Teie ostukorv on tühi.
Porgand "Amsterdam 2"
Porgand ''Amsterdam 2''.
Varajane sort. Tõusmetest valmimiseni 80 päeva. Viljad kaaluvad 40-60 g, pikkusega 14-17 cm.
1,0 g = 800-1200 seemet.
Varajane sort. Tõusmetest valmimiseni 80 päeva. Viljad kaaluvad 40-60 g, pikkusega 14-17 cm.
1,0 g = 800-1200 seemet.
* Porgand on väga levinud köögivili. Teda hinnatakse eelkõige kõrge vitamiinide (A,B1,B2,PP) ja mineraalainete sisalduse poolest. Nagu kõiki aedvilju, nii ka porgandit on kõige kasulikum tarbida värskelt. Porgand eelistab hästi väetatud kerget lubjarikast pinnast, mis on hästi õhustatud. Otsest väetamist värske sõnnikuga porgand ei talu, see soodustab õisiku ja külgjuurte teket. Sama põhjustab ka liigne lämmastikuga väetamine. Porgand talub hästi külma, seetõttu võib seemned külvata kevadel vara või hilissügisel.Külvinorm on 0,3-0,5 g/m2,külvisügavus 1-2 cm, reavahe 20-25 cm. Seemned idanevad aeglaselt, seetõttu võib neid külvata koos varaste kultuuridega (salat, redis). See soodustab pinnase õhustamist ja umbrohtude eemaldamist veel enne porgandi tärkamist, kuna pinnasekoorik ja umbrohud kahjustavad võrseid. Võimalikult vara tuleb tõusmeid harvendada. Taimevaheks jäetakse 4-5 cm, hilistel sortidel 7-10 cm. Kohe peale tärkamist väetatakse ammooniumsalpeetriga (15 g/m2) , hilisem väetamine ei ole vajalik. Kuival ajal vajab porgand kastmist. Intensiivse kasvu perioodil võib aga liigne niiskus põhjustada juurikate lõhenemist.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata võitlusele porgandikärbsega. Kärbsekahjustusi saab vältida järgmiselt:
1) Külviaja valikuga: sügisel (oktoobris) või hiliskevadel (mai lõpp).
2) Katta tõusmed katteloori või perforeeritud kilega.
3) Kasutada seemneid lindi peal. Siis jääb ära harvendamine, mille juures võrsete kahjustusest tekkivad intensiivsed lõhnad meelitavad kärbseid ligi.
4) Kasutada keemilisi kaitsevahendeid. Porgandit liigitatakse varasteks, keskmisteks ja hilisteks sortideks. Varastel sortidel on juurikas reeglina lühem ja tömbi otsaga, sisaldab rohken suhkrut ja on meeldiva maitsega. Keskmistel ja hilistel sortidel on pikemad juurikad ja suurem saagikus.
Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Milles on ebaõnnestumiste põhjused?"
Traatussid (Agriotes ja Selatosomus spp.).
Traatussid on naksurlaste vastsed ja nad arenevad mullas 3-4 aastat. Nad närivad mugulaid, juurvilju, kahjustavad paljude taimede maa-aluseid osi. Kahjustatud mugulad nakatuvad kiiresti kuiv- või märgmädanikku. Kahjur võib toituda praktiliselt mistahes taime maa- alusest osast (sagedamini kahjustab kartulit, arahiisi, maisi, porgandit, peeti jt juurvilju).
Palju traatusse on metsakõdus, seepärast on ohtlik kasutada aias metsamulda.
Röövikud elavad vaid niiskes mullas ja kui ülemised mullakihid kuivavad, ronivad nad sügavamale mulda. Seoses tema varjatud eluviisiga on tõrje üsna raskendatud, keemiliste preparaatide kasutamine aias on aga ökoloogilisest seisukohast vastuvõetamatu.
Traatusside arvukuse vähendamiseks aitab kaasa happeliste muldade lupjamine, umbrohtude hävitamine, esmajärjekorras roomava orasheina hävitamine. Enne kartuli mahapanekut võiks aiamaal peibutussööda abil (kartulilõigud või väikesed kartulid) proovida traatusse püüda. Peibutussööt kaevatakse mulda iga 0,5 – 1 meetri tagant 5-7 cm sügavusele. Iga 2-3 päeva tagant võetakse peibutussööt välja ja korjatakse traatussid ära. Ja lõpuks, ei maksa olla laisk ning mitte kummarduda iga kollase ussikese järgi, kui kobestate või kaevate maad.
Millal ja kuidas alustada traatussi tõrjet.
Täiskasvanud naksurlased ja vastsed talvituvad mullas. Talvitumast tulevad nad välja varakevadel. Just sel ajal on neile kõige parem „jahti pidada“.
Selleks sobivad klaas- või plastnõud (parem kui nad poleks lapikud ja neid peab olema vähemalt 10 tk sajandikule (0,01 ha). Iga anuma põhja pange tükike toorest kartulit, porgandit või peeti. Purgikesed panna nii, et selle suue oleks maapinnaga tasa. Nii on naksurlastel sinna kergem ronida, aga kõrgest nõust nad välja ei pääse. Niisugused püünised on mõeldud eeskätt täiskasvanud naksurlastele, aga ussikese taolistele vastsetele nad ei sobi. Püünised vaadake üle regulaarselt, kasvõi kord 2-3 päeva jooksul, korjake ära sinna jäänud isendid ja uuendage peibutussööt värskema vastu. Täielikult sellest kollasest kahjurist niimoodi lahti ei saa, aga nende arvukus väheneb tunduvalt.
Emased naksurlased munevad oma munad ülemisse mullakihti väikeste kogumitena. Traatussidele on iseloomulik see, et nad on väga tundlikud mulla niiskuse suhtes. Kevadel toituvad nad mulla ülemistes kihtides, aga kuivemate ilmadega ronivad nad sügavamale. Just seda iseärasust saab temaga võitlemiseks ära kasutada.
Kevadel (aprillis-mais) on enamus traatusse mullapinna läheduses – sel ajal on peibutussöödad enim efektiivsed.
Lõksud-peibutused, mida pannakse suvel, ei ole nii efektiivsed.
Kaevake aiamaale mulda mõned metallist konservipurgid, et nende äär oleks maapinnaga tasa. Eelnevalt tehke seintesse mõned augud (nt naelaga). Täitke purk toore kartuli jääkidega, porgandi tükkidega. Kontrollige seda lõksu kasvõi kord nädalas, hävitage sinna sattunud vastsed.
Piisavalt efektiivsed on võitluses traatussidega püünised, mida võib nimetad „traatussi šaslõkiks“. Võtke traat, painutage üks ots nii, et sealt kontrollimise ajal midagi maha ei pudeneks. Pikkige improviseeritud varras värske kartuli, porgandi või peedi tükkidega. Matke see „šaslõkk“ nii, et varda üks ots oleks mullast väljas (soovitav on markeerida see erksavärvilise lindiga). Iga 2-3 päeva tagant kontrollige püünist, hävitage sinna roninud kahjurid. Vajadusel pange vana peibutuse asemel värske.
Kui mingi konkreetne maa-ala on väga traatussist kahjustatud, siis on parem lasta üks aasta maal puhata – mitte istutada sinna köögivilja, vaid külvata valget sinepit. Kahjur kas hukkub toidu puuduse tõttu, või siis jätab selle koha maha. Aga teie mitte ainult ei vabane kahjurist, vaid tervendate mulda ja surute alla umbrohtude kasvu (eriti orasheina).
