Teie ostukorv on tühi.
Orlaia suureõieline "White Lace"
Suureõieline orlaia "White Lace" - Orlaya grandiflora.
Need taimed, mis vahel jäävad alla uutele, osutuvad sageli ammusteks ja headeks, kuid teenimatult unustusehõlma vajunud tuttavateks. See on juhtunud ka orlaiaga, mis on kõigis põllutaimede ja metsikult kasvavate taimede nimistutes, kuid veidral moel on kadunud lillekultuuride teatmikest. Ta on metsikult levinud Toskaana valgetes oliivipuusaludes, samuti kõikjal Lõuna- ja Kesk-Euroopa riikide kuivade muldadega soojadel nõlvakutel, levides kergesti isekülvist. Siiski on tema seemneid müügil väga harva, ning seepärast on teda peaaegu võimatu ise külvata. Taime üldine kõrgus on umbes 60-80 cm. Tal on sulgjad lehed, ning valged või heleroosad õied, mis on koondunud sarikõisikusse. Efektsed "mütsikesed" näevad välja peaaegu samasugused, kui suurel ammil, erinedes vaid suuremate välimiste õite poolest, mis meenutavad oma kujult ülesriputatud südamekesi.
Orlaia - suurepärane "täidis" lillepeenrasse, tema õievarred on aga suurejoonelised kimpudes. Mõõduka kliimaga tingimustes levivad seemned isekülvi teel ja idanevad sügisel.
Hollandi spetsialisti arvamuse kohaselt tulebki sügisel külvata. Noored taimed, moodustades juurmise leheroseti, talvituvad isegi Põhja-Euroopas, näiteks Hollandis, hästi.
Kevadel ajavad nad kiiresti välja kõrged võrsed ja hakkavad juba juunis õitsema. Õitsemise periood kestab kaks kuud, kuigi põõsad jäävad ka peale õitsemise lõppu dekoratiivseteks, kuna torkivate seemnetega sarikad on väga ilusad.
Orlaia areneb kõige paremini kuivadel liivastel või kohevatel savimuldadel. Kui mullas on liiga palju orgaanilist või mineraalväetist, kahjustab taime sageli porgandikärbes. Seoses sellega tuleb kasvukohta valida eriti hoolikalt. Siiski, kui suudetakse luua optimaalsed tingimused, rõõmustab orlaia teid mitmeid aastaid. Vegetatsiooniperiood V - X. Õitseb VI - IX. Annab seemneid VIII - IX.
Taim on saanud nimetuse vene akadeemiku Ivan Semenovitš Orlaia järgi, kes oli Nežini Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja. Tegelikult on suur orlaia aedades haruldus, vaatamata tema äärmiselt dekoratiivsele välimusele. Vaadake tema seemneid tähelepanelikult: nad on küllaltki suured (mitu korda tilli seemnetest suuremad), kaetud tihedalt karmide ogadega.
On arusaadav, et selliste seemnetega on suurtel firmadel ebamugav tegeleda. Neid võib leida vaid harva asjaarmastajatelt. Orlaia on hämmastav veel oma pika õitsemise poolest.
Juunist septembrini kasvavad uued ja uued õisikud, kattes juba õitsevaid õisikuid. Muide, seemnetega sarikad on samuti huvitavad, kuna nad on väga ebatavalise välimusega, ning neid võib edukalt kasutada talvekimpudes ja kompositsioonides, aranþeeringutes. Kevadise külvi korral jõuab orlaia suurepäraselt õitsema minna ja ka viljuda.
Need taimed, mis vahel jäävad alla uutele, osutuvad sageli ammusteks ja headeks, kuid teenimatult unustusehõlma vajunud tuttavateks. See on juhtunud ka orlaiaga, mis on kõigis põllutaimede ja metsikult kasvavate taimede nimistutes, kuid veidral moel on kadunud lillekultuuride teatmikest. Ta on metsikult levinud Toskaana valgetes oliivipuusaludes, samuti kõikjal Lõuna- ja Kesk-Euroopa riikide kuivade muldadega soojadel nõlvakutel, levides kergesti isekülvist. Siiski on tema seemneid müügil väga harva, ning seepärast on teda peaaegu võimatu ise külvata. Taime üldine kõrgus on umbes 60-80 cm. Tal on sulgjad lehed, ning valged või heleroosad õied, mis on koondunud sarikõisikusse. Efektsed "mütsikesed" näevad välja peaaegu samasugused, kui suurel ammil, erinedes vaid suuremate välimiste õite poolest, mis meenutavad oma kujult ülesriputatud südamekesi.
Orlaia - suurepärane "täidis" lillepeenrasse, tema õievarred on aga suurejoonelised kimpudes. Mõõduka kliimaga tingimustes levivad seemned isekülvi teel ja idanevad sügisel.
Hollandi spetsialisti arvamuse kohaselt tulebki sügisel külvata. Noored taimed, moodustades juurmise leheroseti, talvituvad isegi Põhja-Euroopas, näiteks Hollandis, hästi.
Kevadel ajavad nad kiiresti välja kõrged võrsed ja hakkavad juba juunis õitsema. Õitsemise periood kestab kaks kuud, kuigi põõsad jäävad ka peale õitsemise lõppu dekoratiivseteks, kuna torkivate seemnetega sarikad on väga ilusad.
Orlaia areneb kõige paremini kuivadel liivastel või kohevatel savimuldadel. Kui mullas on liiga palju orgaanilist või mineraalväetist, kahjustab taime sageli porgandikärbes. Seoses sellega tuleb kasvukohta valida eriti hoolikalt. Siiski, kui suudetakse luua optimaalsed tingimused, rõõmustab orlaia teid mitmeid aastaid. Vegetatsiooniperiood V - X. Õitseb VI - IX. Annab seemneid VIII - IX.
Taim on saanud nimetuse vene akadeemiku Ivan Semenovitš Orlaia järgi, kes oli Nežini Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja. Tegelikult on suur orlaia aedades haruldus, vaatamata tema äärmiselt dekoratiivsele välimusele. Vaadake tema seemneid tähelepanelikult: nad on küllaltki suured (mitu korda tilli seemnetest suuremad), kaetud tihedalt karmide ogadega.
On arusaadav, et selliste seemnetega on suurtel firmadel ebamugav tegeleda. Neid võib leida vaid harva asjaarmastajatelt. Orlaia on hämmastav veel oma pika õitsemise poolest.
Juunist septembrini kasvavad uued ja uued õisikud, kattes juba õitsevaid õisikuid. Muide, seemnetega sarikad on samuti huvitavad, kuna nad on väga ebatavalise välimusega, ning neid võib edukalt kasutada talvekimpudes ja kompositsioonides, aranþeeringutes. Kevadise külvi korral jõuab orlaia suurepäraselt õitsema minna ja ka viljuda.
Eng.: White Lace Flower. Suom.: Tähtikesäputki. Sven.: Blomsterkörve. Bot.syn.: Caucalis grandiflora, Daucus grandiflora.
