Arbuus "Ultraranny"

* Arbuus.
Üheaastane rohttaim kõrvitsaliste sugukonnast. Juur on püstine, ulatudes kuni 1m sügavuseni ning omades paljusid lisajuuri. Peajuurest hargneb 15 ja rohkemgi külgjuurt, mis omakorda hargnevad peenemateks juurteks. 15-30 cm sügavuses künnikihis moodustub võimas juuresüsteem, mis võtab enda alla 7-10 m3 mulda.
Arbuusi juuresüsteemi eripäraks on suur imamisvõime, mis on võimeline kasutama niiskust isegi mulla 6%-lise niiskuse korral, ning isegi Karakumi kuivast liivast saab ta niiskust kätte.
Arbuusi idandite imamisjõud küündib 10 atmosfäärini. Sellega saab seletada taimede põuakindlust, samuti võimet hästi kasvada ka toitainevaestel liivastel muldadel.
Arbuusi väädid on roomavad, pikad, ulatudes mõnedel aastatel viie ja enama meetrini, väga harunevad, moodustavad teise rinde võrseid, mis omakorda harunevad. Väädid, eriti noored, on kaetud karvakestega, mis kaitsevad taime ülekuumenemise eest. Vegetatiivne mass kasvab alguses väga aeglaselt, sel perioodil kasvab intensiivselt juur
esüsteem. 20-30 päeva peale tõusmete ilmumist hakkab taim soodsate ilmastikutingimuste juures kiiresti kasvama, moodustuvad väädid, algab õitsemine. Ühe taime kõikide võrsete kasv kokku on ühes ööpäevas kuni 2 meetrit.
Arbuus on ühekojaline taim lahksuguliste õitega. Olenevalt sordist on arbuusiseemned erineva kuju värvi ja suurusega.
Mulla ettevalmistus.
Kõdu liivasegune või liivamuld on arbuusile väga hea. Arbuusidel, mis kasvavad rasketel muldadel, on kalduvus kuju ja suhkrusisalduse erisustele. Haiguste vältimiseks ei soovitata arbuuse kasvatada aastast-aastasse ühel ja samal kasvukohal. Istutuspeenrad peavad olema valmistatud nii, et nad kindlustaksid viljadele kindla asendi.
Väetamine.
Väetamisvajadus tuleb kindlaks määrata mullaproovidega, pH võib olla vahemikus 5,0-8,0. Jälgimised on näidanud, et arbuus kasutab palju lämmastikku, kaaliumi, kaltsiumi ja fosforit. Üldine norm on 330 kg 10-10-20 väetist hektari kohta, see on sobiv kogus enamikele muldadele. Hektari kohta soovitatakse anda 35-45 kg lämmastikku 30 cm kaugusele taime igast küljest, vältimaks külgvõsude kasvu.
Külv ja istutus.
Arbuuside kasvatamisel on hästi tuntud istikutevaba meetod. 3-4 seemet külvatakse 3-4cm sügavusele kuhilasse. Seemned külvatakse peale öökülmaohu möödumist. Kuhilatevaheline kaugus 1,5m, ridadevaheline kaugus 3m.
Noorte taimede istutus - teine hea, tuntud meetod arbuuside kasvatamisel. Seemned külvatakse istikupotti kasvuhoonesse või sooja peenrasse. Istutatakse siis, kui öökülmaoht on möödas. Istutusaeg on kuni esimese pärislehe ilmumiseni.
Multšimine.
Kui muld katta plastikmultšiga, soojeneb muld kiiremini. Soe muld on aga arbuusile sobivam. Kui kasutatakse plastikmultši, saadakse väga kvaliteetne peenar. Asetage kile peenrale ja raputage servad mullaga üle. Kõik küljed peavad olema kaetud, et tuul ei rebiks kilet ära. Kilesse tuleb teha avad seemnete külviks või taimede istutuseks. Eelistatud on must kile, kuna tema all ei kasva umbrohud. Muld hoiab niiskust ja toitaineid ja hoiab ära leostumist.
Põimumise ärahoidmine.
Arbuuside kasvatamisel ei ole lõikamine kohustuslik. Kui on piisavalt niiskust, kindlustatud korralik tolmlemine, arenevad arbuusid hästi.
Tolmlemine.
Meessoost ja naissoost õied on ühel taimel erinevad. Mesilased ja teised putukad tolmeldavad õisi, kindlustades sellega viljade hea arengu. Kommertspõllu läheduses peaks aga olema mesitaru, normaalsetes tingimustes suudab üks mesitaru tolmeldada 1ha arbuuse.
Kastmine.
Niisutust tuleb teostada kogu varajase kasvu perioodil, et kindlustada korralik taimekasv ja rikkalik õitsemine. Peale seda, kui viljad on saavutanud vajaliku suuruse, tuleb kastmist valmimisperioodiks vähendada. Suhkrute sisaldus on tavaliselt kõrgem ja aroom parem, kui viljade valmimisajal pole niiskustase liig kõrge. Arbuusil on sügav juuresüsteem.
Võitlus kahjuritega.
Kurgimardikad ja melonitäid on arbuusi kõige ohtlikumad vaenlased. Soovitatakse jälgida külvi- ja istutusjuhendeid, kurgimardikate vastu kasutada insektitsiide.
Võitlus haigustega.
Antraknoos, peronosporoos, fusarioos - haigused, mis kahjustavad arbuuse. Antraknoosi ja peronosporoosi hoitakse kontrolli all fungitsiididega piserdamisel, fusarioosi ei saa kontrollida keemiliste fungitsiidide abil, selleks tuleb vaida sellele haigusele vastupidavaid sorte.
Võitlus umbrohtudega.
Umbrohtudega võitlus omab olulist tähtsust kõrgekvaliteediliste arbuuside saamisel. Suhkrute sisaldus võib olla oluliselt madalam, kui umbrohud varjutavad arbuuse ja konkureerivad nendega. Must kile aitab võitluses umbrohtudega varajases kasvustaadiumis. Seal, kus kilet pole, tuleb ridadevahelises harimises kasutada herbitsiide.
Koristus.
Korjaja peab olema teadlik sortidest, ning oskama vahet teha küpsusastmel. Kuivanud köitraod ja sabake, millega vili kinnitub varrele, ei näita veel vilja valmimist. Parim näitaja on arbuusi ühtlane värvus, ka seal, kus nad puutuvad maaga kokku. Arbuusid peavad olema läikivad. Ei tohi jätta arbuuse päikese kätte või sinna, kus nad võivad saada päikesepõletuse. Arbuusid tuleb korjata hoolikalt käsitsi, nad võivad puruneda. Transportimise soovitatakse mitte teha liiga suurt kuhja, kuna alumised arbuusid võivad puruneda.