0 arvamust  |  Lisa arvamus
Pelargonium x zonale
Tootja: Cerny
Pakendis:10 s.
Saadavus:Laos
2.98€
Maksudeta: 2.45€
Viirpelargoon "Mirka" F1.
Suured sfäärilised karmiinvärvi õisikud! Parim vaaside ja rõdude ehtimiseks.
Sort on varajane, kompaktne, ilmeka lehestikuga, väga vastupidav kahjuritele ja ebasoodsatele ilmastikutingimustele.
Suvel, täistaimestiku hooajal, ulatub õisikuta taimede kõrgus 25 cm ja koos sellega - 35 cm. Põõsaste laius on 35 cm. Hooajal moodustab iga taim 50–60 õisikut.
Kõige populaarsem mitmeaastane taim haljastuseks ja aknalaudade kaunistuseks. 1-1,5 kuu möödudes külvist taimed pikeeritakse ja istutatakse ümber kastidesse või lillepottidesse. Idanemise optimaalseks temperatuuriks on +18+22°C.
1,0 g = 150-200 seemet.

* Lill on pärit Lõuna-Aafrikast. Mitmeaastane. Lehed hele- või tumerohelised tumedama nõrgalt paistva mustriga. Õied lihtsad või täidis, puhas-valgest kuni tume-punaseni kogunenud paljuõielisse sarikusse. Hea hoolduse korral õitseb kogu suve. Kui aga sügisel tuua sooja tuppa siis õitseb ka kogu talve. Pelargoon armastab valgusrikast kasvukohta, on vähenõudlik. Kannatab ka kuivust kuigi meeldib niiskus. Õues ei talvitu.
Paljundatakse seemnete või pistokstega. Pistoksad võetakse puhkeseisundis taimelt, mida hoitakse +10+12°C kraadi juures. Jaanuaris tõstetakse temperatuuri +16°C kraadini. Taimed hakkavad kiiresti kasvama. Pistikud juurduvad 2,5-3 nädalaga +18+20°C kraadi juures liivas või perliidis. Pärast juurdumist istutatakse pistikud 9 cm läbimööduga potti ja viiakse kasvuhoonesse karastuma. Välja istutatakse peale öökülmade möödumist. Seemned külvatakse detsembris-veebruaris. Substraadiks kasutatakse puhast turvast või turba-liiva segu. Tõusmed ilmuvad 2-3 nädalat pärast  külvi. Kahe-kolme pärislehe faasis taimed pikeeritakse. Tihedama taime saamiseks pintseeritakse taimi peale viit-kuut pärislehte. Noored taimed hakkavad õitsema 13-20 nädala pärast peale külvi. Kasvatatakse peenardes, amplites vaasides.

Pelargonium x hortorum Viirpelargoon
Donald Zonald.

Eng.: Horseshoe pelargonium. Suom.: Pelargoni. Sven.: Pelargon.

* Inglismaal, hiljem ka Prantsusmaal, Saksamaal, USA-s, ja teistes riikides hoogustusid aktiivsed selektsiooni uuringud pelargooni uute sortide ja vormide aretamiseks: oli saadud ilusaid kirjulehiseid pelargoone; kääbusvorme; sorte valgete, kahevärviliste ja täidisõitega. Mõndasid pelargoone kasvatatakse kui ravim- ja eeterlike õlide taimi (lehed sisaldavad geraaniumiõli). Paljude lõhnavate pelargoonide lehed on kasutuses kulinaarias: neid lisatakse õunaþelee valmistamisel, pudingites ja kreemides. Lääne-Euroopas ei saa ükski lillepeenar või rõdu hakkama ilma pelargooniumita, kõikjal on näha tema eredad õisikud. Lõuna-Euroopa kuivades, soojades rajoonides kasvab ja õitseb pelargoon suurepäraselt kui mitmeaastane taim. Vähenõudlikkus, suur sortide mitmekesisus paljude õie värvide ja kujudega, nende õitsemine praktiliselt aastaringselt, on teinud pelargooni kasvatamise meeldivaks nii avamaal, kui ka toataimena.

Miniatuursed pelargoonid kasvavad 13-15 cm, kääbusvormid kuni 20 cm, tüvipelargoonid aga isegi kuni inimese kõrguseks. Kõik pelargoonid jaotatakse tinglikult kolme gruppi: lillepeenra pelargoonid (kasvavad hästi nii õues kui toas); kasvuhoone pelargoonid (kasvavad halvasti avamaal); dekoratiivlehised pelargoonid (efektsete lehtedega). Tänapäeval jaotatakse pelargoonide liigid järgmiselt:
-suureõieline või inglise pelargoon (voldilised, sakilise servaga lehed, tihedad suured õied- roosad, punased, valged, violetsed tumedate täppidega kroonlehtedel või tiigrivärvilised)
-viirpelargoon (ümar-pungakujulised, kergelt karvased lehed, jaotatud hobuserauakujulisteks ribadeks valge, kollase või pruuni värviga; õied valged, roosad, punased, vaarikpunased või lõhepunased) - luuderohulehine pelargoon (luuderohu sarnased lehed, suured, lihtsad või pooltäidis õied, valged, roosad või punased)
-lõhnav pelargoon (väikesed õied; mustrilised sälgitud või sulgjad lehed, samuti väikeselehised vormid; lehed fütotsiidse toimega ja imelise õuna, roosi, apelsini, ingveri, maasika, muskaat-või kookospähli, mandli, kampri, sidruni, männi ja mündi lõhnaga).

Kõik pelargoonid on väga dekoratiivsed, head tubade, lodþade, aknalaudade, rõdude, kiviaedade haljastuses. Nad moodustavad ilusad, tihedad põõsad või kaskaadid üles riputatud korvikestes. Pelargoon on valgustarmastav taim, talle on vaja palju värsket õhku ja hea drenaaþiga mulda. Pelargoonile valmistatakse kasvumuld kergest kamara- ja lehemullast, kõdust ja liivast võrdsetes osades. Suvel tuleb pelargooni kindlasti iganädalaselt pealtväetada täismineraal- ja orgaanilise väetisega. Varakevadel on vajalik ümberistutus ja väike tagasilõikus. Enne suvist väljakolimist aeda on vaja kindlasti taime karastada. Kevadest sügiseni juurduvad pistikud kiiresti. Taime paremaks puhmastumiseks on vaja latvu perioodiliselt kärpida. Kastmine peab olema piisav, ilma seisva veete, ning ilma mullapalli läbikuivamiseta. Enne esimesi sügisesi öökülmi tuuakse taim tuppa. Hõredad oksad võib kärpida kuni pooles pikkuses, samuti eemaldatakse kolletunud lehed ja närtsinud õied; juurtelt r aputatakse maha praktiliselt kogu muld ja taimed asetatakse tihedalt üksteise kõrvale ühte kasti talvituma- see hoiab oluliselt kokku ruumi aknalaual, lubades säilitada kõik emataimed ja hankida uusi taimi pelargooni kollektsiooni. Talvel eelistavad pelargoonid temperatuuri +10+15 °C, väga vähest kastmist. Vanad pelargooni sordid õitsevad aprillist - juunini, kuid seemnetest kasvatatud kaasaegsed hübriidid (külvatud jaanuaris klaasi alla) piisava valguse ja soojuse korral õitsevad suurte õisikutega praktiliselt aastaringselt. Piisava valguse ja värske õhu puudusel, liigse õhuniiskuse ja liigse kastmise korral võib tekkida juure ja juurekaela mädanik või hallitus ja ilmuda lehetäid

Lisa arvamus

Märkus: HTML kood ei ole lubatud.