Suitsetamistubakas "Perique"

Sordi ajalugu: See iidne sort pärineb tubakakultuuri algusaegadest St. Jamesi kihelkonnas (St. James Parish). 1700. aastate lõpus pakkus mees nimega Pierre Chenet seda oma kaasmaalastele akaadlastele. Lisaks sellele, et ta õpetas neile tubakat edukalt ja puhtalt kasvatama, paljastas ta ka selle valmistamise saladuse surve all toimuva kääritamisprotsessi abil, samuti meetodi rullida see tihedatesse rullidesse, mida nimetatakse «porganditeks» (carotte). Tema pingutuste ja pühendumuse auks sai see tubakasort ja ka selle valmistusviis nimeks «Perique».
Agrotehnika.
Istikute külvamine toimub märtsi lõpus — aprilli alguses. Enne külvi täidetakse anum kergelt niiske mullaga (kolm osa saviliivast mätasmulda ja üks osa hästi kõdunenud ja sõelutud huumust), pind tihendatakse ja tasandatakse. Seemned jaotatakse ühtlaselt pinnale, surutakse kergelt substraati, niisutatakse pihustist ja kaetakse kilega. Külvid asetatakse valgesse sooja kohta, kastetakse aluse kaudu, tuulutades iga päev (tõstes kilet 30 minutiks).
Noored taimed istutatakse avamaale mai keskel või lõpus 50-70 cm vahedega.
Juuli keskpaigast algab tubaka kogumine ja kuivatamine. Enne tarbimist tubakas fermenteeritakse.

"Mida vanem – seda parem". 
Loodusliku tubaka paranemine ajaga – see pole psühholoogiline efekt, tühi oletus ega ebausk. Aja jooksul toimuvad tubakas täiesti konkreetsed muutused, mis parandavad selle puhtaid maitseid kümneid kordi. 
Pole saladus, et kõik tubakad paranevad ajaga, kuid mitte kõik segud ei täiustu samal määral. Näiteks tugevalt aromatiseeritud tubakad paranevad märkamatult, kuna sellistes tubakates olev suhkur on toodud väljastpoolt, mitte ei ole moodustunud looduslikult. Sellistes aroomisegudes võib aja jooksul ilmneda märgatav kootav keemiline kõrvalmaitse. Selle allikaks on toidulisandid, mida kasutatakse tubaka maitsestamiseks ja niisutamiseks. Need on ohutud magusained, kuid need halvendavad äärmiselt seda keerulist ja rikkalikku maitset, mis looduslikus ja puhtas tubakas järk-järgult esile tuleb. Paljud aromaatsed segud koosnevad peamiselt Black Cavendishist (Black Cavendish). See sort on protsessi tulemus, kus algne tubakas (tavaliselt madalama kvaliteediga Virginia ja Burley) kuumutatakse auruga ja küllastatakse maitseainetega. Tavaliselt kasutatakse madala kvaliteediga toorainet, kuna kõrgeima kvaliteediga tubakas pärast aromatiseerimist ei parane. Tõepoolest, pole ju mõtet lisada suhkrut heale veinile, valada ketšupit õrnale fileele ega kasutada aias õhuvärskendajat. 
See aga ei tähenda, et poleks olemas tipptasemel aromaatseid segusid. 
Näiteks «Taani» stiilis aroomisegudes, kuhu kuuluvad paljud Peter Stokkebye (Peter Stokkebye) segud, kasutatakse väga kvaliteetset tubakat, mida on vaid kergelt magustatud. Väikesed ettevõtted, mis toodavad oma segusid – need, mis ei tooda miljoneid kilosid tubakat supermarketites müümiseks – püüavad kasutada parima kvaliteediga öko-tubakat isegi oma aroomisegudes. Sellised tubakad võivad ajaga paraneda, vähemalt võrreldes halvema kvaliteediga ja tugevamalt maitsestatud tubakatest valmistatud segudega. 
Inglise ja Balkani segud – mis sisaldavad Türgi tubakaid (sh Latakiat) – paranevad samuti laagerdumisel. Kuid Latakia (Latakia) muutub aja jooksul vaid pisut, jäädes pärast suitsutamist suhteliselt muutumatuks. 
Sort Perique (Perique), mis läbib enne segusse sattumist intensiivse pressimis- ja kääritamisprotsessi, käitub täiesti erinevalt. Valel laagerdumisel Perique rikneb, kuid õigel säilitamisel ja koos Virginiaga (Virginia) on tulemus suurepärane. Kõige märgatavamalt paraneb pikaajalisel laagerdumisel kuuma õhuga kuivatatud (flue cured) Virginia erinevates variantides, tänu selle kõrgele suhkrusisaldusele. Võrdluseks: "flue cured" Virginia (Virginia), Türgi, Marylandi (Maryland) ja Burley tubakates on vastavalt 22,09%, 13,39%, 0,21% ja 0,21% suhkrut. 
On huvitav märkida, kuidas Virginia kõrge suhkrusisaldus – erinevalt Burleyst – avaldub kuivatamise ajal. Paljud keemilised protsessid, mis toimuvad tubakas kuivatamise ajal, jätkuvad ka laagerdumise ajal, isegi pärast seda, kui tubakasegu on koostatud ja pakendatud. Muidugi pole mehhanism enam täpselt sama. Laagerdumise ajal mängivad peaosa mikroorganismid, mis lagundavad suhkru suureks hulgaks maitse- ja aroomikomponentideks. Seetõttu eelistatakse laagerdamiseks suure suhkrusisaldusega tubakaid. Igal juhul on tubakate laagerdamine pärast tootmist kuivatamisprotsessi aeglane jätk. Kasvu ajal salvestab tubakas oma lehtedesse märkimisväärse koguse tärklist. Nii säilitab ta vajalikud süsivesikud.
Pärast taime surma muutuvad tärklise kujul olevad süsivesikud suhkruks. Suhkur omakorda laguneb, moodustades süsinikdioksiidi, mis lendub atmosfääri. Kuid erinevus Virginia ja Burley tubakate vahel on oluliselt suurem kui lihtsalt geneetiline erinevus kahe taime vahel. Peamine erinevus avaldub nende kuivatamise ajal. Pärast koristamist viiakse Burley lehed küüni. Seal tubakas aeglaselt «vananeb» (nii nimetab tubakakeemia laagerdumis- ja suremisprotsessi. See pole päris sama, kuid üsna lähedane). Pika aja jooksul muutub tärklis suhkruks ja seejärel süsinikdioksiidiks. Seetõttu on suhkrusisaldus Burleys suhteliselt väike.
Tubakates "flue cured" on algne tärklisesisaldus märgatavalt suur ja suhkru kogus vastavalt väike. Suitsetamisel annab tärklis ebameeldiva, terava, kõrbenud maitse. Kuivatamisprotsess muudab tärklise/suhkru suhet tubakas.
Kuivatis muutuvad tubakalehed kollaseks suhteliselt madalal temperatuuril – umbes 38 kraadi Celsiuse järgi. Selles etapis muutub suurem osa tärklisest suhkruks. Kuid "flue cured" kuivatamise korral, selle asemel, et venitada seda kollaseks muutumise protsessi kuudepikkuseks, nagu tavaliselt juhtub Burleyga, tõstate kiiresti temperatuuri ja tubakas kuivab. See toob kaasa kääritamise peatumise. Kuna keemilised protsessid on peatatud, ei muutu suhkur süsinikdioksiidiks.
Idee on säilitada maksimaalne suhkrukogus ja hoida hingamisprotsess – suhkru muutumine süsinikdioksiidiks – miinimumis, kasutades kogu saadaolevat tärklist, millest moodustub suhkur. Õigel kuivatamisel saate tubaka, mis sisaldab vähe tärklist ja kuni 25 protsenti suhkrut, mis mängib puhaste maitsete kujunemisel põhirolli. Nüüd saab tubakat töödelda, segada ja pakendada. Seda saab juba suitsetada, kuid selle maitse teile tõenäoliselt ei meeldi. 
Virginia sortidest koostatud segudel on terav kootav maitse ja neil on kalduvus suitsemisel kuumeneda, kui neid mõnda aega ei laagerdata. Seetõttu laagerdavad enamik tootjaid tubakat enne müüki saatmist vähemalt kuus kuud. 
Selles etapis on meil kuivatatud ja segatud tubakas, mis on laagerdunud vastuvõetava aja. Miks me siis kavatseme selle laagerdamist jätkata? Tubakas on suuresti sarnane veiniga.
Nii tubakas kui ka vein on looduslikud orgaanilise päritoluga tooted, mis sisaldavad märkimisväärses koguses tanniini ja muid happeid. Veini maitse pehmeneb ja muutub ajaga keerukamaks, nagu ka tubaka maitse. Mõlemas tootes toimuvad kääritamisprotsessid. Põhja-Carolina ülikooli dr David Danehoweri sõnul on "flue cured" meetodil kuivatatud sigaretitubaka vastuvõetav laagerdumisaeg üks kuni viis aastat, kuid «piibu- ja sigaritubaka küpsemiseks kulub oluliselt rohkem aega».