Emajuur kollane

KOLLANE EMAJUUR - Gentiana lutea L. (kreeka keelsest taimenimest "gentiane" - illiiria tsaari Genti nime järgi), massiivne taim kõrgusega kuni 1,5 meetrit, laiade sinakashallide lehtedega ja kollaste õitega, mis on koondunud varrele mitmekorruseliste männastena. Taim on väga vastupidav kultuuris, mulla suhtes vähenõudlik, kuid armastab päikest.
Kohaeelistus: sõltuvalt looduslikust asukohast arenevad emajuured kultuuris paremini päikeses või varjus. Alpiaed ei ole sugugi talle kõige parem koht, sest kivine muld kuivab tavaliselt liiga kiiresti. Seepärast pole talle kõige sobivam lõunapoolne päikeseline koht, vaid pigem lääne külg, kus muld ei kuumene nii tugevasti.
Saksa aednik Jürgen Peters soovitab kevadel ja sügisel õitsevaid taimi mitte istutada keskpäeva lõõmava päikese kätte ja kuiva mulda, kus tavaliselt paikneb aias kiviktaimla. Ideaalne koht- poolvari, vajab kobedat, toitainerikast, niisket mulda.
Paljundatakse: põõsa jagamise, pistikute ja seemnetega.
Harvad taimed, kasvab metsikult Ukrainas - liigniiskuses Karpaatides.
Ravim toorainena kasutatakse emajuure juuri - Radices Gentianae. Juuri varutakse sügisel. Juured laotakse kuhja, kus nad käärivad, selle käigus võimenduvad lõhn ja kibe maitse. Kuivatatakse temperatuuril +50+60°C. Sisaldab mõruaineid: gentsiopikriini, amarogentsiini, alkaloidi gentsianiin.
Kasutatakse tummina, ravimteena kibeda nastoika koostises vahendina, mis tugevdab ja parandab seedimist ja toidu omastamist, samuti söögiisu kaotuse, dispepsia ja ahaalia korral.

* Selle taimega on seotud järgmine legend:
"Elasid ühes külas kaks õde. Vanem õde oli piltilus naine - mustad kulmud, näost nagu ladvaõun, töödes kiire, jutus terav. Kõik armastasid teda, ning peig oli tal silmapaistev, töökas ja sõbralik. Kõik kulges neil üksmeeles ja hästi: lehm andis kõige rohkem piima, kõrvitsad olid aiamaal tare suurused. Noorem õde kadestas vanemat, öösiti ei saanud magada, mõtles kogu aeg, kuidas panna vanem õde kannatama, et puna tema näost kaoks, et mure teeks tema kaunid juuksed halliks.
Ja välja mõtles: läks hommikul jõe kaldale, kus seisis vaiakese küljes väike paadike, mis kuulus ta õepojale, ning lõhkus paadi põhja augu. Kuid saanud oma emalt päranduseks headuse, päästis see poisi - sel päeval otsustas poiss sõidutada paadiga oma nõbu. See haaras rõõmuga aeru ja hüppas paati. Kuulis kadestaja laste karjeid, ning rõõmustas, kuid saades teada, et vihatud õepoja asemel hukkus ta oma poeg, kolletus ta murest. Õnnetu ema kisendas, lõi vastu maad ja muutus lilleks, mis määras igaveseks säilitama endas oma kibedust..."

Eng.: Great yellow gentian. Suom.: Keltakatkero. Sven.: Gullgentiana.