Teie ostukorv on tühi.
Lillhernes rippuv "Royal White"
Lillhernes lõhnav ''White''.
Suurepärane liblikõieline suvelill, sort kõrgusega kuni 2,0 m, vajab toestust. Suured valged lõhnavad õied läbimõõduga 2-5 cm, õitsemine juunist külmadeni.
Agrotehnika: võib kasvatada praktiliselt kõikjal, tuleb vaid õigesti valida sort, ning võimalused istikute kasvatamiseks.
Pidage silmas, et lillhernes kasvab kõige paremini avatud, päikeselises, tuulevaikses kasvukohas, sügavalt haritud, viljakal, neutraalse happesusega muldadel. Talub kerget varju, kuid reageerib tugevalt järskudele temperatuuri kõikumistele öösel ja päeval, mille tagajärjel õied ja pungad langevad maha. Väetatakse kaks-kolm korda hooaja jooksul vedela orgaanilise väetisega, ja kuumal, kuival ajal, kastetakse regulaarselt.
Eestis kasvatatakse lillhernest istikutest, milleks külvatakse seemned märtsi keskel siseruumis, neid eelnevalt öö läbi leotades kuumas vees (+60+80°C). Paisunud seemned külvatakse 2-3 kaupa turbapottidesse, mis on täidetud mullaseguga, mis koosneb kamaramullast, turbast ja liivast (2:1:0,5). Tõusmed ilmuvad 4-7 päeva pärast. Kahe-kolme pärislehe faasis näpistatakse taime latv tagasi, mille tulemusena tekib rohkem külgvõrseid, ning taim õitseb rikkalikult. Istikud taluvad öökülma kuni -5°C. Alalisele kasvukohale istutatakse mai keskel vahedega 20-25 cm. Kõrgetele sortidele on kindlasti vajalikud toed. Istutusauku ei tohi lisada värsket orgaanilist väetist (sõnnikut), kuna taimed võivad hukkuda seenhaiguste tagajärjel
KASVATAMINE.
Keskvööndis valmivad lillherne seemned septembri algul. Seemnete valmimine pidurdab õitsemist, seepärast on soovitav jätta spetsiaalselt 1-2 taime seemnekasvatuseks. Seemned on küllalt suured, tugeva kestaga. Enne mahapanekut tuleks neid leotada soojas (+60°C) vees ja lasta idaneda niiskes keskkonnas.
Võib ka veidi koort vigastada, et idaneks kiiremini. Kuna õitsemine algab 2-3 kuud peale idanemist, siis pange seemned kasvama turbapottidesse märtsi lõpul-aprilli algul, igasse potti 2-3 seemet. Paremaks hargnemiseks tuleks noortel taimedel 3 lehe pealt latv tagasi näpistada. Ettekasvatusperiood kestab umbes 40 päeva. Avamaale võib istutada juba mai I dekaadil, jättes taimede vaheks 20-25 cm.
Lillherne juurestik on tundlik ja kasv algab uuesti alles 2 nädala pärast ümberistutamisel, seepärast on soovitav istutada mullapalliga. Idandatud seemned võib külvata otse avamaale mai algul, sel juhul algab õitsemine 2 nädalat hiljem. Ilusamate õisikute saamiseks jätke igale taimele 1-2 tugevamat vart, ülejäänud eemaldage. Regulaarselt näpistage ära külgvõrsed ja osa köitraage, et taim ei raiskaks asjatult toitaineid.
Väetatakse 2 korda: esimene kasvu algul orgaanilis-mineraalväetistega, teine õite moodustumisel fosfor-kaaliumväetistega.
Suurepärane liblikõieline suvelill, sort kõrgusega kuni 2,0 m, vajab toestust. Suured valged lõhnavad õied läbimõõduga 2-5 cm, õitsemine juunist külmadeni.
Agrotehnika: võib kasvatada praktiliselt kõikjal, tuleb vaid õigesti valida sort, ning võimalused istikute kasvatamiseks.
Pidage silmas, et lillhernes kasvab kõige paremini avatud, päikeselises, tuulevaikses kasvukohas, sügavalt haritud, viljakal, neutraalse happesusega muldadel. Talub kerget varju, kuid reageerib tugevalt järskudele temperatuuri kõikumistele öösel ja päeval, mille tagajärjel õied ja pungad langevad maha. Väetatakse kaks-kolm korda hooaja jooksul vedela orgaanilise väetisega, ja kuumal, kuival ajal, kastetakse regulaarselt.
Eestis kasvatatakse lillhernest istikutest, milleks külvatakse seemned märtsi keskel siseruumis, neid eelnevalt öö läbi leotades kuumas vees (+60+80°C). Paisunud seemned külvatakse 2-3 kaupa turbapottidesse, mis on täidetud mullaseguga, mis koosneb kamaramullast, turbast ja liivast (2:1:0,5). Tõusmed ilmuvad 4-7 päeva pärast. Kahe-kolme pärislehe faasis näpistatakse taime latv tagasi, mille tulemusena tekib rohkem külgvõrseid, ning taim õitseb rikkalikult. Istikud taluvad öökülma kuni -5°C. Alalisele kasvukohale istutatakse mai keskel vahedega 20-25 cm. Kõrgetele sortidele on kindlasti vajalikud toed. Istutusauku ei tohi lisada värsket orgaanilist väetist (sõnnikut), kuna taimed võivad hukkuda seenhaiguste tagajärjel
KASVATAMINE.
Keskvööndis valmivad lillherne seemned septembri algul. Seemnete valmimine pidurdab õitsemist, seepärast on soovitav jätta spetsiaalselt 1-2 taime seemnekasvatuseks. Seemned on küllalt suured, tugeva kestaga. Enne mahapanekut tuleks neid leotada soojas (+60°C) vees ja lasta idaneda niiskes keskkonnas.
Võib ka veidi koort vigastada, et idaneks kiiremini. Kuna õitsemine algab 2-3 kuud peale idanemist, siis pange seemned kasvama turbapottidesse märtsi lõpul-aprilli algul, igasse potti 2-3 seemet. Paremaks hargnemiseks tuleks noortel taimedel 3 lehe pealt latv tagasi näpistada. Ettekasvatusperiood kestab umbes 40 päeva. Avamaale võib istutada juba mai I dekaadil, jättes taimede vaheks 20-25 cm.
Lillherne juurestik on tundlik ja kasv algab uuesti alles 2 nädala pärast ümberistutamisel, seepärast on soovitav istutada mullapalliga. Idandatud seemned võib külvata otse avamaale mai algul, sel juhul algab õitsemine 2 nädalat hiljem. Ilusamate õisikute saamiseks jätke igale taimele 1-2 tugevamat vart, ülejäänud eemaldage. Regulaarselt näpistage ära külgvõrsed ja osa köitraage, et taim ei raiskaks asjatult toitaineid.
Väetatakse 2 korda: esimene kasvu algul orgaanilis-mineraalväetistega, teine õite moodustumisel fosfor-kaaliumväetistega.
.jpg)
Eng.: Sweet pea, sweetpea. Suom.: Tuoksuherne, hajuherne. Sven.: Luktärt.
"Lõhnav ja väga veetlev" – nii võib tõlkida kreeka keelest lõhnava lillherne botaanilist nimetust. See on üheaastane kuni 200 cm pikkuste ronivate vartega taim. Suve jooksul on ta suuteline andma rekordilise hulga õisi. Seepärast hinnatakse teda lõikelillena. Lõigata on soovitav teda juba seetõttu, et see stimuleerib veel suurema hulga õiepungade teket. Õitseb juunist külmadeni.
Lillhernes on väga valgustarmastav ja külmakindel, talub ka lühiajalisi külmi kuni -5°C. Meelsamini kasvab ta päikeselisel, tuulte eest varjatud kohas, kergel ja viljakal pinnasel, mis pole saanud värsket orgaanilist väetist. Ärge väetage lillhernest lämmastikväetistega üle ! See stimuleerib ainult lehestiku kasvu. Kastke harva, aga rikkalikult. Niiskuse puudusel langevad õiepungad maha, õied jäävad väikeseks ja närbuvad ruttu. Sobivaim väetamise norm on kord 10 päeva tagant. Varred tuleks tugedele juhtida võimalikult varakult, muidu võivad nad edaspidi kergesti murduda. Toed võivad olla mitmesuguse kujuga, kuid sagedamini kasvatatakse lillhernest spaleeris või püramiidil.
