Kibuvits mini "Sadovy Aromat"

Mini kibuvits topelt "Aiaaroom" - Rosa polyantha.
Imekaunis püsik peenrasse või alpiaeda. Üks rikkalikumalt õitsev kibuvits. Täidis- või pooltäidisõied säilitavad kaua oma ilu, on mitmekesistes värvitoonides.

Agrotehnika: kui soovitakse esimesel aastal õitsvat taime, tuleb istikud ette kasvatada. Külvatakse niiskesse, ettevalmistatud mulda väikestesse kastikestesse. Seemned külvatakse ühtlaselt mulla pinnale, kaetakse õhukese kihi liivaga, kaetakse kilega ja hoitakse kaks nädalat tubasel temperatuuril, hiljem külmkapis 1–2 kuud +5+7°C juures. Selle aja möödudes, või kui ilmuvad tõusmed, hoida külve edasi tubasel temperatuuril. Vältida otsest päikesekiirgust. Välja istutada päikeselisele, tuulte eest kaitstud kasvukohale. Vahekaugus taimedele 30 cm. Kuni õitsemiseni vajavad kastmist ja väetamist kompleksväetisega. Taim kujundada põõsakujuliseks. Õitsemise lõppedes vajab tagasilõikamist. Talveks vajab kerget katet. Polüantroose võib kasvatada ka tubastes tingimustes.

* Polüant - see tähendab mitmeõielised. Esimesed selle grupi sordid on välja toodud 1873 aastal prantsuse selektsionääri Guillot poolt mitmeõielise roosi (multifloora) ristamisel hiina teerooside kääbusvormiga. Hübriidid osutusid madalakasvulisteks (35-40), külmakindlaks, mitme ja väikeseõielisteks, omades hinnalist võimet rikkalikult, pikaajaliselt, peaaegu katkematult õitseda. Iga sama aasta võsu lõpeb lopsaka õisikuga 20-30-st, aga ka 100-st väikesest täidis- või pooltäidis õiest, iga neist diameetriga 3-4 cm. Õied on punased, oranžid, roosad, valged, reeglina lõhnatud. Neid kasutatakse värvikate ääriste loomiseks ja gruppides istutamiseks.

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Rosaarium rõdul".      

Kasvukoht: roosid on sooja-ja valguslembelised taimed, seepärast valitakse neile istutamisel avatud, päikesest valgustatud ja külmade tuulte eest kaitstud koht. Ei tohiks lubada külma õhu ega ka kastmisvee,  sulavee ja kõrgvee püsimist. Põhjavee ladestumine ei tohiks olla kõrgem kui 1-1,5 cm. Üleliigne niiskus juhitakse drenaaþiseadmete abiga ära.
Pinnas: roosidele sobivad kõige enam rasked savisegused mullad, huumusrikkad, õhkuläbilaskvad, niiskusrikkad, nõrgalt hapud (pH 5,8-6,5)pinnased. Pinnas valmistatakse ette sügisel ja mitte vähem kui 1 kuu enne istutamist kevadel. Väga tähtis on maa läbitöötlemine kuni 50-60 cm sügavuselt.
1 ruutmeetrise läbitöödeldava kihi jaoks viiakse mulda 10-20 g sõnnikut, kõdumulda või turbakomposti, 300-400 g lupja, 400-500 g kondijahu, 40-50 g superfosfaati, 150-200 g puutuhka. Muld kaevatakse läbi, segatakse väetisega, kusjuures orgaanilist ainet peaks mullasegus olema mitte üle 50%. Väetise täpset normi arvutatakse pinnaseanalüüsi järgi. Optimaalne peamiste elementide sisaldus roosile peaks olema järgmises suhtes: 100 grammis pinnases lämmastikku (NH4NO3) 10-20, fosforit (P205) 60-80, kaaliumi (K2) 80-100, kaltsiumi (CaO) 720.
Istutamine: soovitatakse istutada päeva esimesel poolel. Eestis on kõige parem istutada roose kevadel aprilli lõpp-mai algus, lõunas sügisel. Enne istutamist eemaldatakse istikult viga saanud võsud, juured. Tugevaid võsundeid lõigatakse lühidalt kuni 10-15 cm, jättes neile vaid 2-4 punga. Juured lõigatakse mitte märkimisväärselt kuni elusate kudedeni. Kui roosid olid kuivanud, tuleks enne istutamist lasta ööpäev vees seista ja vahetult enne istutamist lasta juured sõnniku-savisesse segusse. 
Istutusaugud valmistatakse 50x50 cm suurusega ja täidetakse toitainete seguga: 1 osa savikamarmulda, 1 osa kõdumulda või komposti, nii et moodustuks väike küngas. Istik pannakse sellele, korrastatakse juuri ja puistatakse mulda peale, hoolikalt kinni vajutades, nii et mulla ja juurte vahele ei jääks tühjust ja kastetakse rikkalikult. Pookekoht jääb 3-5 sentimeetriselt pinnasesse. Pärast kastmist roosid mullatakse. 
Võsusid kaitstakse kuivamise eest. Pärast võrsete ilmumist rehitsetakse muld laiali ja pind multðitakse kõdumulla või turbakihiga 5-8 cm, mis soodustab niiskuse püsimist. Floribund, teehübriid ja polüantrooside istutamise vahekaugus on 25-30 cm, ridade vahel 60-70 cm;  pargi ja väänroosidel vastavalt 45-50 ja 80-100; miniatuursetel 15-20 ja 40-50 cm. Tüvirooside istutamisel tuleks kaitseks nende kuivamise eest pookekoht ümbritseda samblaga ja seotakse paberiga kinni ja eemaldatakse see kõik alles 1-1,5 nädala pärast, kui pungad hakkavad juba kasvama. Pärast istutamist pinnas multðitakse turba või mullaga 3-5 cm. Pargi-, ja mitteremontantsete rooside istutamisel multšitakse pind männikoore või laastudega.
Hooldus: istutamise aastal toimub vaid põõsa kujundamine. Tugevalt kasvavaid võsusid näpistatakse tagasi, aga moodustunud õiepungad, mis on hirsitera suurused, eemaldatakse. Suve teisel poolel lastakse neil areneda õitsemiseni. Roosid vajavad pidevalt mulla kobestamist, kastmist, lõikamist, umbrohu ja võsa eemaldamist, kahjurite ja haiguste tõrjet. Kevadel pärast lõikamist üheaegselt väetiste andmisega on vajalik pinnase "läbi täägitamine" (sügav pinnase kobestamine pinnasekihi ümberpööramisega) kuni 20 cm sügavuselt. Suve jooksul, 10 päeva tagant kobestatakse mulda 15-20cm sügavuselt, eemaldatakse ka samaaegselt umbrohtu. Esimesel aastal pärast istutamist hea väetisega varustamise korral pole lisaväetamine vajalik. Kuid pärast muutub see vältimatuks. Tõsi seda tuleb kohandada roosi kasvamise ja arenemise faasidega. Esimene viiakse läbi kevadel, kasvu algul, teine õiepungade tekkimisel ja kolmas pärast õitsemise lõppemist ja enne kasvu alustamist, neljas enne võrsete puitumise algust.
Varakevadel, pärast põõsaste lõikamist viiakse mulda mineraalväetised 1-le ruutmeetrile:ammooniumsalpeeter-20, superfosfaat-30, kaaliumisoola 10 g. Väetamisel võib kasutada ka kompleksväetisi sama arvestusega nitroammofoska 40-45, nitrofoska 30-40, ammoonium-fosfor-kaaliumiväetist koos mikroelementidega 30-40; 20-16-10-40-50, väetise segu 30-40 g. Vedelaid komleksväetisi 1kl.lahust 10 l puhta vee kohta jne. Kevadel koos mineraalväetistega antakse ka kindlasti kõdumulda 5-6 kg/ruutmeetrile, kuna mineraalväetised, eriti kui neid on antud suurtes kogustes, võivad rõhuda pinnase mikrofloorat. Enne väetamist, aga ka pärast kastetakse roosipõõsaid rikkalikult puhta veega. Ei soovitata rooside alla panna liiga suurte doosidena, sest see võib neid tõsiselt kahjustada. 
Suvel kasutatakse väetisena kanasõnnikut, virtsa, puutuhka. Ammooniumväetisi antakse ainult juuli lõpuni. Augustis puitumise kiirendamiseks antakse vaid kaaliumi ja fosforit. Vähendatakse kastmist. Rooside arengul on väga tähtis osa õigel lõikamisel, sest vaid selle abiga saab võrsete kasvu ja järgnevat rikkalikku õitsemist kindlustada. Seda tehakse kevadel, suvel ja sügisel. Sellest tuleneb roosi vorm, kuju. Suvel reguleeritakse õitsemist, lõigates ära äraõitsenud õisi ja närbunud vilju. Sügisel tehakse seda enne põõsastele talvekatete panemist.
Lõikamine tähendab nii võrsete ära lõikamist, kui ka lühendamist. Eristatakse mitut lõikamise viisi. Nõrgal (pikal) lõikamisel lõigatakse ära ainult võsude ülemised osad. Seda tehakse peamiselt pargi ja väänroosidega, sest ainult neil arenevad õisikandvad võrsed ülemistel ja keskmistel eelmise aasta võsudel. Keskmise (mõõdukalt lühikese) lõikuse puhul jäetakse võrsetel vaid 5-7 punga,see puudutab peamiselt remontantroose. Tugeva (lühikese) lõikuse puhul remontantsetel roosidel jäetakse 2-3 punga, sellist lõikust kasutatakse tee-hübriid, polüant, floribundi grupi ja miniatuursete rooside puhul. Võsud lõigatakse teravate kääridega väljaarenenud pungast 0,5-0,6 cm kõrgemalt ja 45 kraadise nurga all. Lõikepind peab jääma sile, ilma kriimustuste ja kidadeta. Määritakse ka seda kindlasti vahaga. Poogitud taimedel allpool pookekohta ja tüviroosidel üle kogu tüve ilmuvad metsikud võrsed, mis eemaldatakse regulaarselt.
Kuna roosid võivad kogu oma arengu vältel haigestuda paljudesse haigustesse: jahukaste, tahmlaiksus, nakkuslik "põletus", purpurlaiksus, hall mädanik, aga ka varrepõletikud, tuleb nende vastu ette võtta profülaktilisi abinõusid.

Kõige põhilisemad kahjurid roosidel on: lehetäid, kedriklest, roosi kärsakad, roosi õielõikaja, ämblikjas puuk, lehemähkur jne. Peamine ettevaatusabinõu rooside kaitsmisel on tähelepanelik rooside kasvatamise agrotehniliste nõuete täitmine ja kahjustatud kohtade süstemaatiline väljalõikamine, regulaarsed pritsimised vastavate preparaatidega ja taimeleotistega jne. Rooside talvekindlus sõltub nende grupist. Nt. tee-hübriidroos ja mõned väänroosid on meil vähem talvekindlad, mistõttu tuleb neid katta hoolikalt. Aga rohkem talvekindlad (floribund, miniatuur, pinnakatteroosid) võib katta kergemalt. Mõningaid pargiroose  pole vaja soojustada. Võib ainult imestada nende vastupidavust ja rikkalikku õitsemist suvel.
Keskvööndis ja sealt põhjapool vajab enamik aiaroosidest katmist ja neile talvel enam vähem ühtlase temperatuuri (0 kuni -4 kraadi) kindlustamist ja samal ajal head õhutamist. Rooside katmist alustatakse oktoobri teisel poolel (mitte varem) s.o alates pärast esimesi öökülmi eemaldatakse mittepuitunud võsud ja lehed, aga puitunud võrsed lühendatakse. Pärast bordoovedelikuga (1%) töötlemist ja raudvitrioliga (3%) mullatakse roose 15-20 cm kohalt ja kuiva ilmaga kaetakse. Kõige effektiivsem katmise viis on õhukuiv. Rooside kohale paigaldatakse metallkarkass 50-60 cm kõrgusega, sinna peale soojendusmaterjal hüdrosoojaisolatsiooniga paber või pärgament, kartongist kate ja peale veel polüetüleenkile. Kõige tähtsam, et katte all oleks kuiv ja karkassi all olev õhukiht kaitseks taimi külma eest. Vään-, tüvi- ja poolväänroosid surutakse vastu maad, alt ja pealt kaetakse kuuseokstega, aga pärast paberi ja kilega. Varakevadel, kui ilm soojeneb, tuleks kindlasti talvekatte alt roose õhutada.

Eng.: Polyantha Rose. Suom.: Polyantha-ruusu. Sven.: Polyantaros.