Peekerlill alpi
Alpi peekerlill - Penstemon alpinus.
Põhja-Ameerikast pärit väga veetlev, haruldane püsik. Kohevatesse õisikutesse, mis asuvad võrsetippudes, koondunud, küllalt suured, kujult originaalsed, lillakas-purpur-punased õied, mis on erinevate varjunditega. Eelistab päikesepaistelist kasvukohta, kerget, kohevat mulda, mõõdukat väetamist. Sobib suurepäraselt kivide vahele kiviktaimlas või kruusaaias, iluaia esiplaanile.
Kõrgus: 15-20 cm.
Talvekindluse kliimatsoonid: Z3-8.
Nimetus: tuleneb kreekakeelsetest sõnadest "pente"- viis ja "stemon"- tolmukaniit, palju tolmukaid õies. Mitmeaastane taim, mis kasvab tiheda padjana. Õied kollakas-sirelilillad, valgete äärtega, koondunud 4-8 kaupa sarikalisesse õisikusse. Õitseb juunis-juulis.
Kohaeelistus: valgust armastavad. Peekerlilled istutatakse kuiva, sooja, hea drenaaþiga ja tuulte eest kaitstud kohta.
Muld: eelistab kergeid muldi, kuhu on lisatud kõdusõnnikut. Heaks arenguks on vaja happeline keskkond- taimed ei armasta lupja.
Hoolitsemine: vajab kerget talvekatet, kaetakse 10-15 cm paksuse lehtede kihiga. Osad liigid kipuvad tugevalt laiaks kasvama, mis võtab palju ruumi. Suures alpinaariumis ei sega see, väikeses aga tuleb taimi kärpida.
Haigused ja kahjurid: sageli kärbuvad haigestumise tagajärjel ladvad, mis viib taime kuivamiseni. Sel juhul tuleb haige oks eemaldada, ning kogu taime kärpida. Varsti taastub taime kasv, taim kattub tihedalt uute okstega.
Paljundamine: seemnete ja põõsa jagamisega. Kasvatades mitmeaastast pestemooni seemnetest, soovitatakse külma stratifikatsiooni 1 kuu vältel. See kutsub esile ühtlasema idanemise. Seemned on üldjuhul väikesed. Nad külvatakse kergesse, niiskesse mullasegusse. Väiksemalgi mulla kuivamisel seemned ei idane. Külvatud seemned kaetakse 3 mm steriilse liiva kihiga ja kaetakse kilega. Põõsaste jagamist teostatakse kevadel enne kasvu algust, pistikutega paljundatakse kevadel juurepistikutest, suvel- varrepistikutest. Ronivaid liike võib paljundada varreosade juurdumise teel.
Kasutamine: peekerlilli istutatakse gruppidena lillepeenrasse, või ribadena rabatkadesse, madalakasvuliste bordüürtaimede, näiteks päsmaslillede, kivikilbikute, malkolmiate äärde või ümber. Väga hästi kasvavad nad konteinerites, tänava vaasides, pottides ja kastides, asetatuna päikeselistele rõdudele või verandadele, kaitstes neid vihma eest. Varred on taimel käänduvad, rippuvad, õisikud aga suunatud üles. Avamaal kasvades võib vihm ja tuul rikkuda õisi. Õisikud sobivad ka lõikeks kimpudesse, nad ei säili vees küll kaua, see-eest on väga nägusad.
Partnerid: sobib suurepäraselt kollakate ja oranþide õitega taimedega - saialill, kuldlill, päevakübar, neiusilm; valgete lilledega - primorskii kivikilbik, täidisõieline raudrohi.
Põhja-Ameerikast pärit väga veetlev, haruldane püsik. Kohevatesse õisikutesse, mis asuvad võrsetippudes, koondunud, küllalt suured, kujult originaalsed, lillakas-purpur-punased õied, mis on erinevate varjunditega. Eelistab päikesepaistelist kasvukohta, kerget, kohevat mulda, mõõdukat väetamist. Sobib suurepäraselt kivide vahele kiviktaimlas või kruusaaias, iluaia esiplaanile.
Kõrgus: 15-20 cm.
Talvekindluse kliimatsoonid: Z3-8.
Nimetus: tuleneb kreekakeelsetest sõnadest "pente"- viis ja "stemon"- tolmukaniit, palju tolmukaid õies. Mitmeaastane taim, mis kasvab tiheda padjana. Õied kollakas-sirelilillad, valgete äärtega, koondunud 4-8 kaupa sarikalisesse õisikusse. Õitseb juunis-juulis.
Kohaeelistus: valgust armastavad. Peekerlilled istutatakse kuiva, sooja, hea drenaaþiga ja tuulte eest kaitstud kohta.
Muld: eelistab kergeid muldi, kuhu on lisatud kõdusõnnikut. Heaks arenguks on vaja happeline keskkond- taimed ei armasta lupja.
Hoolitsemine: vajab kerget talvekatet, kaetakse 10-15 cm paksuse lehtede kihiga. Osad liigid kipuvad tugevalt laiaks kasvama, mis võtab palju ruumi. Suures alpinaariumis ei sega see, väikeses aga tuleb taimi kärpida.
Haigused ja kahjurid: sageli kärbuvad haigestumise tagajärjel ladvad, mis viib taime kuivamiseni. Sel juhul tuleb haige oks eemaldada, ning kogu taime kärpida. Varsti taastub taime kasv, taim kattub tihedalt uute okstega.
Paljundamine: seemnete ja põõsa jagamisega. Kasvatades mitmeaastast pestemooni seemnetest, soovitatakse külma stratifikatsiooni 1 kuu vältel. See kutsub esile ühtlasema idanemise. Seemned on üldjuhul väikesed. Nad külvatakse kergesse, niiskesse mullasegusse. Väiksemalgi mulla kuivamisel seemned ei idane. Külvatud seemned kaetakse 3 mm steriilse liiva kihiga ja kaetakse kilega. Põõsaste jagamist teostatakse kevadel enne kasvu algust, pistikutega paljundatakse kevadel juurepistikutest, suvel- varrepistikutest. Ronivaid liike võib paljundada varreosade juurdumise teel.
Kasutamine: peekerlilli istutatakse gruppidena lillepeenrasse, või ribadena rabatkadesse, madalakasvuliste bordüürtaimede, näiteks päsmaslillede, kivikilbikute, malkolmiate äärde või ümber. Väga hästi kasvavad nad konteinerites, tänava vaasides, pottides ja kastides, asetatuna päikeselistele rõdudele või verandadele, kaitstes neid vihma eest. Varred on taimel käänduvad, rippuvad, õisikud aga suunatud üles. Avamaal kasvades võib vihm ja tuul rikkuda õisi. Õisikud sobivad ka lõikeks kimpudesse, nad ei säili vees küll kaua, see-eest on väga nägusad.
Partnerid: sobib suurepäraselt kollakate ja oranþide õitega taimedega - saialill, kuldlill, päevakübar, neiusilm; valgete lilledega - primorskii kivikilbik, täidisõieline raudrohi.
Eng.: Alpine Penstemon, Alpine Sawsepal Penstemon. Sven.: Vaxhatt.