Marjad on õrnad, värskendava maitsega, erk-kollased, ümarad, kaaluvad 2,0-4,5 g.
Mitmeaastane, varajane, 1,5-1,7 m kõrgune põõsas roosõieliste sugukonnast, nii üheaastaste kui kaheaastaste maapealsete võrsetega, mitmeaastase risoomiga ja külgjuuretega. Vili – koguvili (sageli kutsutakse marjaks). Vaarikas õitseb kohe peale kevadiste öökülmade möödumist. Viljad valmivad kuu peale õitsemise algust 30 päeva jooksul.
Valguselembene taim, eelistab viljakaid, tuulte eest kaitstud kohti, mõõdukalt niisket mulda (ei talu soostunud alasid), kus põhjavesi on rohkem kui 1,5 m sügavusel.
Agrotehnika.
Seemneid stratifitseeritakse enne külvi niiskes liivas, temperatuuril +2ºС 3-4 kuud, aeg-ajal substraati niisutatakse.
Kevadel külvatakse seemned koos liivaga kas peenrale või külvikasti 0,5 cm sügavusele. Substraadiks sobib kookose turba ja hästi väetatud aiamulla segu (1:1). Tõusmed ilmuvad ebaühtlaselt.
Seemikud pikeeritakse 2-pärislehe faasis alalisele kasvukohale. Noori taimi väetatakse kompleksväetistega 5-6 korda suve jooksul. Talveks katta taimed või siis jälgida, et nende kasvukohal oleks piisav lumikate. Viljakandvus algab teisel aastal.
* Seemnest kasvatatud taimed haigestuvad vähem.
Seemned vajavad külvieelselt skarifitseerimist - mehhaaniliselt vigastatakse seemnekesta (näiteks liivapaberi vahel ettevaatlikult hõõrudes) ja stratifitseerimist. Seemneid leotatakse 3-5 päeva toatemperatuuriga vees, seejärel segatakse või kihitatakse niiske liivaga ja hoitakse sellisel kujul 1,5-2 kuud külmikus temp. +2+4°C.
Külvamine märts-aprill, taimed kasvukohale augustis ja saak edaspidi august-oktoober. Hiljem seemned idanevad siis +18+20°C juures.
Eng.: Yellow Raspberry. Suom.: Keltainen vadelmat. Sven.: Gula hallon.
Vaarikas: raviks kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja juuri.
Vaarika viljadest on leitud orgaanilisi happeid, alkoholi, antotsüaan tsüaniini, puriine, vitamiine, foolhapet, sitosteriini, katehhiine, kumariine, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi, dekstroosi, pektiini, raua, kaaliumi ja vase sooli.
Lehtedes – karotiin, vitamiinid, alkaloidid, flavonoidid, kumariinid, fenoolglükosiidid, fenoolhapped, laktoonid, parkained.
Seemned sisaldavad õli.
Meditsiinipraktikas kasutatakse kuivatatud vaarikaid külmetushaiguste korral kui higistama ajavat vahendit ja kui kerget diureetikumi.
Vaarika lehed on kootava, põletikuvastase, antitoksilise, verdpeatava toimega. Lehtede keedust või tõmmist soovitatakse kõhulahtisuse, koliidi, enterokoliidi, mao- ja hemorroididest põhjustatud verejooksu, bronhiidi, pneumoonia korral, aga samuti löövete, akne puhul, angiini korral loputatakse sellega kõri.
Juurte keedust kasutatakse malaaria korral ja hemorroidide puhul verejooksu peatamiseks.
Vaarika viljad tõstavad isu, normaliseerivad seedetrakti tegevust, mõjuvad palavikku alandavalt, higistama ajavalt ja peatavad verejooksu.
Seoses sellega et vaarikates on suur hulk puriini, ei tasu vaarikaid tarbida podagra ja nefriidi haigetel.
Vaarika viljad kuuluvad paljude ravisegude koostisesse.
* Niisiis kasutatakse vaarikat aniisiseemnetega, paiselehe lehtedega, pärnaõitega võetuna kõiki võrdsetes kogustes (igat 2 spl). Seda segu võetakse 1 tl 1 klaasi keeva vee kohta, keedetakse nagu teed ja tarvitatakse 3-4 klaasi päevas köha korral.
• 4 tl kuivi vaarika lehti või vilju 2 klaasi keeva vee kohta, lasta 2-3 tundi suletud nõus tõmbuda, kurnata.
Võtta sisse soojalt ½ klaasitäit 4 korda päevas külmetushaiguste korral.
• 50 g vaarika juuri 0,5 l vee kohta, keeta nõrgal tulel 15-20 minutit, lasta 1 tund tõmbuda, kurnata.
Võtta sisse ¼ klaasi 4-6 korda päevas bronhiaalastma, bronhiidi ja nõgestõve korral.