Feromoon-püünis porgandikärbesele "Pherozzip" - Psila rosae

PHEROZZIP - feromoonlõks porgandikärbeste (Psila rosae) ligimeelitamiseks, kinnipüüdmiseks ja nende arvukuse kindlaksmääramiseks.
Kaitske oma porgandeid selle kõikjal leviva putukaparasiidi ohjeldavate vastsete eest.
Kahjustatud taimed muutuvad kidurateks, kasvavad halvasti, nende lehed muutuvad esmalt lillakaks, seejärel kollaseks ja kuivavad ära. Kärbsevastsed närivad noorte juurviljade ülemist osa ning suuremates juurviljades närivad end kuni juurvilja südamikuni.

Porgandikärbse feromoonpüünist toimimispõhimõte:
Dispenser (dosaator) pannakse liimkompositsiooniga lõksu.
Dosaator sisaldab sünteesitud feromooni, mis meelitab kärbseid liimipüüdurisse.
Lõksude ülesriputamist alustada maikuus ja kasutada kuni augustini.
Lõksud riputada aiamaale porgandipeenarde kohale. Võtke kasutusele täiendavad taimekaitsemeetmed, kui esimese põlvkonna kärbsed hakkavad lendlema. See juhtub tavaliselt sirelite õitsemise ajal, mil pinnase temperatuur tõuseb kuni +11°C ja püsib sellisena üle 10 päeva. Teise põlvkonna kärbsed lendlevad juuliaugustis. Aastas kasvab üles 2 põlvkonda. Mida rohkem lõkse kasutada, seda suurem on kinnitpüütud kahjurite arv.
* Pestitsiidide kasutamise kohta tehtavaid otsuseid ei peaks langetama ainult lõksudest saadud andmete põhjal.
Tähelepanu peab pöörama ka ilmastikule ja bioloogilistele aspektidele! Feromooni toime on kõige kõrgem 4-6 nädala jooksul, hiljem selle tõhusus vähehaaval väheneb.

Porgandikärbse tekitatud kahju.
Röövikud rikuvad porgandit, pastinaaki, aga ka peterselli ja sellerit . Mõnikord võib leida neid ka tilli ja köömeni juurtest. Röövikud närivad noorte taimede juuri, hiljem aga ronivad juurvilja sisse, tehas sinna roostekarva käike.
Kahjustatud taimedel on sinakad lehed, mis hiljem kolletuvad, juurviljad aga mädanevad.
Vastumeetmed:
-          Jälgida kultuuride viljavaheldust.
-          Külvata varastel-optimaalsetel tähtaegadel.
-          Kahjustatud taimed eraldada harvendamise käigus.
-          Kasutada segukülve.
-          Maa harida sügisel peale saagi koristust sügavalt, et hävitada nukkuma läinud isendeid.
Agrotehniliste reeglite ignoreerimisel kasvab porgandikärbse kahjustus ekstremaalseni (siis on aga vaja juba tõusmeid pestitsiididega töödelda).

Kahjuri morfoloogia ja bioloogia.
Kärbes on 4-5 mm pikkune, särav-must roheka läikega, pea on ümar, kollase- roostekarva värvusega. Ümber lihtsilmade on must laik. Tundlad on etteulatuvale laubale nõrgalt kinnitunud (kolmas segment on tume erekollasega). Tiivad on laiad, läikivad, roheka läikega. Jalad kollased, pikendatud esimese segmendiga. Rindmik ovaalne, väike,  kokkupandud tiivad ületavad seda.
Emane muneb õhtuti, pannes munad niiskesse pinnasesse porgandi juurtest kuni 0,5 cm kaugusele või siis juurekaela alla juurele selleri perekonna esindajatel. Emase viljakus on 100-120 muna. Munad on piimvalged, ovaalsed. Emaste massilisel ilmumisel võivad nad panna 1 taimele kuni 10 muna. Embrüonaalne areng kestab 4-17 päeva.
Röövikud on sigarikujulised, kahvatukollased, läikivad. Nende areng kestab 2-2,5 dekaadi, siis nad nukkuvad mullas 4-10 cm sügavusel.
Teise põlvkonna kärbsed lendlevad juulis-augustis, nende röövikud arenevad 4-5 dekaadi vältel. Osa röövikuid satub koos kahjustatud juurviljadega hoidlasse, kus nad sügisel või kevadel lõpetavad toitumise.
Nukkuvad mullas enam kui 10 cm sügavusel, nukud jäävad talvituma.

Arengu ja leviku iseärasused.
Areneb 1-2 põlvkonda. Kevadise põlvkonna lendlus algab lõuna- ja keskvööndis mais õunapuude ja pihlaka õitsemise ajal, põhja pool juunis.
Teise põlvkonna isendid ilmuvad juuli lõpus, augusti algul.
Porgandikärbes on niiskuse- ja varjulembene putukas, mille levik kontsentreerub varjulistesse kohtadesse, metsa või veekogu lähedusse, aga ka tihedasse ja umbrohtunud porgandikülvidesse, kus on pidevalt maalähedase õhukihis kõrge niiskus. Mõõdukalt niiske ilm ja temperatuur +15,5+17,5°C on lendluseks sobivamad.

Syn.: Chamaepsila rosae, Musca rosae, Chamaepsila hennigi Thompson & Pont.