Mungalill suur (ökoseemned)

Roniv mungalill "värvide segu" BIO.
Ökoloogilised seemned.
Mungalill eelistab hea drenaažiga, korralikult väetatud ja mõõdukalt niiskeid muldi. Taimed ei talu värsket sõnnikut, lupja ja liigniiskust, kuid niiskusepuudusel mullas kasvab halvasti ja ei õitse peaaegu üldse. Tugevalt väetatud mullas väheneb õite arv ja lehed hakkavad võimsalt kasvama. Mungalill armastab valgust ja soojust, talub halvasti ümberistutamist. Parimaks kasvukohaks on päikeseline kasvukoht ja mõõdukalt viljakas muld. Poolvarjus arenevad suured lehed.
Mungalille paljundatakse seemnetega. Varajasemaks õitsemiseks külvatakse seemned 2-3 kaupa pottidesse mai alguses, ning asetatakse lavasse või kile alla. Kasti külvata ei soovitata, sest ta talub ümberistutamist halvemini, kui enamik teisi lilli. Peale öökülmade möödumist istutatakse taimed avamaale. Soojade ilmade saabudes võib seemned külvata ka otse kasvukohale. Hooldus seisneb regulaarses kastmises ja väetamises kuni õitsemise alguseni. Madalakasvulised mungalilled sobivad hästi bordüüridesse ja teerajakeste ääristamiseks. Pikavõrselised mungalilled sobivad hästi rõdude, lehtlate ja teiste vertikaalpindade haljastamiseks. Kasvatades neid murus tuleb kindlasti õigeaegselt paigaldada toed.

* Vähesed teavad, et mungalillel on suurepärased raviomadused.
Oma kodumaal Lõuna-Ameerikas kasutatakse teda peaaegu saja haiguse vastu, suure austusega kasutatakse teda ka euroopa meditsiinis. Kõik mungalille maapealsed osad on äärmiselt C-vitamiinirikkad. C-vitamiini sisaldus värsketes mungalille lehtedes küündib kuni 450 mg%-ni, taime vartes aga kuni 100-150 mg% (võrdluseks: mustsõstra marjad ja paprika sisaldavad umbes sama palju, salatilehed aga 10 korda vähem). Mungalill on ka karotiinirikas, sisaldab palju joodi, kaaliumi, fosforit. Mungalill mõjub hävitavalt haigustekitavatele mikroobidele, parandab ainevahetusprotsesse, stimuleerib organismi kaitsejõude. Ravieesmärgil kasutatakse kõiki taimeosi.
Mungalille lehed on tugeva skorbuudivastase toimega. Neid tarvitatakse gripi puhul külmetusvastase vahendina, kopsu- ja ülemiste hingamisteede haiguste korral, krooniliste bronhiitide korral, kuna sisaldab taimseid antibiootikume.
Ta on kasulik ainevahetushäirete korral, neerukivide ja sapikivide korral, lümfisõlmede põletikuliste haiguste korral. Teda kasutatakse üleminekuvaevuste korral nii meestel kui naistel. Kuivatatud lehed ja õied alandavad depressiooni, masendust ja ärrituvust. Vesitõmmise valmistamiseks võetakse 1 sl peenestatud lehti, kallatakse üle 1klaasi keeva veega, lastakse seista 30 minutit ja kurnatakse. Tarvitatakse 0,3 klaasitäit 3 korda päevas.
Lääne-Euroopa riikides kasutatakse laialdaselt veinitõmmist mungalille lehtedest. Selleks täidetakse liitrine nõu ääreni värskete mungalille lehtedega, kallatakse üle valge kuiva veiniga, suletakse kaanega ning hoitakse pimedas kohas toatemperatuuril 2 nädalat, seejärel kurnatakse. Tarvitatakse 1tl kolm korda päevas enne sööki organismi nõrkuse korral.
Neeru- ja kuseteedehaiguste korral, samuti neerukivide korral kasutatakse kogu taimest valmistatud tõmmist. Selleks võetakse 1sl lehti, pungi ja seemneid, kallatakse üle 0,5l keeva veega, asetatakse veevanni 15 minutiks, lastakse 45 minutit seista ja kurnatakse. Kasutatakse pool klaasi kolm korda päevas. Kroonilise bronhiidi korral kasutatakse mungalille mahla 1sl kolm korda päevas. Samal eesmärgil kasutatakse kogu taimest valmistatud piiritusetõmmist. Selle valmistamiseks võetakse 1,5sl peenestatud lehtede, pungade ja seemnete segu, kallatakse üle 1klaasi viinaga, lastakse seista pimedas ruumis 14 päeva aegajalt loksutades, ning tarvitatakse 25 tilka 3 korda päevas.
Mungalille õitest valmistatud tõmmist kasutatakse aga põhiliselt südame-veresoonkonnahaiguste raviks. Mungalille kasutatakse laialdaselt stomatiidi ravis. Tõmmise valmistamiseks võetakse 1 sl lehti ja õisi, kallatakse üle 1 klaasitäie keeva veega, lastakse seista umbes 30 minutit ja kurnatakse. Tõmmisele lisatakse 1sl mett ja loputatakse saadud seguga suud. Sama seguga kuristatakse kurku angiini korral. Mungalille lehtedest valmistatud mahla kasutatakse välispidiselt sügeluste korral, samuti juuste väljalangemise vastase vahendina.
Juuste väljalangemise vastu aitab hästi ka lehtede ja seemnete tõmmis, samuti piiritusetõmmis mungalille ja kõrvenõgese lehtedest. Peale kõrge dekoratiivsuse, ravimväärtuse ja kõrgete maitseomaduste on tal veel üks väärtuslik omadus - mungalill tervendab mulda seenhaigustest. Kulinaarias aga on see taim asendamatu. Toiduks tarvitatakse värskeid lehti, tugevaid õiepungi ja tooreid seemneid.
Mungalille kasutatakse laialdaselt vitamiinisalatite valmistamiseks ja vitamiinijookide valmistamiseks. Värsked lehed, kõvad õiepungad ning toored rohelised seemned on meeldiva terava maitsega, ja neid kasutatakse maitselisandina salatites, liha- ja keeduroogades. Õiepungi ja rohelisi seemneid marineeritakse tilli ja äädikaga.
Mungalille kroonlehed, tambituna küüslauguga, vähese soola ja majoneesi lisamisega võib kasutada originaalse kattena võileibadele.
Kerge aroomiga erk-kollaseid õisi lisatakse köögiviljaassortiidesse, vormiroogadesse või teistesse külmadesse roogadesse. Kuivatatud õisi lisatakse koduveinidesse, nendest valmistatakse aromaatset teed.
Ja lõpuks, kuivatatud, puhastatud ja jahvatatud mungalille seemned omavad piprast maitset, ning kasutatakse maitseainena kõige erinevamate roogade maitsestamisel.

Eng.: Climbing nasturtium. Suom.: Isoköynnöskrassi. Sven.: Slingerkrasse.