetsevad juurekaelal. Sel juhul jõuavad kevadel kõik toitained  jäetud pungadeni, kindlustades kiirema varte ja õisikute arengu. 
Kui taimed on 40-50 cm kõrgused, paigaldatakse toed. Igale taimele soovitatakse paigaldada mitte vähem kui kolm 180 cm kõrgust tuge. Et mitte kahjustada juuri, lükatakse toed maasse juurekaelast eemal. Väga mugavad on ka metallvarrastest kinnitused, painutatud poolringikujuliselt, mis on tugevdatud maasse löödud jalaga. Selline kinnitus ei riku taime loomulikku välimust.
Kõige kaitsetum koht kukekannusel on varre ja juure ühinemiskoht. Seepärast tehakse esimene taime ülessidumine 40-50 cm kõrguselt. Selleks soovitatakse kasutada puuvillariide kitsaid ribasid, kuna sidumisnöör võib tuulega soonida taime varresse. Teine varte ülessidumine tehakse siis, kui taim on 100-120 cm pikk. Massiivsete õisikutega sortidel tuleb õisikud toestada nii alt-, kui  keskosast, vastasel korral võib kogunenud vihmavesi õisiku murda.
Istutades kukekannused põõsaste vahele, mis võivad olla tugede eest, võib taimi kasvatada ilma lisatugedeta. Kogu vegetatsiooniperioodi jooksul vajab iga kukekannuse taim umbes 60 l vett. Põuasel perioodil peab igale põõsale valama 2-3 ämbrit vett nädalas. Igapäevane vähene kastmine ei ole kasulik, kuna see niisutab ainult mulla pealmist kihti. Peale kastmist, kui muld pisut taheneb, kobestatakse 3-5 cm sügavuselt. 
Väga palju vett vajavad taimed õisikute moodustumise ajal. Kuumuse ja kõrge õhuniiskuse korral võivad tekkida õisikus kohad, kus õied puuduvad. Seda seletatakse erinevate õisikuosade ebaühtlase arenguga. Mõnikord leevendab "tühimikega põõsaste" olukorda fosfor-kaaliumväetistega väetamine õiepungade moodustamise perioodil. 1 ämbrile veele lisatakse 20 g väetist ja antakse seda igale põõsale 1 liiter.
Peale õitsemist, kui ei ole plaanis seemneid korjata, lõigatakse õisikud ära. Vanade varte alusel ilmuvad uued varred, ning sügisel õitseb taim teist korda. Teistkordsel õitsemisel kasvavad kasvupungad välja, ning et taimed õitseksid ka järgmisel aastal, soovitatakse õied ja varred jätta kuni seemnete valmimiseni taime külge. Mõnikord, et saada suuremaid õisikuid, eemaldatakse kõik külgharud, kuigi just need pikendavad taime õitsemist kahe-kolme nädala võrra. 
Sügisel, peale lehtede kuivamist, lõigatakse varred 25-30 cm kõrguselt maha. Kõrge tüügas takistab veel sisse tungida mööda varre õõnsust kuni juurekaelani, kaitstes sellega juurt mädanemise eest. Eriti palju vett võib varretühemiku kaudu pääseda kevadiste lumesulamisvetega, seepärast kititakse need vahel saviga kinni.
Taluvad talve hästi, kuid lumekihi all kannatavad ka tugevaid külmasid. Noored taimed talvituvad sama hästi, kui täiskasvanud taimed. Lume puudumisel tuleb katta õlgede või kuuseokstega. Kevadisi öökülmi kuni -5...-6 C taluvad ilma lehekahjustusteta. Tugevad temperatuurikõikumised nii kevadel kui sügisel võivad olla taimede huku põhjuseks. Varakevadine niiskuseliig võib esile kutsuda juuremädaniku. Taimede haigestumise ennetamiseks soovitatakse  istutada taim 10-15 cm kõrgemale; igale juurekaelale soovitatakse raputada labidatäis puhast jõeliiva.  

Alfred de Breanski.
 

Eng.: Larkspur. Suom.: Jaloritarinkannus. Sven.: Riddarsporre.