Melon "De Luneville"

* Melon on väga iidne kultuur. Arvatakse, et selle esivanemad on tertsiaari ja isegi kriidiajastu mitmeaastased metsalianid. Muistsed inimesed pidasid seda paradiisiviljaks, mis imekombel maa peale sattus. Selle kujutisi on leitud iidsetest Egiptuse haudadest ja kuulsatelt Vatikani freskodelt. Melonit tunti Euroopas hästi juba antiikajal. See oli nii populaarne ja ihaldatud, et selle liigsest söömisest isegi surdi. Ajalugu räägib, et «melonisurm» tabas nelja keisrit ja paavst Paulus II-t. Venemaale jõudis see 12. sajandil. Tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal kasvatati seda edukalt Kremli aedades. Kuulus Vene köögiviljaaretaja Jefim Gratšov kasvatas meloneid isegi karmi kliimaga Peterburi lähedal.
Istikute kasvatamine.
Uuralites ja teistes jaheda kliimaga piirkondades (nagu Baltimaad ja Skandinaavia) kasvatatakse meloneid istikutest kasvuhoones (klaas- või kilehoones). Avamaal tuleks kasvatada ainult eriti varajasi sorte. Külvamiseks valitakse kõige täidlasemad seemned. Meloni seemneid valmistatakse külviks ette samamoodi nagu teiste kõrvitsaliste sugukonna taimede seemneid (töödeldakse 1% kaaliumpermanganaadi lahuses 30 minutit). Pärast seda on kasulik leotada neid väetiste või mikroelementide lahuses ning töödelda trikodermiiniga, et vältida juuremädanikku.
Meloni istikuid kasvatatakse 28-30 päeva. Kasvuhoonesse istutatakse need tavaliselt 10.-15. mail (kui öökülmaoht on möödas). Istikuid kasvatatakse eraldi pottides või kottides, kuna nad taluvad halvasti ümberistutamist. Meloni istikute potid peaksid olema sama suured kui kurkidel: läbimõõduga 8-10 cm, kõrgusega 10 cm. Istikuid saab kasvatada otse köetavas kasvuhoones või siseruumides valgel aknalaual.
Istikute muld peab olema kobe, viljakas ning õhku ja vett läbilaskev.
Võib kasutada järgmist toitainesegu: 1 osa aiamulda, 1 osa turvast, 0,5 osa liiva, 1 osa kõdunenud sõnnikut (võib ka ära jätta), 1 osa vana peenikest põhku. 10 kg sellise segu kohta lisatakse 1 klaas puutuhka, 0,5 klaasi lupja, 1 teelusikatäis kaaliumsulfaati ja 1 supilusikatäis superfosfaati. Muld segatakse põhjalikult, potid täidetakse, kastetakse korralikult ja igasse külvatakse 1-2 seemet. Tõusmete ilmumisel eemaldatakse nõrgem idu ettevaatlikult. Potti jääb vaid üks tugev taim. Kuni idanemiseni hoitakse temperatuuri päeval +20...+25°C ja öösel +15...+18°C. Pärast tõusmete ilmumist alandatakse seda 3-4 päevaks (päeval 17-18°C-ni), et istikud välja ei veniks, ja seejärel tõstetakse uuesti +25°C-ni. Istikuid kastetakse ainult sooja veega, väga mõõdukalt ja harva. Juurekaela kaitsmiseks ohtliku «mustjalgsuse» haiguse eest puistatakse poti mulda 1-2 cm paksuse kuiva, kuumutatud liiva kihiga. Vajadusel istikuid väetatakse. Esimene kord - ühe pärislehe faasis lehmasõnniku lahusega (1:10), lisades ämbri lahuse kohta 1 supilusikatäis superfosfaati. Seejärel, enne mulda istutamist: 10 g amooniumnitraati, 5 g superfosfaati, 5 g kaaliumsulfaati 1 ämbri vee kohta. Istutamise ajaks peaks istikutel olema 3-4 pärislehte, nad peavad olema tugevad, jässakad ja suurepäraselt arenenud juurestikuga...