Arbuus "Sinrubita" F1 (ilma seemneteta)

* Kasvukoha mullastik peab olema neutraalse või nõrgalt hapu reaktsiooniga. Kui leiate, et kasvukoht sobib kõrvitsalistele, siis sügisel kaevatakse maa hoolikalt läbi, viies mulda lupja. Kui on võimalust, tuleks leida asukoht mingi ehitise lõunapoolsele küljele.
Kevadel antakse hästi läbikäärinud sõnnikut või komposti (8-10 kg ruutmeetrile) ja täismineraalväetist (40-50 g nitrofoskat ruutmeetrile). Peenra kohale moodustatakse karkassi moodi kate (nt.kaared) ja kaetakse kilega).
Seemnete külvamiseni või istikute istutamiseni peab pinnas soojenema. Sellele aitavad kaasa orgaaniliste ainete lisamine või siis kastmine ainult sooja veega. Väiksemaid atmosfääri jahenemisi talub arbuus paremini, kui jahedat pinnast.
Eestis kasvatatakse kõrvitsalisi ainult potiistikuid kasutades. Umbes 0,5 liitristesse pottidesse, mis on täidetud kamaramulla, turba ja kõdumulla seguga (1:1:1) külitakse 2 seemet. Pärast tärkamist tuleb jätta 1 taim.
Istikuid võib kile alla istutada alles mai lõpus, juuni alguses, seepärast tuleks istikuid kasvatama hakata mitte varem, kui aprilli keskel. Ülekasvanud istikud hakkavad halvasti kasvama. Igale ruutmeetrile istutatakse 2-3 taime. Pärast alalisele kasvukohale istutamist kasvab arbuus aeglaselt, mõnede nädalate vältel hakkab ta ajama kasvukoha sügavusse pikka juurt.
Esimese kuu jooksul pärast tõusmeid kasvab arbuusi maapealne osa aeglaselt, taimed sarnanevad sel perioodil väikestele põõsastele. Pärast seda, kui on valmis kujunenud sügav ja harunenud juurtesüsteem, kasvab ja haruneb vars kiiresti, suur hulk harusid katab lausa silme all arbuusile eraldatud ala. Jälgige tähelepanelikult seda protsessi, et taimed ei läheks üle peenra piiri, sest pärast õitsemist tuleb peenrad uuesti katta kilega.

* ÄRGE LUBAGE LIIGNIISKUST. 
Arbuuse kasvatatakse kasvuhoones ainult vertikaalselt - ronivad võrsed seotakse tugedele, paigutades võrsed nii, et valgus pääseks igaltpoolt ligi. Arbuus on põuakindel kultuur, seepärast piisab vähesest kastmisest umbes kord 7-10 päeva jooksul ja ainult sooja veega. Seejuures tuleb vältida juurekaela piirkonda, kuna on oht juuremädaniku tekkeks. Soovitatakse kasutada sellist meetodit, et vesi ei valgu mulda pealtpoolt, vaid vastavate avadega varustatud voolikutest mulla alt. Kõige lihtsam meetod - kasutada kastmiseks ühtlaselt ümber taime asetatud, osaliselt mulda sisse kaevatud plastpudeleid.

* Viljade valmimise perioodil kastmine lõpetatakse - see kiirendab viljade valmimist ja muudab arbuusid magusamaks.
Erilist tähelepanu tuleb pöörata õhuniiskusele kasvuhoones, pidades meeles, et arbuusid eelistavad kuiva õhku (eriti õitsemise ja viljade valmimise ajal). 
Pöörake tähelepanu, et seespidise kastmise üks plussidest on ka õhuniiskuse madalal hoidmine. Peale selle ei tohi unustada, et taimed ei tohi mingil juhul olla kaetud kondensvee hukutavate tilkadega, kuna see viib varem või hiljem seenhaiguste tekkimiseni, ning see omakorda taimede hukkumiseni. Kondensvee tekkimist aitab vältida õige konstruktsiooniga kasvuhoone, kasutades klaasi või kile asemel polükarbonaati, reguleeritavaid õhutusavasid, piiratud kastmist ja mullapinna katmist kattematerjalidega.
ET VILJAD OLEKSID MAGUSAD. 
Arbuusid ei ole pealtväetamise suhtes nii nõudlikud kui on kurgid, kuid siiski on pealtväetamine neile vajalik. Variante on siin mitmeid.
Kõige lihtsam on kasutada pikaajalise toimega väetist. Võib aga minna ka traditsioonilist teed, kasutades mikroelementidega kompleksmineraalväetist, lisades perioodiliselt, sõltuvalt taimede seisundist ja ilmastikutingimustest, tuhka või kaaliumsulfaati.
Maksimaalne toitainete vajadus on viljade küpsemise ajal, seepärast väetatakse sel ajal intensiivsemalt. Lehemassi moodustamise ajal piisab tavaliselt taime pealtväetamisest kord 2 nädala jooksul, viljade valmimise ajal aga on mõistlik väetada kord nädalas.
Positiivse efekti annab iganädalane piserdamine humaadi ja kasvustimulaatoritega (Epin, Cirkon), preparaate soovitatakse kasutada vaheldumisi. Äärmiselt tähtis on taimede piserdamine viljade moodustumise stimulaatoritega (Zavjaz või Buton) - see võimaldab saada mittesteriilset tolmu isegi ebasoodsates tingimustes. Samuti on vaja tolmeldada kõiki emasõisi käsitsi (seda protseduuri viiakse läbi varahommikul) - loota mesilaste tolmendamisele ei tasu. 

* Viljade maitseomadused sõltuvad paljudest faktoritest. Maitse halvenemisele viib kaaliumi-, magneesiumi- ja booripuudus, seepärast tuleb väetamiseks valida kõigi makro-ja mikroelementidega kompleksmineraalväetisi. Negatiivselt mõjub viljade maitsele ka tihe istutus ja taimede kastmine viljade valmimise perioodil.

KUJUNDAMINE.
Põhiline saak põhjamaistel arbuusidel moodustub peavarrel. Seepärast näpistatakse külgvõrsed hoolikalt ära. Peavarrele, kuhu moodustuvad viljad, jäetakse tavaliselt 2-4 viljaalget, lastakse kasvada veel 4-6 lehte, ning peale seda näpistatakse ka see vars ära. Kasvamajäetud viljaalgete arv sõltub samuti mitmetest faktoritest: konkreetse suve tingimustest, kasvatamistehnoloogiast (omajuursed või poogitud), ning kasvuhoonest (klaas või polükarbonaat). Üleliigsed viljaalged tuleb kindlasti eemaldada, vastasel juhul ei jõua kõik viljad valmida. 
Peavarre äranäpistamine kiirendab viljade valmimist, kuid nende mõõtmed seejuures vähenevad, seega korraliku suve ja poogitud taimede korral võib sellest ka loobuda. 
Ei tasu unustada ka viljade ülessidumist: igaüks neist asetatakse võrgutükikesele, mis kinnitatakse kasvuhoone horisontaalsetele spaleeridele - taime enda varred on liiga peenikesed, et vilju hoida. Traditsiooniliselt kasvatades seda ei tehta, kuid kasvuhoones on see ainus variant.
ÄRGE HILINEGE SAAGIKORISTUSEGA. 
Viljade korjamine on vastutusrikas tegevus, kuna arbuusiviljad ära korjatuna edasi ei küpse. Siin tuleb jälgida reeglit: kui viljavarrele, millega arbuus kinnitub varre külge, tekib vähemärgatav kuivanud osa, võimalik, et väikene ringjas kuivanud triip, tähendab see seda, et arbuusi võib ära korjata. Kui aga viljavars on täiesti kuivanud, on üldjuhul arbuus juba üleküpsenud või hoopiski riknenud. Arbuusid tuleb eemaldada ettevaatlikult - isegi kergelt kriimustatud vili kaua ei säili. Kõige sobivam säilitamistemperatuur on aga +12°C. Kui temperatuur on madalam, näiteks külmikus, siis hakkab arbuusi koor mädanema.

Eng.: Triploid Watermelon. Suom.: Vesimeloni. Sven.: Vattenmelon. Bot.: Citrullus lanatus L.