Põisrohi varretu
Varretu põisrohi - Silene acaulis (L.) Jacq. = Silene bryoides Jord. (ssp.) = Silene exscapa All. (ssp.).
Levinud kõikjal Põhjapoolkera arktilises tsoonis.
Mitmeaastane taim, moodustades tihedad, kompaktsed mättad kõrgusega kuni 5 cm. Kattuvad suvel rikkalikult roosade, kuni 2 cm läbimõõduga õitega. Lehed kitsad, väikesed.
Õitseb juunis- augustis, kutuurtaimena mitte alati rikkalikult. Omab mitmeid teisendeid ja sorte. Taim talub külma kuni -40°C, kuid kevadise päikese eest on soovitatav varjutada.
Kerge seemnetega paljundada, õitsevad teisest kasvuaastast. Seemikud on vähenõudlikud, kuid vajavad mõõdukat, ühtlast kastmist, ning head valgust.
Vegetatiivselt paljundatakse põõsa jagamise teel ja pistikutega. Õige istutuse korral kasvab ühel kasvukohal mitmeid aastaid. Istutatakse hea drenaaþiga, päikeselisesse, kuid keskpäevaste kiirte eest kaitstud kasvukohta.
Taim ei armasta ülekuumenemist. Muld peab olema kobe, kergelt happeline, liiva ja räbu lisandiga. Terve põõsana ümberistutamist ei talu, kuna tal on roodjas juur. Niiskust armastav, kuid hukkub, kui mullapinnal on seisev vesi. Vee äravooluks multšitakse taimi peene killustikuga vähemalt 3 cm paksuselt.
Kasvukoht: eelistab päikeselisi kohti, varjulistes kohtades kaotavad dekoratiivsuse, õitsevad halvasti, varred venivad välja.
Muld: vajab nõrgalt happelist, hea drenaažiga mulda.
Hooldus: minimaalne kastmine. Padjandilised vanad taimed hõrenevad keskelt, seepärast tuleb peale õitsemist, mais, juunis, neid oluliselt kärpida, et nad järgmiseks aastaks moodustaksid taas neile omase padjandi.
Paljundamine: seemnete külviga märtsis- aprillis (1,0 g = 2100 seemet).
Võib paljundada ka põõsa jagamise teel kevadel, kohe, kui taim hakkab kasvama.
Kaaslased: sobivad hästi siniste emajuurtega, kellukestega, kannikestega.
Levinud kõikjal Põhjapoolkera arktilises tsoonis.
Mitmeaastane taim, moodustades tihedad, kompaktsed mättad kõrgusega kuni 5 cm. Kattuvad suvel rikkalikult roosade, kuni 2 cm läbimõõduga õitega. Lehed kitsad, väikesed.
Õitseb juunis- augustis, kutuurtaimena mitte alati rikkalikult. Omab mitmeid teisendeid ja sorte. Taim talub külma kuni -40°C, kuid kevadise päikese eest on soovitatav varjutada.
Kerge seemnetega paljundada, õitsevad teisest kasvuaastast. Seemikud on vähenõudlikud, kuid vajavad mõõdukat, ühtlast kastmist, ning head valgust.
Vegetatiivselt paljundatakse põõsa jagamise teel ja pistikutega. Õige istutuse korral kasvab ühel kasvukohal mitmeid aastaid. Istutatakse hea drenaaþiga, päikeselisesse, kuid keskpäevaste kiirte eest kaitstud kasvukohta.
Taim ei armasta ülekuumenemist. Muld peab olema kobe, kergelt happeline, liiva ja räbu lisandiga. Terve põõsana ümberistutamist ei talu, kuna tal on roodjas juur. Niiskust armastav, kuid hukkub, kui mullapinnal on seisev vesi. Vee äravooluks multšitakse taimi peene killustikuga vähemalt 3 cm paksuselt.
Kasvukoht: eelistab päikeselisi kohti, varjulistes kohtades kaotavad dekoratiivsuse, õitsevad halvasti, varred venivad välja.
Muld: vajab nõrgalt happelist, hea drenaažiga mulda.
Hooldus: minimaalne kastmine. Padjandilised vanad taimed hõrenevad keskelt, seepärast tuleb peale õitsemist, mais, juunis, neid oluliselt kärpida, et nad järgmiseks aastaks moodustaksid taas neile omase padjandi.
Paljundamine: seemnete külviga märtsis- aprillis (1,0 g = 2100 seemet).
Võib paljundada ka põõsa jagamise teel kevadel, kohe, kui taim hakkab kasvama.
Kaaslased: sobivad hästi siniste emajuurtega, kellukestega, kannikestega.
Eng.: Moss campion. Suom.: Tunturikohokki. Sven.: Fjällglim. Bot. syn.: Cucubalus acaulis L., Silene bryoides Jord. (ssp.), Silene exscapa All. (ssp.).