Teie ostukorv on tühi.
Kopsurohi harilik
Uus
Harilik kopsurohi - Pulmonaria officinalis L.
Mitmeaastane rohttaim kõrgusega 10-30 cm, musta, haruneva risoomiga. Varred nõrgad, tipust karvased, näärmetega. Lehed paiknevad järjestikuliselt, juurelähedased munajas- südajad, pikkadel leheroodudel, arenevad peale õitsemist; varrelehed piklikud, umbes 16 cm pikkused. Õied paarides. Õiekroon värtnakujuline, viie kroonlehega, mis on alguses punased, hiljem lillad, läbimõõt kuni 1,5 cm.
Kasvab kõikjal Lääne-Euroopast Siberini, huumusrikaste muldadega lehtmetsades.
Hakkab õitsema mai alguses ja õitseb 25-30 päeva. Talvekindel kuni -35 °C. Kultuuris alates 16-ndast sajandist.
Kasvukoht: pool- või täisvari, jahedam koht. Taim ei talu kuumust, küllaltki niiskustarmastav. Muld: eelistab liivsavi või saviliivmuldi, leeliselisi või nõrgalt happelisi, kohevaid, kõrge huumusesisaldusega muldi.
Hooldus: kuiva ilmaga kastke, regulaarselt viige mulda kõdu. Pealtväetage suve keskel üks kord, uute lehtede intensiivse kasvu ajal, ning seda täismineraalväetiste lahusega (15-20 g 10 l veele), arvestades selle kogus 1m2-le. Talveks on soovitatav multšida turbaga.
Paljundamine: põõsa jagamise teel ja seemnetega. Pehmet kopsurohtu on eriti hea paljundada värskeltkorjatud seemnetest. Seemikud pikeeritakse vahedega 5-8 cm.
Kopsurohtu paljundatakse põõsa jagamise (pikalehine-, suhkur-, pehme kopsurohi ja hübriidid) ja juurerisoomi lõikudega (punane-, harilik-, kitsalehine kopsurohi).
Kõige parem on taime jagada juulis- augustis, peale õitsemist, vanade lehtede suremist ja uute rosettide moodustumist. Istutatakse 2-4 cm sügavusele, taimede vahega 15-20 cm. Istutusel kärbitakse juuri. Istutatud taimede ümbrust mulda multšitakse kõduga.
Kasutamine: gruppides, miksbordüürides ja kiviktaimlates. Lehed on pikalt dekoratiivsed, mis teeb taimest hinnalise bordüürtaime. Teda kasvatatakse aedades teenimatult vähe, kuigi need erksad, varaõitsevad, kaunite lehtedega taimed peaksid dekoreerima meie aedasid praegusest enam. Punast- ja kitsalehist kopsurohtu võib soovitada kui pinnakattetaime, varjulistesse kohtadesse, pehme kopsurohi kaunistab lillepeenraid nii varjus, kui ka avatumas kasvukohas. Kastke kopsurohtu kuival ajal rohkelt, multšige muld turba või kõduga, eemaldage vanad, dekoratiivsuse kaotanud lehed.
Peale viimase õie närbumist eemaldage õisikuvars, ärge jätke tüügast: nii jääb taimedele, mis ei pea moodustama seemneid, rohkem energiat säilitamaks kaunimat ja tervemat välimust.
Ühel kasvukohal võib kasvada mitmeid aastaid, kuid aastatega muutuvad lehed väiksemaks, seepärast soovitatakse umbes viie aasta tagant põõsaid jagada. Keskvööndis talvitub hästi ilma katteta, kuigi noored taimed ja esimese aasta istutused on soovitatav katta turbaga, kuivade lehtede või kuuseokstega. Katted eemaldatakse varakevadel.
Selle taime eeliste loetellu lisage veel vähenõudlikkus ja mesilastele meeldivus (kui mesilaspere on tugev, ning ilm soodne, siis võib ta korjata metsast kopsurohu väljalt oma viis kilogrammi suurepärast aromaatset mett ühes "vahetuses").
Aias kasvatatakse teda tavaliselt kui pinnakattetaime, mis on sobilik niiskesse, varjulisse nurka. Tema tavaline koht on põõsaste vahel, puude all, varjuliste bordüüride esiplaanil, koos priimula, geraaniumi, metspipra, lumeroosi, hosta, ning eriti sõnajalgadega.
Huvitav on see, et Inglismaal on harilikku kopsurohtu kasvatatud spetsiaalselt ka salatitaimena. Tema C-vitamiini ja teiste vitamiinide rikkus annavad noortele lehtedele hapukat ja teravat maitset, ning salatitele vermuti hõngu.
Kopsurohi kuulub nende taimede hulka, mis säilitavad C-vitamiini kuivatamisel, soolamisel ja marineerimisel. Muide, aiast võib teil õnnestuda korjata vitamiinirohkeid kopsurohu lehti ka lume alt.
(1,0 g = 100-120 seemet).
Mitmeaastane rohttaim kõrgusega 10-30 cm, musta, haruneva risoomiga. Varred nõrgad, tipust karvased, näärmetega. Lehed paiknevad järjestikuliselt, juurelähedased munajas- südajad, pikkadel leheroodudel, arenevad peale õitsemist; varrelehed piklikud, umbes 16 cm pikkused. Õied paarides. Õiekroon värtnakujuline, viie kroonlehega, mis on alguses punased, hiljem lillad, läbimõõt kuni 1,5 cm.
Kasvab kõikjal Lääne-Euroopast Siberini, huumusrikaste muldadega lehtmetsades.
Hakkab õitsema mai alguses ja õitseb 25-30 päeva. Talvekindel kuni -35 °C. Kultuuris alates 16-ndast sajandist.
Kasvukoht: pool- või täisvari, jahedam koht. Taim ei talu kuumust, küllaltki niiskustarmastav. Muld: eelistab liivsavi või saviliivmuldi, leeliselisi või nõrgalt happelisi, kohevaid, kõrge huumusesisaldusega muldi.
Hooldus: kuiva ilmaga kastke, regulaarselt viige mulda kõdu. Pealtväetage suve keskel üks kord, uute lehtede intensiivse kasvu ajal, ning seda täismineraalväetiste lahusega (15-20 g 10 l veele), arvestades selle kogus 1m2-le. Talveks on soovitatav multšida turbaga.
Paljundamine: põõsa jagamise teel ja seemnetega. Pehmet kopsurohtu on eriti hea paljundada värskeltkorjatud seemnetest. Seemikud pikeeritakse vahedega 5-8 cm.
Kopsurohtu paljundatakse põõsa jagamise (pikalehine-, suhkur-, pehme kopsurohi ja hübriidid) ja juurerisoomi lõikudega (punane-, harilik-, kitsalehine kopsurohi).
Kõige parem on taime jagada juulis- augustis, peale õitsemist, vanade lehtede suremist ja uute rosettide moodustumist. Istutatakse 2-4 cm sügavusele, taimede vahega 15-20 cm. Istutusel kärbitakse juuri. Istutatud taimede ümbrust mulda multšitakse kõduga.
Kasutamine: gruppides, miksbordüürides ja kiviktaimlates. Lehed on pikalt dekoratiivsed, mis teeb taimest hinnalise bordüürtaime. Teda kasvatatakse aedades teenimatult vähe, kuigi need erksad, varaõitsevad, kaunite lehtedega taimed peaksid dekoreerima meie aedasid praegusest enam. Punast- ja kitsalehist kopsurohtu võib soovitada kui pinnakattetaime, varjulistesse kohtadesse, pehme kopsurohi kaunistab lillepeenraid nii varjus, kui ka avatumas kasvukohas. Kastke kopsurohtu kuival ajal rohkelt, multšige muld turba või kõduga, eemaldage vanad, dekoratiivsuse kaotanud lehed.
Peale viimase õie närbumist eemaldage õisikuvars, ärge jätke tüügast: nii jääb taimedele, mis ei pea moodustama seemneid, rohkem energiat säilitamaks kaunimat ja tervemat välimust.
Ühel kasvukohal võib kasvada mitmeid aastaid, kuid aastatega muutuvad lehed väiksemaks, seepärast soovitatakse umbes viie aasta tagant põõsaid jagada. Keskvööndis talvitub hästi ilma katteta, kuigi noored taimed ja esimese aasta istutused on soovitatav katta turbaga, kuivade lehtede või kuuseokstega. Katted eemaldatakse varakevadel.
Selle taime eeliste loetellu lisage veel vähenõudlikkus ja mesilastele meeldivus (kui mesilaspere on tugev, ning ilm soodne, siis võib ta korjata metsast kopsurohu väljalt oma viis kilogrammi suurepärast aromaatset mett ühes "vahetuses").
Aias kasvatatakse teda tavaliselt kui pinnakattetaime, mis on sobilik niiskesse, varjulisse nurka. Tema tavaline koht on põõsaste vahel, puude all, varjuliste bordüüride esiplaanil, koos priimula, geraaniumi, metspipra, lumeroosi, hosta, ning eriti sõnajalgadega.
Huvitav on see, et Inglismaal on harilikku kopsurohtu kasvatatud spetsiaalselt ka salatitaimena. Tema C-vitamiini ja teiste vitamiinide rikkus annavad noortele lehtedele hapukat ja teravat maitset, ning salatitele vermuti hõngu.
Kopsurohi kuulub nende taimede hulka, mis säilitavad C-vitamiini kuivatamisel, soolamisel ja marineerimisel. Muide, aiast võib teil õnnestuda korjata vitamiinirohkeid kopsurohu lehti ka lume alt.
(1,0 g = 100-120 seemet).
.jpg)
Eng.: Common lungwort, lungwort, bloody butcher, boys and girls, hundreds and thousands, Jerusalem cowslip, Jerusalem-sage, Joseph and Mary, spotted dog. Suom.: Rohtoimikkä. Sven.: Fläcklungört, fläckbladig lungört, fläckig lungört.
