Teie ostukorv on tühi.
Porrulauk "Columbus" (Zwitserse Reuzen-suvine) /100 g/
Allium porrum L.
Suvine porrulauk ''Columbus'' (Zwitserse Reuzen).
Porru on aretatud kunagi Vahemeremaades kasvanud metsikust sibulast. Ta ongi sarnane hiiglaslikule sibulale, kuid maitselt ja aroomilt mahedam.
Eristatakse taliporrulauku (lühikeste ja jämedate vartega) ja suviporrulauku (peenemad ja pikemad varred.
Kuid mõlemal juhul kasutatakse toiduks vaid ebavarre alumist (valget ja õrna) osa: taliporrul seda kas keedetakse või aurutatakse (toorena on ta liiga puine),
aga suviporrut lisatakse õhukeste rõngastena salatitesse.
Sarnaselt söögisibulale ja küüslaugule on porrulauku kasvatatud juba egiptuse vaaraode ajast peale, hiljem kasutasid teda meelsasti ka vanad kreeklased ja roomlased.
On olemas usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et varasel keskajal oli ta meele järgi ka inglastele. Aga seejärel inglise allikates tema kohta andmed kaovad.
Ajaloolased arvavad, et 16.-18. sajandini polnud porru lihtsalt enam moes. Erinevalt aristokraatidest, kelle maitse ja toitumistavad ei pane kedagi imestama, tarvitas lihtrahvas ilmselt porrut ikka edasi.
Porru on üsna vähenõudlik, kasvab mistahes klimaatilistes tingimustes, aga ise on ta üsna toitev, olles vaese pere lõunatoiduks piisav.
Mitte asjata ei kanna ta nimetust „vaese inimese spargel“, mis muide iseloomustab rohkem inimeste snobismi kui porru maitseomadusi.
Porrulauk on harilikust söögisibulast ja šalottsibulast mahedam, seepärast kasutatakse teda sagedamini just niisugustes roogades, kus on vaja õrna sibula maitset ja aroomi.
Enamuses retseptides soovitatakse kasutada vaid alumist valget varreosa, see ei tähenda aga seda, et ülejäänud osa peaks minema viskama.
Mõningates kokaraamatutes soovitatakse suppides kasutada nii valget kui rohelist osa. Sel juhul tuleb roheline osa lõigata peenikeseks ja lisada otse või siis enne veidi hautada.
Porrulauku lisatakse suppidesse ja salatitesse.
Porru sobib kokku kõikide lihaliikidega, samuti sobib ta ka kala juurde. Temast saab teha täidist juurvilja ja seenepirukatele.
Porru sobib köögiviljasuppidesse ja -roogadesse, samuti garneeringuks lihatotudele. Kõige sobivam on teda umbes 10 minutit õlis blanšeerida.
Kui lõigata vars piki pooleks, saab lehekesed, millesse võib hakkliha sisse keerata. Kõikidel porruliikidel on iseloomulik ja kergesti äratuntav rafineeritud õrn maitse.
Porru sobib suurepäraselt pirukatesse, liha-ja köögiviljaküpsetistesse, õlis ja võis hautatult koos teiste köögiviljadega (nii iseseisva roana kui garneeringuks).
Porru on suurepärane suppides ja puljongis ja on õigusega teeninud välja tiitli „sibulasuppide kuningas“.
Porru on aretatud kunagi Vahemeremaades kasvanud metsikust sibulast. Ta ongi sarnane hiiglaslikule sibulale, kuid maitselt ja aroomilt mahedam.
Eristatakse taliporrulauku (lühikeste ja jämedate vartega) ja suviporrulauku (peenemad ja pikemad varred.
Kuid mõlemal juhul kasutatakse toiduks vaid ebavarre alumist (valget ja õrna) osa: taliporrul seda kas keedetakse või aurutatakse (toorena on ta liiga puine),
aga suviporrut lisatakse õhukeste rõngastena salatitesse.
Sarnaselt söögisibulale ja küüslaugule on porrulauku kasvatatud juba egiptuse vaaraode ajast peale, hiljem kasutasid teda meelsasti ka vanad kreeklased ja roomlased.
On olemas usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et varasel keskajal oli ta meele järgi ka inglastele. Aga seejärel inglise allikates tema kohta andmed kaovad.
Ajaloolased arvavad, et 16.-18. sajandini polnud porru lihtsalt enam moes. Erinevalt aristokraatidest, kelle maitse ja toitumistavad ei pane kedagi imestama, tarvitas lihtrahvas ilmselt porrut ikka edasi.
Porru on üsna vähenõudlik, kasvab mistahes klimaatilistes tingimustes, aga ise on ta üsna toitev, olles vaese pere lõunatoiduks piisav.
Mitte asjata ei kanna ta nimetust „vaese inimese spargel“, mis muide iseloomustab rohkem inimeste snobismi kui porru maitseomadusi.
Porrulauk on harilikust söögisibulast ja šalottsibulast mahedam, seepärast kasutatakse teda sagedamini just niisugustes roogades, kus on vaja õrna sibula maitset ja aroomi.
Enamuses retseptides soovitatakse kasutada vaid alumist valget varreosa, see ei tähenda aga seda, et ülejäänud osa peaks minema viskama.
Mõningates kokaraamatutes soovitatakse suppides kasutada nii valget kui rohelist osa. Sel juhul tuleb roheline osa lõigata peenikeseks ja lisada otse või siis enne veidi hautada.
Porrulauku lisatakse suppidesse ja salatitesse.
Porru sobib kokku kõikide lihaliikidega, samuti sobib ta ka kala juurde. Temast saab teha täidist juurvilja ja seenepirukatele.
Porru sobib köögiviljasuppidesse ja -roogadesse, samuti garneeringuks lihatotudele. Kõige sobivam on teda umbes 10 minutit õlis blanšeerida.
Kui lõigata vars piki pooleks, saab lehekesed, millesse võib hakkliha sisse keerata. Kõikidel porruliikidel on iseloomulik ja kergesti äratuntav rafineeritud õrn maitse.
Porru sobib suurepäraselt pirukatesse, liha-ja köögiviljaküpsetistesse, õlis ja võis hautatult koos teiste köögiviljadega (nii iseseisva roana kui garneeringuks).
Porru on suurepärane suppides ja puljongis ja on õigusega teeninud välja tiitli „sibulasuppide kuningas“.
Eng.: Garden Leek. Suom.: Purjosipuli. Sven.: Purjolök.
