Seda hübriidi kasvatatakse erandlikult ainult seemnetest (seemnest sirgunud sibul on vaba viirushaigustest). Moodustab päris suured, terviklikud sibulad, meeldiva kibe-magusa maitsega.
10 m2 külviks on vaja 4,5-5,5 g seemneid.
* Väga hinnatud ja kasulik on šalottsibul, mille headeks omadusteks on suur saagikus, varasus, head maitseomadused ja pikk säilivus toatemperatuuril, ka ei lähe ta peaaegu kunagi putke.
Tal on ka mitmeid teisi nimetusi nagu mitmepesaline, peresibul jne. Need nimetused on tulnud sellest, et šalottsibulal on pesas palju sibulaid. Need on küll väiksemad kui harilikul söögisibulal, kuid maitse on hinnatud ja säilivus ületalve on peaaegu kadudeta.
Šalottsibula palmikud võib riputada otse kööki: on nii kaunistuseks, aga samal ajal kohe käepärast võtta.
Veel üks šalottsibula eripära on see, et pealsed on kogu suve õrnad ja mahlased ja sobivad kasutada. Samas ilmuvad pealsed varem kui harilikul söögisibulal. Meie aedades on šalottsibul veel üsna harv nähtus.
Lääne-Euroopas ja Skandinaavias on see sibulaliik üsna hinnatud oma magus-terava maitse ja kasulike omaduste tõttu. Vorme on šalottsibulal mitmeid. On valge, punase, violetse, kollase ja pruuni sibulaga, samuti pikliku, ümmarguse ja lapikümara kujuga sibulaid.
Enne sibulate mahapanekut tehakse peenar valmis ja päev varem valmistatakse sibulad mahapanekuks ette. Et salottsibulast kasvaks suur sibul, lõigatakse nüüd sibul mitmeks osaks.
Sibula tipp lõigatakse ära ja sibul ise jaotatakse mitmeks osaks. Ühest sibulast saab 3-8 istikut. Need pannakse aprilli algul ettevalmistatud vagudesse maha 15-16 cm vahedega ja ridade vahe 30 cm.
Nii kasvab ja kogub sibul jõudu. Kui pesas on üle 3 sibula, tuleks ettevaatlikult osa sibulaid eemaldada, jättes pessa alles 1-2 sibulat. Et kasv ei peatuks, tuleb sibulaid eemaldada ettevaatlikult, ühe käega kasvama jäetavat sibulat kinni hoides. Sibulaid võib eemaldada pidevalt, kasutades neid toiduks.
Tavaliselt saab harvendama hakata 1,5 kuud peale tõusmete ilmumist. Allesjäänud sibulad on aga koristamise ajaks kasvanud üsna suureks ja pesades pisikesi sibulaid ei leidugi.
Paremateks eelkultuurideks on aeduba, hernes, porgand ja kartul. Peenrale on kasulik puistata komposti, siis pole ka väetada vaja.
Sibulakärbse vastu aitab tuha puistamine. Šalotile meeldib niiskus ja umbrohuvaba peenar.
Kui järsku hakkavad lehetipud kuivama ja tekivad heledad triibud, siis on pealsete sees väikesed röövikud. Selle vastu aitab keedusoola lahusega kastmine (1 klaasitäis soola 10l veele) Kui pealsed hakkavad kolletuma, siis enam ei kasteta. Valmib šalott varem kui harilik söögisibul. Seetõttu on teda võimalik kasvatada niisugustes piirkondades, kus söögisibula valmimine pole võimalik.
Erinevalt söögisibulast võib šalotti maha panna sügisel nagu küüslauku. Sel juhul saab teda ka 10-15 päeva varem koristada. See on ka šaloti üks väärtusi, mis võimaldab teda kasvatada põhjapiirkondades.
Kui lehed hakkavad kuivama, rehitsetakse mulda pealt ära, et sibulad oleksid peenra peal.
Kui ilm võimaldab, kuivatatakse sibulaid peenral. Järelkuivatamine toimub varjualuses.
Gurmaanidele meeldib hariliku sibula asemel kasutada salottsibulat. Teda hinnatakse samuti pealsete õrna maitse tõttu.
Sibulate puhastamine koortest ei ole lihtne, aga kui valada sibulad üle keeva veega, edeneb nende koorimine tunduvalt.
Loe rohkem: "Tulus šalottsibul".
Eng.: Scallion. Suom.: Salottisipuli. Sven.: Schalottenlök. Bot.: Allium cepa L. var. ascalonicum.